560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Mõtlesin, et teen täna õhtul veel kõvasti tööd, aga vaim ei tulnud jälle peale ja kuna internet on ammu läbi loetud ning sobivamat hetke selleks nagunii ei tule, saan selle auto viimased tegemised mõne sõnaga lühidalt kokku võtta.

Võib öelda, et hooaeg on olnud tormiline.

Aasta esimeses pooles otsustas üks lähematest sõpradest abieluranda purjetada, nagu veidrad vanainimesed ütlevad ja palus minu abi pulmaauto osas. Mõistagi sobib selleks kõige paremini W126 ja kuigi aastanumber oli alles noor ning olen põhimõtteline hobiautode talvel kasutamise vastane, on palju olulisem põhimõte, et vähemalt nende paari lähima sõbra jaoks, kes mul on, ei ole millestki ülearu kahju. Pealegi näis kõik valutult lahenevat, sest ilm tõotas maru ilus ja kuiv tulla.

Seega asusin valmistuma.

Kogenud lugeja ilmselt teab, et ükski vana auto pole tavaliselt selline, et teda kannataks ilma igasuguse ettevalmistuseta vanatehnikast liiga palju mitteteadvatele inimestele presenteerida. Minu masina suurimaks mureks oli alati olnud kummalise tüüpveana W126 kerega autosid kimbutav vedrustuse väsimine, mille tõttu auto vasak külg oli umbes 1,5 - 1,8 cm madalamal kui parem. See on küll napilt tehase poolt antud tolerantsipiiridesse jääv väärtus, kuid silmaga sirgel pinnal täiesti selgelt märgatav ja häiriv.

Kuna ma ei teadnud, kas nivooreguleeringuga autol on sellise asja korda saamine keeruline või mitte ja kas selleks tuleb ka nivooreguleeringut ennast puutuda, ei olnud ma seni viitsinud ja tahtnud antud probleemi süveneda. Nüüd aga tekkis selleks reaalne motivatsioon ning lõpuks ei jäänud muud üle kui W126 vedrustus ja selle nö kalibreerimine põhjalikult tehase juhendite abil selgeks õppida.

Õpingute tuules sündis ka eestikeelne juhend, mis võib teistelegi sarnase teemaga tegelejatele abiks olla:
http://karlovaauto.ee/pildid/Artiklitess...ntroll.pdf

Sain päris kiiresti aru, et tegelikult ei puutu nivooreguleering tühja auto kõrguse juures üldse asjasse ning kogu probleem on vaid vedrude ja vedrupatjade abil suhteliselt lihtsasti lahendatav. Seega tellisin vajalikud jupid ja umbes kaks päeva enne suurt pidu seisis auto töökoja põrandal nii piisavalt sirgelt, et see enam silma ei riivanud.


Jäi veel üle vaid autokaunistused niimoodi külge panna, et need ükskõik millisel kiirusel kindlasti värvi ei kahjustaks ning laupäevaks head ilma loota.

Samas universum sai aru küll, mis meil plaanis on ja reguleeris ilma ikka põhjalikult tuksi. Täpselt pulmapäeval hakkas ilma mingi mõjuva põhjuseta sadama laia lund! Paari tunniga saabus selline ootamatu talv, mille peale nii Kuuse-taat kui Palmi Peedu ilmselt oma seapõrnad ja muu sellise sodi minema viskasid ning edaspidi puusalt tulistada otsustasid. Masendav.

Mu hobiautod ei sõida talvel. Neil pole selleks rehvegi, aga nüüd äkki pidi vana W126 lisaks juba niigi valusale talvel toast välja tulemisele saama paar tundi sadanud lumel võrdlemisi lõpukorral suverehvidega edukalt üles Tartus Jakobi mäest. Sellest on isegi liinibussid aegajalt tagurpidi alla libisenud ja mu süda vajus saapasäärest läbi. Aga naeratus jäi.

See oli vist üks närvilisemaid hetki mu viimaste aastate vanatehnikaelus, kui tegin ülilibedaks muutunud teel võimalikult suure hooga vasakpöörde ja alustasin pulmarongi ees lakkamatult põleva ASR tule saatel mäest üles ronimist. Kusagil teisel kolmandikul tõusust oli kogu hoog raugenud ja ütlesin juba peigmehele ära, et mul on tõesti väga kahju, aga see auto ilmselt ei jõua üles välja ja ma ei tea, mis saab.

Samal ajal nägin vaimusilmas päris selgelt joonestuslaua kohale kummardunud mureliku näoga pruunides ja hallides ülikondades Saksa insenere, kes selle auto väljatöötamisel just nüüd ja just minu probleemi lahendasid, sest vaatamata igasuguse liikumiskiiruse puudumisele, ei andnud W126 alla.

Ma ei jõua ära tänada ASR-i, mille eest omanik kunagi 3700 Saksa marka maksis. Seda ei ole võimalik usutavalt kirjeldada, kuidas Sa reaalselt kuuled ja tunned vaikses, praktiliselt seisvas autos, kuidas väsimatu krõbinaga töötav süsteem veojõudu pidevalt just parema haakumisega rattale kandes kord üht kord teist ratast kumbagi neist libisema lubamata filigraanse täpsusega pidurdab ning auto niimoodi hästi ettevaatlike lühikeste nõksudena ikka kuidagi edasi liigub. Sel hetkel oleks piisanud ühestainsast eksimusest ja murdosa sekundit pikemast ükskõik kumma ratta libistamisest, et sõit katkeks, aga minu selja taga seisvate inseneride jaoks polnud eksimine lubatud. See kõik oli päriselt ka midagi sellist, nagu vaataksid 80-te lõpus valmistatud Mercedese reklaamklippi ja oleksid ise selle sees.

Tagaistmelt ei kostnud juba tükk aega midagi. Meie hingamine taastus lõpuks kui mägi selgelt laugemaks muutuma hakkas ja autole reaalselt uuesti mingi jalakäijakiirus tekkis.

Ma ei ole kunagi ühelgi teisel korral ühelegi autole seda öelnud, sest tundub lapsik, aga nüüd tegin seda kogu südamest: "Aitäh, Mercedes!"

Kogu ülejäänud pulmasõidu vältel liikusin maanteel kümneid kilomeetreid maksimaalselt 70 km/h ning ainsad hetked, kui ASR ei pidanud tööd tegema, olid need, kus tema töö võttis üle ABS. Elektroonika (või tuleks öelda mehhatroonika) on tegelikult ikka imeline.



Ja kui teised pulmalised peokohta jõudnuna šampust ning toitu nautima asusid, palusin end viisakalt vabandada ja sõitsin otsejoones tagasi garaaži, naiivses lootuses see tee veel enne soolapuistureid läbida. Mõne päeva pärast oli imekombel lumi sulanud ning teed täiesti kuivad. Auto sai tavapärasest põhjalikuma pesu ja võis nüüd rahulikult tagasi tolmukuiva garaaži ilusamat aega ootama minna.

Ühe oma parimatest autodest talvel välja ajamise tõttu minu südamest sõidu ajal tilkunud veri ilmselt salongi ei määrinud, kuid päris valus on sellele mõeldes siiani.
Õnneks oli see tõenäoliselt üldse viimane kord, kui mõni mu autodest lumega õue satub, sest kõik lähemad sõbrad on nüüdseks abielus, kaugematele selliseid teeneid nagunii ei osutata ja hoia kui hästi tahad, pole selleks ajaks kui mu enda poeg suureks kasvab, neid masinaid ilmselt nagunii enam alles või vähemasti ei kõlba nad pulmasõiduks. Ja bensiini ei müüda siis enam vist isegi apteegis.

Aga kevad tuli sel aastal ilus.

Traditsiooniliselt toimub kevaditi suuremat sorti Volgade väljasõit egiidi all "Ettevaatust, Auto!" ning ühena korraldajatest ei ole mul endal tavaliselt võimalik sellest oma Volgal osa võtta ja see sõidutab trassil lähisugulasi. W126 sobib sellisel üritusel saateautoks väga hästi. Ta on vaikne ja mugav ning tekitades mingit seletamatut usaldust, ei pane Sind muretsema millegi muu pärast peale korraldatava ürituse.
Ideaalne masin tippjuhtidele.

Päev oli järgmiseks sõiduks kahtlemata sobiv. 24. mai ehk siinkirjutaja sünnipäeva varahommikul võttis W126 suuna Viljandile ning sealt Volgadega samal liinil Sangaste lossi, kus üritusele joone alla tõmbasime. Vaatamata tohutule kuumusele läks kõik üldjoontes korda. Kohale oli tulnud rekordarv Volgasid, tehnilisi rikkeid esines haruharva ja rahvas paistis päeva lõpuks väsinud, kuid rahul.





Läbi hämarduva suveõhtu tagasi koju sõites oma W126 istmel mõnuledes juhtusin kogemata üle sõitma mingi Volkswageni küljest kukkunud plastikdetailijäänustest. Volkswageni selle pärast, et vaatamata maanteekiirusele registreerisid silmad kogu selle sodi küljes läikiva VW märgi. Mõned kilomeetrid hiljem hakkas mu masina tagaosast kostuma kahtlast undamist ja pidasin auto igaks juhuks kinni. Üks päevinäinud rehvidest oli selleks ajaks lootusetult tühjenenud ning servadki juba kannatada saanud. Paneb imestama, et vana S-klassi juhitavus sellest end üldse häirituna ei tundnud.

Noh, egas muud kui ratast vahetama, eksole.

Varuratas osutus küll auto sünnipäraseks originaaliks, aga tänu heale õnnele oli seda ka varem kasutatud ja seega polnud üleliia kahju teda kojujõudmiseni kuival teel veel pisut kasutada.
Kuid saabus hoopis ootamatum tagasilöök. Avastasin, et mu W126 punases presendis tööriistakomplekt on täna ehk 25 aastat pärast selle auto tootmist veel avamata Mercedese kilepakendis!

Ma polnud sellist asja üldse varem näinudki ja arvasin siiani, et Mercedese tööriistad olidki tehasest kaasa pandud ainult selles presentvutlaris.
Tuju läks selle peale maru heaks ja isegi kui pidanuksin oma venna või kellegi teise mutrivõtmetega Tartust kohale kutsuma, ei oleks see õhtut enam rikkuda suutnud.

Kuid abiväge ei läinud tarvis. Tegemist oli ikkagi Volgaüritusega ja seega olin pakiruumi tõstnud oma isikliku suure tööriistakomplekti, milles leidus ka veljevõti.

Järgmised paar kuud läksid kõige muu kui autoga tegeledes. Vahepeal käis kodanik v6sa Tartus ja tegi tiiru endiselt kevadüritusest sääselaipadega kaetud autos, kuid päriselt ei sõitnud temaga keegi ning ametlikuks ettekäändeks lugesin rehvi puudumist.

Päris raske on tänapäeval uusi vanu rehve leida. Sobivas mõõdus täpselt sama mudeli Dunlopi ma lõpuks ei leidnudki, aga kuna nagunii olid rehvid sellel autol ju omadega läbi, asendasin need mustri poolest sobivalt vanakooli, kuid seisukorralt praktiliselt uute Continentalitega.

Ja siis järgmine kord käis auto pikemalt sõitmas vist koostööpartneri suvepäevadel kuskil Tõrva taga. Vahetult enne üritusele sõitmist oli umbes 25 minutit ülearust aega ja midagi targemat sellega teha oskamata käisin lõpuks ka ülevaatuselt läbi.
Selgus, et kahe aasta jooksul (eelmisel aastal auto peaaegu ei sõitnud ja ülevaatust polnud mõtet teha) oli masin läbinud 1 600 kilomeetrit. Midagi muud häirivat ei selgunud.

Seega, et masin läbi ei kuluks, lasin ta peale suvepäevadelt naasmist jälle põhjalikult puhtaks pesta, seadsin rehvirõhu kõrgeks, tankisin paagi kütust täis ja panin auto katte alla järgmisi põnevaid hooaegu ootama. Ilus suvi oli.

Eks saame näha, millal on jälle põhjust välja tulla.

Parimate soovidega,

Tauno