MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Vahelduseks eelnenud pikale üldpoliitilisele monoloogile võiks paar rida kirjutada ka operatiivinfot. Olen viimasel paaril nädalal oma essidega palju mänginud. Alustaks siis sellest, et must käis ju teist korda värvimises. Lihvisin ta ise 400 paberi ja kõva klotsiga üle, eesmärgiga siluda välja koletust värvistruktuurist moodustunud virvendus. Tegelikult nägin juba lihvimise ajal, et päris siledaks see auto enam ei lähe. Selleks oleks pidanud veel jämedama paberiga ta sisuliselt plekini puhtaks hõõruma. P...se on asja ikka kordades lihtsam keerata kui seda pärast korda teha.

Sain ta värvist kätte ja tulemus oli ootuspärane. Värvkatte struktuur oli hea, kuid aluspinna virvendus ei kadunud kuhugi. Seega tegelikult tulemus suht sama mis esimese korra järel. Maakeeli - s..tt

OK, teha polnud rohkem midagi, sest pigem viin ta pressi alla kui hakkan kolmas kord veel värvima. Hakkasin teda siis pikkamööda kokku panema.


Alustasin logaritest, millest esimesed olid lihtsalt kõverad ja sain nad fööniga korda tehtud. Tagumised osutusid paraku liiga rääbakateks ja tuli üldse uued osta. Olin väga rahul, et saingi varuosana täpselt samad logarid nagu autol küljes olid.


Tegelikkuses mõistsin aga õige pea, et ma ei saa enne suurt midagi külge panna, kui olen värvi ära poleerinud. Tuleb minna parema pinna peale. Esimese hooga arvas Mercedes muidugi, et temal on täna jälle vaba päev ja ta ei sõida kuhugi. Aga mingi ime läbi tekkis järsku laadimine ja ta lubas endaga isegi natuke sõita. Igaks juhuks tõstsin veel kaks akut pakiruumi.


Lükkasin ta juba harjumuspärase liigutusega tervenisti liivapaberiga üle. Kõva klotsi ja 2000 paberiga.


Kurja vaeva saatel oli ta südaööks poleeritud.


Järgmisel hommikul ajasin ta kodugaraazist välja ja süda läks jälle pahaks. No ta ei ole ilus. Pigem vastupidi.


Sõitsin tagasi sõbra töökotta ja alustasin kõike otsast peale. Lasin ta praktiliselt kriitilise piirini uuesti käsitsi ja kõva klotsiga üle, ent seekord 1500 paberiga mis lõikab paremini. Ning seejärel veel vibraga 3000 kettaga suuremad kriimud välja. Ja siis poleerisin taas kella kaheni öösel. Täitsa sapp oli kurgus juba. See autohobi on nagu koonduslaager - 14 tunnised tööpäevad, söögiks vesi ja paar näkileiba.

Olen poleerimsiega tegelenud juba üle 15 aasta ja kompinud palju piire, mida saab poleeriga teha. See väide vastab tõele, et peaaegu kõike on võimalik poleerimisega päästa. Kuid lainetust tõesti kätte ei saa. Ma miskipärast arvan, et mu W140 on nüüd saavutanud selle piiri, kuhu oli võimalik jõuda. Ise ma temaga kindlasti rahul ei ole. Sellepärast pole ka tulemusest pilte pakkuda.