MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Kas see triibustamine on tehtud Mercedese poolt või tehti need US puhul kohapeal?
Neil ju on mingi meeletu kirg nende triipude järgi.

Ma kahtlustan, et see triibutamine on kohaliku maaletooja poolt pakutud "hüve". Tõsi on, USA turu Mercedestel on väga paljudel need triibud peal. Ja tunduvad kõigil täpselt sama käekirjaga - kahes toonis värvitud, ülemine triip veidi laiem kui alumine. Seega ei tahaks uskuda, et omanikud ise neid tegid. Pigem ikka "turu vajadustega arvestamine" ja suurem organiseeritud triibutamine.

Mina ise pole vahepeal palju teinud. Ükspäev vaatasin oma auto juhiistet ja tema padjaosa tundus ikka väga näss. Nahk oli peal lõtv ja kortsus, iste ise jumala valet värvi. Kunagi kui ma teda pesin, sain aru, et juhiistet on värvitud. Suht kergelt tuli sealt pealt mingi sinepikollane kiht maha. Aga alt tuli välja veel hullem variant - täiesti luitunud hallikas-beez toon. Olin üsna nördunud, sest juhiiste tundus ikka pöördumatult p...s olema.

Aga siiski, läksin töökotta, tõmbasin padja autost välja ja viisin koju. Millegipärast oli nahk peal täiesti lahti. Sellepärast iste nii lõtv oligi.


Ilustamata võib öelda, et juhiiste on mul suht halvas korras. Nahk polegi niipalju kulunud, kuivõrd ilmselt kuumaga ära kuivanud, rabedaks läinud ja endale praod sisse kasvatanud. Kohati on teda üritatud ka parandada, õmmeldes kinni rebendeid ja täidetud vedela nahaga pragusid.


Eks välimine äär on kohati ka läbi ära kulunud.


Ma mõistan, et tegelikult tuleks üldse uued padjad õmmelda. Ja ma oleks nõus seda ka tegema kui ma saaks kusagilt samas toonis materjali. Aga kust? Võib üritada tellida, aga sellega on juba ette teada, et toonivahe jääb. Siis tuleks teha kogu sisu, kuid see pole antud hetkel variant. Niipalju kui ma olen mõõtnud, tundub mulle, et tagaistme seljatoest annaks täpselt need padjad õmmelda. See oleks ilmselt kõige odavam variant hankida õiges toonis materjali. Aga ka 264 Safran tagaistme seljatoe nahka pole ma veel saanud.

Seega tuli esialgu asi kuidagi ära konserveerida. Hankisin jupi nõukogudeaegset purjeriiet, mis hiilgab oma tugevusega.


Lõikasin polstri aluskihid lahti ja liimisin purjeriide rebenenud kohale alla. Ning siis õmblesin ta lihtsalt üle nagu vanasti vanaemad sokke parandasid.


Samamoodi liimisin suured lapid alla sellistele kohtadele, kust võib oodata peatset rebenemist.


Päris valmis produktist mul pilte polegi tehtud, kuid mingist vaheetapist ma ühe kaadri leidsin. Nimelt silmitsesin seda heledaks pleekinud polstrit pikalt ja ligidalt ning mulle hakkas äkki tunduma, et ta on ikkagi üle värvitud. Ühe kihi värvi pesin ma küll maha, kuid see pleekinud hele värv ei ole ka tema enda oma. Võtsin kaltsu ja nitrolahusti ning proovisin ühe vähem märgatava koha peal. Selle pleekinud värvi alt tuli välja täiesti pädev originaaltoon. Kuna nahaga otseselt midagi ei juhtunud sain julgust juurde ja võtsin ette üha suuremaid sektsioone. Foto ei anna efekti hästi edasi, kuid siin on nüüd paremal poolel juba värv peaaegu eemaldatud. Tegelikult oli toonivahe päris suur.


Võimalik, et lõpuks pean ikkagi esiistmed kõik profülaktika mõttes üle toonima. Aga seda vaatab siis kui auto kunagi kokku saab. Praegu me veel liiga kaugel ei ole. Hindasime maalriga põhjalikult auto kere seisukorda ja ma mõistsin tema probleemi - suur must kandiline auto on juba iseenesest paras väljakutse. Kui ta peab hakkama igat mõlki pahteldama, saab tulemus paratamatult kehva. Helistasime mõlgemees Joelile kes võttis oma kolleegi kaasa ja veetsid kahekesi peaaegu terve päeva meie juures. Mehed lükkasid kõik vähegi arvestatavad mõlgid välja ja nüüd jääb loodetavasti ainult väiksemate pinnavirvenduste likvideerimine.



Stanged-karbid on juba krunditud. Uuel nädalal ilmselt värvitakse ära.

Noh ja siis üks asi veel. Lugedes ükskõik millises autofoorumis huviliste projekte, tundub olema margist, mudelist või ajastust olenemata vaid üks läbiv teema - veljed. Nendest ei saa üle ega ümber. Veljed näivad tänapäeval olema prioriteet isegi siis kui autol pole veel põhja, mootorit või komplekti ühte värvi kereplekke. Nojah, tegelikult on ka minul raskekujuline veljefetiš. Ma ei suuda täna enam täpselt kokku arvestada oma veljekollektsiooni suurust, kuid ma pakun nende üldarvuks umbes 15 jooksu . Aga nagu ikka, ujun ma vastuvoolu kõigega mis on popp ja meinstriim.

Nii oli mul ka W140 juures kindel välja kujunenud velje-eelistus. Need üldlevinud 8 auguga veljed on küll sümpaatsed, kuid ei rõhuta minu silmis piisavalt esimese põlvkonna auto snoobilikku suursugusust ja üle võlli raskepärast disaini. Sellepärast teadsin juba enne selle auto soetamist, et minu W140 peab hakkama kindlasti kandma vähelevinud 15 augulisi kaevukaasi. Sest minu meelest kroonivad just need veljed selle auto välimuse täiuslikuks.



W140 puhul on nad haruldased, kuna neid pakuti ainult kaks esimest aastat ja keegi neid väga ei ostnud. Olles ebapopulaarsed juba uuena, oli neid praktiliselt võimatu leida täna kasutatuna. Viimaks leidsin oluliste korrosioonikahjustustega, kuid äärekividest puutumata algmaterjali. Need sai klaaskuuliga puhtaks lastud ja algatuseks pulbervärvitud. Pulbriga on hea värvida, saab ühtlaselt kaetud ja ta on tugev, kuid paraku esteetiliselt sobimatu valik. Edasi sai velgede pealispinnad uuesti üle lihvitud, pahteldatud korrosiooniaugud ja viimistletud käsitsi ilusaks. Siin on minu uued veljed mingis vaheetapis. Sisepinnad on pulbervärvitud, pealt krunditud.


Hirmuga olen vaadanud rehvide hindu sellele autole.