MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Kast peabki laskma külma õli korral pöörded ülesse, et ATF võimalikult ruttu töösoojaks saada. See muidugi võimendub vana ATF/filtri korral.

See on huvitav info ja äkki tõesti sel autol polegi otseselt mingit elektrikammi. Viga ilmnebki peamiselt siis, kui auto on täiesti külm. Täna õhtul tegi ta seda jälle, kui olin paar tundi garaazis toimetanud ja välistemperatuur langes +6 peale. Kuna Varuosa hooldati viimati 2006 aastal, siis ilmselt pole tema õlid enam kuigi värsked. Näib, et ma tahan selle Varuosaga tänavu suvel veel palju sõita, siis ilmselt peaks ta Lesveni viima ja laskma korraliku hoolduse teha.

Olles omanud 3 suurt omaaegset Saksa lipulaeva- MB W140, Audi V8 ja BMW E32te , siis milline neist on olnud see kõige-kõige?

Tead seda on minu käest mitu korda küsitud ja see on nii raske küsimus millele Euroopa automeedia on otsinud vastust juba paarkümmend aastat. Eriti keeruline on seda teemat lahata konkreetses margifoorumis, eks Ühele meeldib üks, teisele teine ja tegelikult on nad kõik väga head autod. Sealjuures on põnev see, et nad on tõesti kõik NII erinevad, nagu siga ja kägu. Eks iga tootja lipulaev kajastab tema maksimaalset suutlikkust ja parimat nägemust über-über autost. Ja igaüks teeb seda kuidagi isemoodi.

Päris ausalt - kõige lihtsam ja käepärasem aastaringselt kasutada oli MINU MEELEST Audi V8. Sõitsin temaga igapäevaselt umbes poolteist aastat. Ta on üsna kompaktne ja teda on ülikerge kasutada. Tal on väiksed ja kerged uksed, kerge rool, kerged roolihoovad ja kerge käiguvalits. Kõrge põhi, suht kõrge isteasend ja veidi õhuke polsterdus muudab ta kergelt sisse-välja käidavaks ning tekitab hea lihtsa ja avara tunde. Ta on ise suht kerge, muutes kõik kiirendused ja pidurdamised lihtsaks. Nelivedu on tal oma aja kohta muidugi ekstraklassist ja see andis talle suurepärased talvesõidu omadused. Kuigi ta oli selline veidi kõrge ja tundus natuke kits, oli ta tegelikult uskumatult stabiilne absoluutselt kõigis ilmastikuoludes. Tõesti, see auto sõitis palju paremini kui välja nägi. Samas tuleb tunnistada, et tema viimistlustase oli konkurentide omast nõrgem ja ta ei jätnud sugugi nii kalli auto muljet, nagu ta kunagi tegelikult oli. Audi V8 maksis suurusjärgus samapalju kui V12 BMW 750i.

Miinusena on Audit üsna keeruline ekspluateerida. Ta on vähelevinud auto (toodeti kokku ca 20 000 autot ainult), tema varuosad on raskesti hangitavad ja kallid. Ning eks ta veidi prototüüp oli. Suures plaanis oli ta väga töökindel auto, kuid tüütuid pisivigu ilmnes kogu aeg.

BMW E32 on mul olnud kokku 4 tk. Hea auto, kuid antud valikust võige vähem huvitav. Ta on lihtsalt ... hea auto. Tema viimistlus on kuidagi mõnusalt tummine ja sõiduomadustelt, puhttehniliselt, on 750i ikka täielik oma aja tipp. Võrrelduna oma põhilise konkurentiga 560-ga on ta ikka väga high-tec auto. Juba pilk kapoti alla reedab insenreitöö oscari. Mercedese mootor, hääled ja sõiduomadused on tuntavalt traditsioonilisemad. BMW mootor käib mingi ühtlase üminaga, ta kuulab rooli teravalt (eriti Servotronic võimendiga), ta kiirendab ja pidurdab nagu tänäpäevane auto ja tõesti - ta sõidab hästi. Eriti kui EDC aktiivvedrustus parasjagu töötab. Ta on kuidagi nii kindel ja nii tihe, et W126 vähemalt selles osas ei ole samaväärne. Tema sõiduasend on selgelt sportlikum, iste on madalal, armatuur on massiivne (minu jaoks isegi natuke rõhuv), ruumi ja avarustunnet on selgelt vähem kui W126-s. Kuid viimistlus on kvaliteetne. Nii kvaliteetne, et kohati tundub isegi ülepingutatud. Tal on puitliistude spoon kahel pool autot täpne peegelpilt, nagu Bentley ja RR autodel. Tema nahaga kaetud uksed ja konsoolid jätavad ikka väga lux mulje ja erinevalt Audist, peab see kõik ajale paremini vastu. Kuigi mitte nii hästi kui Mercedesel.

Miinused? Teda ei ole hea igapäevaselt kasutada. Ta tundub kuidagi raske ja seda tunnet võimendavad paljud pisiasjad: raskelt avatavad ja suletavad uksed, raskelt töötavad roolihoovad, kohmakas nupuga käiguvalits, suht raske rool, rõhuvalt lai konsool ja suur armatuur. Teda on raske foori taga piduriga kinni hoida ja kohalvõtul on tunne nagu ohjaks mingit hobusekarja. Ta natuke nagu väntsutab sind, laiab oma võimsusega ja see tegelikult on väsitav. Ma pole iialgi suutnud temaga kauem järjest sõita kui 2 nädalat. Kuidagi ei teki sellist tunnet, et see auto on loodud selleks, et sind teenindada, vaid vastupidi - sa pead temaga sõitma.

BMW ülalpidamine on muidugi lihtne ja hinnalt kohati isegi odavam kui Mercedesel. BMW suurim puudus minu hinnagnul on üsna ebatöökindlad mootorid. Mul on olnud elus 18 BMW-d ja neist umbes pooltel olen pidanud mootoreid remontima. Vastik.

Mercedes? Kah omad plussid ja miinused. Mercedes on minu meelest alati lihtsam igapäevaselt sõita kui BMW. Ta tekitab mudelist olenemata alati mingi hea kvaliteetse tunde. Samas on see kvaliteet alati seotud mingi graniiti raiutud "järeleproovitud materjalide ja lahendusetega". Mercedes jäteb neist kõige rohkem agraartehnika mulje, kuid samas kaasneb sellega mingi mõnus vana kooli ja igikestva auto aura. Ja see on hea. Vanade Mercedeste mootorid pole mind ükski kunagi vaimustanud, neil pole erilist isikupära ja nad ei tee meeldejäävat häält, kuid sõita on nendega alati pigevaba. Mercedeses on alati õhku ja avarust, head istmed, tugev ja igavesena tunduv polsterdus ning muljetavaldavalt lihtne ja väheärritav sisedisain. Ning kere koostekvaliteedilt pole Mercedesele minu meelest vastast. W126 uksed sulguvad ikka nii tiheda mütsuga nagu rahakapi uks. Nii kvaliteetset uksepauku ei paku ükski teine auto. Ning nii ajatut ja meeldivat disaini samuti mitte.

W140 on minu jaoks nii uus asi, et ma alles harjun temaga. Aga tegelikult mulle meeldib. Ta ei lase hetkekski unustada oma üüratut massi ja iga detail selle auto juures rõhutab seda. Alates kolossaalselt suurtest ja paksudest ustest, kuni paksude istmete ja meetrilaiuse kellaplokini välja. W140 sisemus ei tundu enam nii igikestev kui W126 oma, kuid oma detailiderohkusega on ta päris huvitav. Naljakas konflikt traditsiooniliste materjalide ja moodsa ajastu tõeskpidamiste vahel. Kuidagi kunstlikult on ta muudetud kergesti sõidetavaks, kuid see tohutu massiivsus ilmselt hakkab mind igapäevaselt härima nagu BMW puhulgi. Ta on ju veel 300 kg raskem ja 30 cm pikem. Tema liikuma hakkamine ja kinni pidamine on iga kord justkui eraldi ettevõtmine. Kui ta kord veerema hakkab, tundub see kuidagi lõputu ja pidurdamatu inerts. Temaga sõitmine ongi üks lõputu veeremine, millele vahel annad varbaga kerge impulsi juurde. Alguses on huvitav.

Samas see Mercedese 5,0 240kW mootor on esimene toode, mis mind vaimustab. See on äge mootor, käib pöördesse nagu tsikkel, teeb head häält, jõudu tundub olema nii all kui üleval ja on reaalselt kiire ka. Minu jaoks esimene Mercedese mootor, millel on mingi isikupära.

Ning siis on nende kõigi kõrval veel Jaguar, mida on üldse raske võrrelda. Ta on lihtsalt täiesti teistmoodi ja tegelikut väga äge auto. Kõik teda kardavad, kuid reaalselt on ta osutunud minu garazi üheks kõige töökindlamaks autoks. Tema käitumine teel on kuidagi ebakindel, kuid kogu oma olekuga pakub ta mulle mingit eriti friiki kaifi. On teooria, et Jaguari looduslikest kiududest müraisolatsioon tekitab mädanemisel nn "õnnebakterit", mis loob inimesele hea meeleolu . Sama pidi tekkima raamatute lagunemisel. Mingi raamatukogu ja kaltsuka vahepealne hais on seal sees küll. Ta kohe loob sellise velvetpüksi ja pruuni pintsaku meeleolu. Mõnus.

Suviti olen viimasel ajal kasutanud kõige meelsamini igapäevaselt just Jaguari. Kuigi ta on kehv sisse-välja käia ning ta ei konkureeri kuigi kõrge viimistluskvaliteediga. Aga enda garaazi vaieldamatu lemmik on mul endiselt vana hea W126. Tema ei pea otsast mädanema, et õnnetunnet tekitada.