MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

USA ja Euro mudelite erinevustest oleks küll huvitav lugeda.

Ma kunagi püüan mingi pildimaterjali kokku panna. Ega ma ju ka kõiki erinevusi ei tea, kuid üht teist olen märganud.

Muidugi 040 värviga Mercedesed on Euroopa turul küllalt vähelevinud ja need, mis saada on, maksavad hingehinda.

Ma arvan et sa vastasid selle küsimuse ise ära. Kuigi ... tagantjärele tarkusena ... palju odavam oleks olnud siitsamast Eestist see 040 must 600SEL ära osta. Alguses pidasin tema 10000 EUR hinnalipikut kalliks, kuid tänaseks on mul see piir juba ammu-ammu ületatud.

kui erinevalt w140 ja w124 sõidavad. Loomulikult on Sul S noobli 5.0 mootoriga ja w124 diisliga

Oh jumal ... selle 300D müüsin ma juba paar aastat tagasi maha. Sai endale väga hoolsa vene härrast omaniku. Sõidab Tartu vahel tänaseni, sealjuures enamasti pestuna! Tallinnas on see W124 puhul suht haruldane.
Ma arvan, et neid ei ole mõtet omavahel võrrelda. Mõlemad on väga head autod kuid liiga erinevad et võrrelda. Kõik kes on korra sõitnud nii W124 kui W140-ga teavad omast käest. Igapäevaselt sõidaks ma ikkagi pigem W124-ga, olenemata mootorist.

Lisaks vahepeal ka mõned juhuslikud kaadrid mingitest möödunud etappidest. Näiteks endalegi meenutuseks milline nägi välja W140 tagaistme seljatugi kui ma ta esimest korda autost kätte sain. Tuli välja ühes tükis koos seljatoe liigutamise mehhanismidega, peatugede mootoritega ja arvestatava osaga aknalauast. Need oleks tegelikult saanud ka enne ära võtta. Siis ma veel ei teadnud. Kindlasti oli see minu elu kõige raskem tagaistme seljatugi mida olen paigaldanud.


Siin mängin ma uue aknalauaga. Panin ta kõigepealt ilusti sisse ja muidugi ühe jutiga kohe ka C-piilarite majanduse ja tagaistme seljatoe jne. Ise muhelesin rahulolust - vastik töö, kuid niivõrd ilus sai. Seejärel tabas pilk põrandal lebavat suurt viltmati tükki. Oi blin ... Võtsin kõik otsast peale jälle lahti ja panin kokku tagasi. Seekord koos viltmatiga, mille liimisin korrektselt aknalaua alla kinni. Kolmas kord võtsin kõik lahti siis kui piduritule kinnitus läks katki ja juhe oli viltmati vahele ära kadunud. Neljas kord võtsin suurema osa aknalauast (ja tagaistme seljatoe muidugi jälle) lahti siis, kui vahetasin Beckeri kaablit. Muidu ei pääsenud juhtmete läbiviigu kohale ligi. Ning ma ei taha mõeldagi ... aga täna ma juba tean, et pean ta kõik ühe korra veel täiesti nullini tagant puhtaks rookima


Millalgi poleersin ära tagatuled, said ilusad.


Pooleldi komplekteeritud esiosa vahtisin ka päris pikalt. Täpselt nii nagu ta töökojast koju sõites oli. Ilma tulealuste liistudeta, ilma kroomita, stangenurgad rippumas.


Üks hea sõber võttis ette stange korrastamise, paigaldas kroomi ja vahetas ära otse liugurid. Mina tegelesin samal ajal tulealuste liistude, tihendite ja pesurite süsteemiga. Päris palju keerukat nikerdamist, et kõik ilusti kokku saada.


Ühtlasi võtsin vaevaks vahetada kohe ära ka aknapesurite paagi täiteandur. Kunagi paaki täites märkasin, et alt jookseb vedelik lahinal välja. Eemaldanud stange oli asi selge - andur puruks. Paigaldanud uue anduri kallasin ta õhinal kohe vett täis. Ütleme nii, et ei vedanud. Paak jooksis ikkagi kohe tühjaks. Ilmselt on kuskilt veel katki. Ning eriti irooniline on see, et tutikas andur ei tööta. Voolikuga paaki täites saab ta ääreni täis, vedeliku tase on nivoo pealt isegi näha, kuid punane indikaator veepinnale ei tõuse. Kvaliteet rsk.


See oli päev, kui ma olin võtnud nõuks temaga õhtul esimese prooviringi teha peale pikka remonti. Mingil hetkel saidki kõik suuremad-tähtsamad asjad külge, väljast.



Veel enne väljasõitu tundus, et midagi olulist on siiski puudu.


Kuigi tema tehniline pool oli endiselt kahetsusväärses korras, oli esimene emotsioon hea. Tekkis vähemalt mingi lootus, et äkki saabki temast veel kunagi normaalne auto. Vahepeal aga jätkan sõitmist endiselt halliga.