MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Sõbrad, kuuldused minu surmast on enneaegsed. Naasnud jälle hiilgavalt garaaziretkelt, põlved valusad ja käed lõhki, avasin lõõgastava õlle ning vajusin komfotsesse asendisse arvuti taha. Siin lehel jäi musta auto jaoks aeg seisma juba üle kuu aja tagasi, kuid tegelikult ma vanatehnikarindel nii passiivne ei ole. Olen sõitnud aktiivselt igapäevaselt (peaaegu) eranditeta vanatehnikaga. Peamiselt on argises sõidugraafikus mu Jaguar Sovereign, BMW E30 325i ja hall W140 500SEL. Teised sõidavad tänavu vähem.

Musta w140-ga olen ka mänginud. Jutt jäi pooleli seal, kus ma poleerisin musta auto värvi peale teist ebaõnnestunud värvimist. Sain teda palju poleerida kuid päris asjata see vaev ei olnud. Kui paar päeva hiljem veidi rahunenult garaazi läksin, vaatas vastu täiesti sümpaatne auto. Jah, ta ei ole minu silmis ideaalne ja kindlasti ma töötlen teda natuke veel ... kuid reaalselt ... ta on ilus. Vaid kapott ja tagaluuk tahaks veel suuremalt lähenemist.



Isegi lähemalt vaadates:


Ma vist pean hakkama nõustuma oma sõpradega, kes on minu vaimse tervise pärast mures. Et äkki ma olen auto värvi suhtes lihtsalt ülemäära kriitiline. Ma siin ükspäev võtsin selle aja ja käisin vaatamas kahte väärikat vanatehnikat mis on mul juba paar kuud hinges närinud. Nende hinnatase on mõlemal viiekohaline summa ja legend neist on kui über-hüper-üli-heas korras autod, mis sõitnud peaagu polegi. Mõlemad mudelid peaksid ideaalis mu garaazis olema.



Nojah. Ma rahunesin kohe maha, sest minu auto polnud nii hull isegi otse kambrist tulles kui see Bentley. Ning BMW oli lihtsalt nagu ristsõna - iga plekk isemoodi värvistruktuuriga. Pagan - nad olid kallid autod ju. Ma vist hakkaks eneka peale mõtlema kui mu Bentley värvist tulles selline saaks. Tal oli lakk lausa kastekannuga peale valatud. Sellised laiad lainetused üle kapoti ja katuse mida ei poleeri välja ka. Kergem hakkas ka sellepärast, et mul kadus nende eksemplaride vastu igasugune huvi. Lihtsam on rohkem raha maksta ja otsida Euroopast korralikud autod. Üldse mulle hakkab tunduma, et need üliväikse läbisõiduga Jaapani impordid on tegelikult üks pettus. Suurepärane legend, mida saab kallilt müüa - Jaapanist tulevad ülikorralikud ja väikse läbisõiduga autod. Kõik teavad seda legendi ja tormavad ostma. Kuskil on ju loogikaviga - väga väike läbisõit, ülihea seisukord ja ... madal hind? Nii odav hind, et kannatab neid vedada konteineriga Jaapanist siia ja müüa veel odavamalt kui Saksamaal-Hollandis-Prantsusmaal need autod maksavad. Enamus neist autodest tunduvad olema VÄGA professionaalselt üles vuntsitud keskpärased saanid. Ja lubatud läbisõidust võib vaid und näha. Miks on 113000 sõitnud BMW-l roolinahk vahetatud??? Ja ma ei arva, et seda kõike siin tehakse.

Nojah. Mida iganes, vabandust teemast kõrvalepõike pärast. Peale pikka ja rasket keretööde etappi vajasin mingit meeleolukat tegevust ... enne järgmist pikka ja rasket komplekteerimise etappi. Seetõttu harutasin lauale laiali oma iluvõre, puhastasin seest ja väljast, ostsin uued ribid, korrastasin, poleerisin ja panin külge. Küll tema sai kohe ilus. Autoga on mõnusam mängida, kui tal endal ka rõõmsam nägu peas on.


Küll selle auto kompleteerimine on olnud üks pikk ja väsitav periood. Lähed garaazi eesmärgiga midagi konkreetset ära teha, kuid põrkud kohe erinevate takistuste otsa. Iga asja tuleb enne külge panekut puhastada, enamasti ka parandada, hankida mingeid uusi tükke mida tavaliselt tuleb tellida jne jne. Paljusid asju ei saa külge panna, sest enne tuleb külge panna mingi muu väheoluline vidin, mida mul pole või on ta katki või on ta kadunud.

Niipalju ma siiski otsustasin, et enda jaoks säilitan ma musta auto. Hall sai ostetud doonoriks ja selleks ta ka saab. See ei tähenda, et ma halli auto ära hukkaks, kuid detailide valikul saab eelise siiski must auto. Karistuseks seitse aastat kehva seksi - sitt väljavaade. Aga ma olen ju nagunii kogu aeg garaažis. Õnneks või kahjuks olen ma enamus detaile juba jõudnud raske raha eest Nursi lammutusest või ebayst kokku kahmata. Mistõttu mul halli auto küljest eriti midagi vaja polegi. Pigem on täna halli pealt hea vaadata, kuidas ta üldse kokku käib. Milliste kruvide või poltidega ta kokku on pandud, kuhu käib tihend või veluurteip vahele, kuhu poroloonitükike jne. Halli autot pole ma kordagi nii lahti võtnud, et temaga õhtul garaazist koju ei saaks sõita. Kahte poolikut autot ei peaks mu närvikava vastu.

Aga nii ma nendega mängin. Tõin erinevaid teipe ja isolatsioonimaterjale. Igale poole käivad ju mingid poroloonitükid või alusteibid vahele. Isegi sinna, kus ma neil mingit mõtet ei näe. Aga sellegipoolest koostan teda nii lähedaselt Mercedese tehasekomplektsusele, kui see kodustes tingimustes võimalik on.


Ma ilmselt ei keskendu siin teemas väga detailselt tema koostamisele. Mis sellest ikka kirjutada, kuidas tellisin esindusest paarisaja euro eest õige pikkuse ja õige peaga kruve ja kuidas ma tüüblile veluurteipi ümber keeran, et ta rsk nagisema ei hakkaks. Kuid pikkamööda leiavad tükid uuesti oma õige koha. Vähemalt sellel küljel, mis on garaazis avatud. Ilm on ju nii õudne, et väljas eriti midagi teha ei taha.


Üks külg on juba päris kena.


Edasi hakkasin tegelema uksepolstritega. Nad kõik olid ju kusagilt katki. Liimisin neid, hankisin uusi kinnitusvahendeid, remontisin käetoe laekaid, liimisin kokku õhutorusid ja fiksaatoreid, parandasin ja määrisin tuhatooside avamismehhanisme, poleerisin puitu, korrastasin vaiba ja nahaga kaetud lappe jne. Lisaks oli paras jama nende paigaldusega. Osad polstrid pean ma veel uuesti ära võtma, sest nad ei fikseeru korralikult oma soonde ülevalt akna juurest. Alles lõpus avastasin, et hammastega metallklambrid mis neid soones kinni hoiavad tuleb teise kohta nihutada. Et nad "hammustaksid" värsket pappi, mitte juba ära näritud osa. Siis saaks kõik uksed ka ülevalt kenasti paika. Aga külge nad viimaks said.


Lõpetuseks veel mõned meeleolupildid päevavalguses. Ei saa ma sinna midagi parata, et mulle ikka meeldib must 140 oma halli seelikuga. Pagana pidulik kooslus. BMW on ka viimasel ajal tubli tüdruk olnud. Pole enam pirtsutanud nagu varakevadel kombeks oli.


Saaks ainult teisele poole ka kuidagi karbid külge.


Ah jaa - tänud kõigile, kes pole pidanud paljuks heade sõnadega toetada. Tegelikult umbes pool kogu vanatehnikaga tegelemise rõõmust tuleb sellest, kui see kõik läheb kellelegi veel korda.