28-04-2014, 05:30 PM
Kuna Jaguaril hakkas ükspäev esiamort häirivalt lolli häält tegema, jätsin ta uute tükkide ootuses seina äärde. See asjaolu tõstis olulisel määral minu huvi aianurgas lebava Varuosa vastu. Täis entusiasmi tegin Varuosale tule alla, pühkisin okkad katuselt maha ning võtsin ta ARK-s arvele.
Varuosa on tegelikult 1992. aasta 500SEL. Ostsin ta millalgi märtsi alguses Šveitsist peamiselt seetõttu, et tema aasta, mudel ja varustus klappisid peaaegu üks ühele minu musta autoga. Ning minu silma jaoks ülimalt ekstsentriline värvikombinatsioon mängis ka oma rolli. Lisaks mustale värvile olen alati kõrgelt hinnanud kas kuldset või hallikaspruuni esimese põlve S-i. Need värvid loovad sellele mudelile minu meelest mingi eriti sooja ja positiivse aura.
Ostsin ta sisuliselt põrsana kotis, müüja sõnade järgi suht vähe lootustandva eksemplarina. Tegemist oli väga kaua kasutamata seisnud autoga. Viimane ülevaatus oli tehtud mai 2006, samal ajal oli tehtud ka viimane õlivahetus ning esiklaasi ülanurgas on 2007. aasta Šveitsi kiirteede kleebis. Googeldanud tema omanikku sain teada, et ta kuulunud kunagi ühele ettevõttele, mille kohta oli 2007. aastal antud likvideerimisotsus. Pikast seismisest olid kõik luugi ja tihendite vahed kenasti sammaldunud, päike oli pleegitanud puitpaneelid ja boonusena oli ta mingi aeg saanud ka korraliku rahe endale selga. Nii et kõik pealmised pinnad on rikutud. Eks mõningane inimtegevus selle "peremeheta varaga" oli ka oma jälje jätnud.
Mind see kõik ei seganud, sest ostsin ta peamise eesmärgiga hukata ta ära ja kasutada tema organeid oma mustal autol. Lootsin muidugi, et kui ta vähegi sõitev auto on, võiks üritada temaga enne natuke sõita. Kui mitte, eks siis läheb teisiti. Kui ta viimaks Tartusse jõudis, selgus et ta polegi võimeline võtmest käivituma. Kohalikud mehaanikud puhusid talle siiski elu sisse, viidates täiesti tahmanud küünaldele korrodeerunud süüteosadele. Tartust Tallinna sõitis ta juba omal jõul. Seal oli küll mitmeid segavaid pisiasju, kuid koju ta tõi.
Nüüd võtsin siis nõuks proovida oma Varuosaga mingi aeg sõita, et üldse mõista tema seisukorda ja olemust. Kasisin ta alustuseks puhtaks ja tegin ülevaatuse. Ning nüüd olen temaga juba nädala igapäevaselt sõitnud. Selline ta on:
Salongist häid pilte ei ole ja eks ta tahab veel sättimist ka. Kuid mingi esmamulje võin siiski pakkuda.
Esmamuljed? Ma olen väga positiivselt üllatunud ja viimase nädala jooksul olen ma hakanud oma Varuosasse täielikult kiinduma. Esiteks on tema kere üliheas korras. Tundub suurema avarii vaba, peale rahekahjustuste ja kehvalt värvitud (kooruva) kapoti pole tal ainsat roostetäppi. Ta on põhja alt täiesti kuiv ja ilma igasuguse roosteta. Isegi piduritorud on nagu uued.
Kasutan iga võimalust temaga sõitmiseks, sest ta sõidab nii uskumatult hästi. Ma oskaks teha ainult tühiseid etteheiteid. Kõige häirivam on tagavedrustuse (ilmselt) katkised hüdroakud, mis teevad pepu jäigaks. Kuid ta ei kolise, ta ei tee kõikvõimalikke lollakaid hääli nagu must auto, mootor käib nii hästi, et foori taga seistes teda sisuliselt ei tunne, kast vahetab normaalrežiimis ülihästi. Hea näide tema sujuvast sõidust on seegi, et viisin üks õhtu sõpra Viimsist kesklinna ja selle ajaga jäi inimene nii sügavalt magama, et norskas hambad laiali kui kohale jõudsime. Pärast ringutas ja mõmises, et "suure autoga on ikka hea sõita".
Mõnikord hommikuti on käigukast justkui mingis teises režiimis - tõstab pöörded kõrgemale ja käitub üldse kuidagi närviliselt. Täpselt nii teeb ta alati siis kui lüliti on S asendis. Seega tundub, et äkki on mingi lülituse viga ja see läheb tal tavaliselt päevapeale üle. Armatuuris põleb ABS+ASR ja spidomeeter ka ei tööta. Pika seismisega on perekond Rooste toimetanud summuti kallal ja see lärmab veidi rohkem kui oleks sünnis. Mingeid väiksemaid kuki-muki vigu leiab muidugi veel.
Aga muidu sõidab nii nagu suure mootoriga S-klassile kohale. Varbaga annad ainult kerge impulsi ja ta lihtsalt veereb ja veereb. Raskepäraselt, mõnusa tummise sahinaga ja soliidselt. Väga mõnus auto ja Varuosa kohta kuidagi liiga elus eksemplar.
Nüüd ei teagi kuidas oma "projekt W140-ga" edasi minna.
Varuosa on tegelikult 1992. aasta 500SEL. Ostsin ta millalgi märtsi alguses Šveitsist peamiselt seetõttu, et tema aasta, mudel ja varustus klappisid peaaegu üks ühele minu musta autoga. Ning minu silma jaoks ülimalt ekstsentriline värvikombinatsioon mängis ka oma rolli. Lisaks mustale värvile olen alati kõrgelt hinnanud kas kuldset või hallikaspruuni esimese põlve S-i. Need värvid loovad sellele mudelile minu meelest mingi eriti sooja ja positiivse aura.
Ostsin ta sisuliselt põrsana kotis, müüja sõnade järgi suht vähe lootustandva eksemplarina. Tegemist oli väga kaua kasutamata seisnud autoga. Viimane ülevaatus oli tehtud mai 2006, samal ajal oli tehtud ka viimane õlivahetus ning esiklaasi ülanurgas on 2007. aasta Šveitsi kiirteede kleebis. Googeldanud tema omanikku sain teada, et ta kuulunud kunagi ühele ettevõttele, mille kohta oli 2007. aastal antud likvideerimisotsus. Pikast seismisest olid kõik luugi ja tihendite vahed kenasti sammaldunud, päike oli pleegitanud puitpaneelid ja boonusena oli ta mingi aeg saanud ka korraliku rahe endale selga. Nii et kõik pealmised pinnad on rikutud. Eks mõningane inimtegevus selle "peremeheta varaga" oli ka oma jälje jätnud.
Mind see kõik ei seganud, sest ostsin ta peamise eesmärgiga hukata ta ära ja kasutada tema organeid oma mustal autol. Lootsin muidugi, et kui ta vähegi sõitev auto on, võiks üritada temaga enne natuke sõita. Kui mitte, eks siis läheb teisiti. Kui ta viimaks Tartusse jõudis, selgus et ta polegi võimeline võtmest käivituma. Kohalikud mehaanikud puhusid talle siiski elu sisse, viidates täiesti tahmanud küünaldele korrodeerunud süüteosadele. Tartust Tallinna sõitis ta juba omal jõul. Seal oli küll mitmeid segavaid pisiasju, kuid koju ta tõi.
Nüüd võtsin siis nõuks proovida oma Varuosaga mingi aeg sõita, et üldse mõista tema seisukorda ja olemust. Kasisin ta alustuseks puhtaks ja tegin ülevaatuse. Ning nüüd olen temaga juba nädala igapäevaselt sõitnud. Selline ta on:
Salongist häid pilte ei ole ja eks ta tahab veel sättimist ka. Kuid mingi esmamulje võin siiski pakkuda.
Esmamuljed? Ma olen väga positiivselt üllatunud ja viimase nädala jooksul olen ma hakanud oma Varuosasse täielikult kiinduma. Esiteks on tema kere üliheas korras. Tundub suurema avarii vaba, peale rahekahjustuste ja kehvalt värvitud (kooruva) kapoti pole tal ainsat roostetäppi. Ta on põhja alt täiesti kuiv ja ilma igasuguse roosteta. Isegi piduritorud on nagu uued.
Kasutan iga võimalust temaga sõitmiseks, sest ta sõidab nii uskumatult hästi. Ma oskaks teha ainult tühiseid etteheiteid. Kõige häirivam on tagavedrustuse (ilmselt) katkised hüdroakud, mis teevad pepu jäigaks. Kuid ta ei kolise, ta ei tee kõikvõimalikke lollakaid hääli nagu must auto, mootor käib nii hästi, et foori taga seistes teda sisuliselt ei tunne, kast vahetab normaalrežiimis ülihästi. Hea näide tema sujuvast sõidust on seegi, et viisin üks õhtu sõpra Viimsist kesklinna ja selle ajaga jäi inimene nii sügavalt magama, et norskas hambad laiali kui kohale jõudsime. Pärast ringutas ja mõmises, et "suure autoga on ikka hea sõita".
Mõnikord hommikuti on käigukast justkui mingis teises režiimis - tõstab pöörded kõrgemale ja käitub üldse kuidagi närviliselt. Täpselt nii teeb ta alati siis kui lüliti on S asendis. Seega tundub, et äkki on mingi lülituse viga ja see läheb tal tavaliselt päevapeale üle. Armatuuris põleb ABS+ASR ja spidomeeter ka ei tööta. Pika seismisega on perekond Rooste toimetanud summuti kallal ja see lärmab veidi rohkem kui oleks sünnis. Mingeid väiksemaid kuki-muki vigu leiab muidugi veel.
Aga muidu sõidab nii nagu suure mootoriga S-klassile kohale. Varbaga annad ainult kerge impulsi ja ta lihtsalt veereb ja veereb. Raskepäraselt, mõnusa tummise sahinaga ja soliidselt. Väga mõnus auto ja Varuosa kohta kuidagi liiga elus eksemplar.
Nüüd ei teagi kuidas oma "projekt W140-ga" edasi minna.
Terve aasta poole aastaga