MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

To: shogun - See Mercedese varustuse hinnakiri on kokku 38 lk. Ma päriselt ka ei viitsiks selle skanneerimise, salvestamise ja laadimisega ise tegeleda. Kui on huvi, võin ta sulle millalgi paariks tunniks anda, tee koopia. Või siis hangime sulle originaali ebay kaudu.

Oma autopäevikuga jäin pooleli helisüsteemi juurde. See tõepoolest töötabki siiani ja paremini kui ükski minu auto helisüsteem eales töötanud on. Samas on ta muidugi ka üks väheseid asju, mis mu auto küljes üldse töötab.

Laialt võttes oli mu autol mitu suurt probleemi:
- halvasti töötav mootor
- kõdunenud elektrijuhtmestik ja sellest tulenevad anomaaliad
- tagaluugi lukk ja tagurdusvardad surnud
- vaakumpump töötas vahetpidamata kui kui auto sõitis, mingi suurem vaakumiprobleem
- uste servod ei töötanud
- kardaan vibrab
- tagasild koliseb
- esiukste akende liugurid katki
- aknapesurite paak jookseb tühjaks ning klaasile vett ei tule, tuledele tuleb
- kliima ei tööta
- salongi elektriline peegel katki
- katuseluuk ei tööta
- ... ilmselt veel 100 asja, mis öösel kohe ei meenu.

Üldiselt tundus see kõik päris lootusetu. Hakkasin lihtsalt jõudumööda kuskilt tulema. Alustasin sellest, et lammutasin keskluku pumba jälle lahti. Selgus, et olin pumba liiga nõrgalt kinni keeranud ning vibratsiooniga oli pumbamoodul mootori otsast osadena korpuse põrandale laiali pudenenud. Mootor töötas, aga vaakumit mõistagi ei tulnud. Tegin pumba korda ja tagaluugi link ning targurdusvardad ärkasid ellu.

Kesklukustuse eripäradesse süvenedes avastasin, et juhiukse keskluku mootor lekib. Parandasin ära. Aga endiselt jäi üles probleem, et nagu käigukasti D peale panen ja gaasi annan, hakkab pump lööma. Harutasin pumba ämbliku laiali ja tegin kindlaks, et ta imelõppematu vaakuminälg on mingil jämedal voolikul, mis lookles ette kaassõitja jalgade juurde mingisse suurde plokki. Tundsin, et seda autot päris talupoja mõistusega ära ei klati ja ostsin endale originaalse "W140 STAR Classic Service Manual'i". Suurepärane asi, Mercedese enda poolt koostatud täielik remondijuhis sellele mudelile kuni pisidetailideni välja. Seal ongi tõepoolest kõik protseduurid kuidas vigu diagnoosida ja kuidas asjad lahti käivad. Rääkimata elektriskeemidest, teeninduse intervallidest, lisavarustuse paigaldusest jne jne. Sedasama kasutasid ju ametlikud margiteenindused üle maailma.


Nüüd oli ikka mugavam küll. Enne garaazi minekut trükkisin huvipakkuvad peatükid välja ning kogu protsess muutus palju nauditavamaks.


Alustasingi vaakumlekke tuvastamise protseduurist. Tegelikult on selleks vaja spetsiaaltööriista, ehk tegelikult lihtsat vaakumi-surve pumpa-manomeetrit. Aga mul polnud. Seega ajas asja ära Volga aknapesurite voolik ja imesin ise nii et pea käis ringi. Aga järgides protseduure tegin üsna kerge vaevaga tegin kindlaks, et defektne on "vacuum valve block" ehk siis vaakumklappide esimene peamoodulplokk ise. Enne seda oli mul palju lambist mõeldud teooriaid mis kõik osutusid valeks. Hea et neid katsetada ei jõudnud.


Ostsin uue vaakumklappide ploki ja probleem oli kadunud. Sellega oli minu auto vaakumite suure agoonia läbi.


Jäi veel uste servode küsimus. Hankisin järgmise kasutatud servosulgurite pumba. Kuigi neid saab ka remontida, ei viitsinud ma hakata õige mõõduga membraani esialgu otsima. Eks siis tegeleb kui see ka tuksi läheb. Panin tähele, et esimesena kaob ära parema esiukse servo. Sellele järgnevad kõik ülejäänud. Star-classicus on tegelikult olemas terve peatükk, kuidas neid testida ja vigu otsida, koos seletusega kuidas see süsteem üldse töötab. Ma väga põhjalikuks ei viitsinud esialgu minna. Vahetasin välja parema esiukse vaakumsilindri ja mikrolüliti. Esialgu töötab. Eks aeg näitab.

Edasi tegelesin ajaviiteks laepeegliga. Ta on väga viletsa ehitusega. Kogu asja hoiavad koos kaks metallist klambrit, mis suruvad päris suure survega õrnadele plastikust aasakestele. Kuna ajutised autojuhid ilmselt ei tule selle peale, et laepeegel töötab elektriga, siis asutakse seda tõenäoliselt esmalt koleda jõuga väänama. Ning varem või hiljem ta lihtsalt läheb katki. Naljakas on vaadata, kuidas eelmised omanikud on üritanud neid parandada. Mustal oli peegel topitud seest täis penoplasti, hallil Mercedesel oli loodetud kaltsu peale.


Mina väänasin klambreid ja lõikusin korpust, et saaks ta kuidagi originaalilähedaselt kinnitada. Siin üks pilt katsetusteks ostetud musta peegliga. Vasakul on originaalne kinnitus, paremal minu "rats".


Nojah, korda ta sai. Meeleolu hoidmiseks tegelesin vahelduseks kergemate asjadega. Kuna helisüsteem oli valmis, sain hakata viimaks pakiruumi komplekteerima. Pesin puhtaks kogu pakiruumi polsterduse ja vahetasin luugi sisemisel kattel koguni 10 tüübli kinnitust. Kokku oli neid vist 18, seega enamuds oli katki. Tõin enne lammutusest ka teise polstri, kuid selgus, et USA mudelil on ta jälle erinev.


Omamoodi nõme vahejuhtum oli pakiruumi ääreplastikuga. See on juba päris mitmes kord, kus olen pidanud pettuma uutes originaalvaruosades. Nende kvaliteet on tõesti kehv võrreldes auto küljes olevate tükkidega.
Kuna Mercedese plastikud ei ole väga kallid, siis olen alati ostnud neile uued pakiruumi ääreplastid. Aga seekord juhtus küll nii, et pakkisin uue kilesse tagasi ja panin vana uuesti autole külge. Sest uus oli ikka liiga rõve et sünniks auto külge panna. Ikka täitsa Hiina oma oli. Kleepeka panin muidugi uue.


Samas pesuga läbi vettinud kaitsmekarbi skeemi sain küll täpselt samasuguse nagu originaali.


Katuseluugiga tegelesin pealiskaudselt. Avastasin, et tema kuuest kummist juhtpuksist neli olid katki ja üks oli üldse puudu. Ostsin kõik uued. Ebaõiglaselt palju maksavad need junnid. Sõrmeotsa suurused kummipuksid on letis peaaegu 10 EUR tk.


Mehhanika justkui näis töötavat. Ilma luugita kõik süsteemid liikusid nii nagu vaja, kuigi veidi rabedalt. Ei viitsinud seda harutama hakata, vaid lasin lihtsalt määret vahele ja panin uued puksid sisse. Tulemus ei olnud hea. Liigub ikka kareda häälega ja üles-alla ta miskipärast enam üldse ei sõida. Kuigi mehhanismid ilma luugita liikusid ka üles-alla. Seega tuleb ta ikkagi millalgi maha võtta, ära osandada ja korda teha. Hetkel pole prioriteetne, kuna ma nagunii katuseluuki ei kasuta.

Tagasilla sain esialgu paremaks vahetades tema täiesti lõppenud amordid järgmiste kasutatute vastu. Aga üldiselt ei ole ma selle auto vedrustusega rahul ja arvan, et ta vajab üldse täiesti uusi amorte. Nende hind muidugi mind ei rõõmusta ja seetõttu tahakski enne sõita mõne autoga millel on täiesti korras amordid all. Või siis mille omanik väidab, et ta on W140 vedrustusega rahul. Sest niipalju kui mina olen W140 kerega autodega sõitnud, on nad kõik olnud luksusautole täiesti sobimatult ebamugava vedrustusega. Sealjuures mahub sinna valmimisse nii ilma nivoota S320, nivoodega V8 mootoriga autod ja aktiivvedrustusega 600-d. Kõik nad on teel ühtemoodi sültjalt vedelad, kuid samas loevad piinliku täpsusega iga teekonaruse üles. Mulle lihtsalt tundub, et see auto oli oma ajastu kohta liiga raske ja tema vedrustus oligi ebaõnnestunud. Ta tehti liiga jäikade amortidega, et ta suurel kiirusel teel püsiks, kuid samas tema suur mass paeneb ta ikkagi vedrudel õõtsuma nagu paadi. Aga kõik sillused ja teeaugud lajatatakse täiega tuppa. Tõesti - nii viletsa vedrustusmugavusega luksusautot mul teist pole olnud. Aga sellest kunagi edaspidi.

Järgmised peatükid ilmselt olen sunnitud pühendama sellele, kuidas see auto sõitma õpib. Paraku ei oska ma täna veel öelda, kas ta üldse saab selle selgeks. Karta on, et siin lihtsaid lahendusi pole.