16-01-2014, 12:29 AM
Jah, eks ta arene seni, kuni asi endale ka veel huvitav tundub. Ma ostsin endale viimase suve hakul ühe väiksema välismaa auto. Jubedalt oli teda ju vaja ja terve suve forsseerisin tema projekti. Kohati lausa üle võlli. See auto sai endale kõik mida ta küsis. Ning täpselt sama äkki käis kett maha ka. Ühel hetkel oli huvi kadunud ja ei tule enam tagasi ka. Iga kord kui tema juurde kogemata satun, mõtlen, et keegi võiks ta nüüd ära viia. Saaks koha vabaks.
Aga vahepalaks Mercedese keretöödele võib teha väikse ülevaate tema istmeprojektist. Kuna mul oli kaassõitja iste õmblusest lahti rebenenud, vajas ta tähelepanu. Tõstsin ta suure hurraaga autost välja, kuid tegelikult oli see ennatlik liigutus.
Tõtt öeldes ei saanud alguses täpselt pihta, mismoodi ta hargnema peaks hakkama. Enamasti saab istmetel üsna kerge vaevaga polstri maha nülgida, kuid sellel ei saanud nagu kuidagi ligi. Nii ma siis hakkasin esmalt lõhkuma oma varuosaks ostetud musta istet. Selle abil tegin endale selgeks tema ehitusloogika. Sain teada, et padja polstrit on tegelikult väga lihtne vahetada. Seevastu seljatugi on paras vaev. Polstri padja saaks kätte kergelt, kuid istmesoojenduse kaabli lahti harutamine kaablikimpudest on ikka korralik ettevõtmine. Tal on kaablid nii tihedalt ära pakitud spetsiaalsetesse kaablikanalitesse, et ilmselt sama hästi neid enam kunagi tagasi ei pane.
Veel üks huvitav tähelepanek alguse otsa auto ja feisslifti erinevusest. Kuna istmepadi liigub pikemaks-lühemaks, siis tekib istme tagaküljele ilmetu must tühimik. Vanadel on ta soliidselt kaetud, kuid uutel on sellest kasutust peenutsemisest loobutud.
Kellel iganes on vaja W140 istet lammutada siis infoks, et tegelikult poleks padja eemaldamiseks isegi vaja istet autost välja võtta. Padi tuleb eraldi detailina koos alumise plekist kausi ja vedrupakiga välja. Selleks tuleb eemaldada istme küljeplastikud ja keerata padi poltidest lahti. Esmalt liigutada padi kõige pikemasse asendisse, siis saab lahti esimesed kinnitused. Ning liigutades padja tagasi kõige lühemasse asendisse, pääseb ligi ka tagumistele kinnituspoltidele. Ja käes ta ongi.
W140 iste on oma põhiehituselt väga sarnane W126 ka W124 istmele. Aga siiski esindab ta paratamatut autotööstuses toimunud evolutsiooni. Vanade Mercedeste (eriti W123 ja W116, mingil määral ka W126) tehase prospektides räägitakse lehekülgede kaupa kvaliteedist, kvaliteedist ja veel kord kvaliteedist. Räägitakse materjalide vastupidavustest ja igaveseks projekteeritud lahendustest. Aga mida põlvkond edasi, seda vähemaks jääb kvaliteedijuttu ja asemele tuleb igasugune kuki-muki, mida kõike see auto VEEL oskab teha. Kvaliteedi asemel võtab koha sisse trend, mood, innovaatika. W220 prospektis enam kvaliteedist ei räägita, ainult innovaatikast nii disainis kui tehnikas.
Olen lahanud ka esimese otsa (1974) W116 istet. Temal on istumise all umbes 20 keerdvedru, mis kõik on erineva pikkuse ja erineva jäikusega, andes nii mõnusa tagumikualuse. Istmepolster on alt täidetud paksu viltmatiga, kus on kihtimisi mingid erineva tihedusega vildid. Nende ribad olid õmmeldud tihedalt katteriide külge, et nad iialgi paigast ei nihkuks. Vedrude ja vatiini vahel loomulikult klassikaline hingav tehiskiud matt. Mitte grammigi porolooni. W126 iste on veidi tänapäevasem. Spiraalvedud on asendunud nirumat istumismugavust pakkuvate torsioonidega, kuid lisandunud on pneumaatika võimalus. Samas materjalivalikus pole kompromissi tehtud - ikka on polstri all täpselt sama igikestev ja higistamist vältiv vilt ja vatiin.
W140 arenes veel edasi. Istet saab nüüd liigutada veelgi enamates suundades, padja pikkust saab reguleerida, mälusid on kolm ja seda ka kaassõitja istmel. Kõigil on standardis pneumaatiline nimmetugi ja üldse on kõik jube äge. Istme raamide ehitus on sarnane nagu W126, torsioonidega istmeraam ja selle peal hingav tehiskiud matt. Kuid katteriide (naha) alt on kadunud kvaliteetne viltmatt. Istme nahk ongi lihtsalt õhukese alusriidega kalts ja selle all on koha sisse võtnud ... khm ... poroloon. Üks kaasaja needus ja üks kõige kehvem materjal mida istmete juures kasutada. Tal on ainult kaks head omadust - kergesti töödeldav ja odav hind. Kui Ford Escorti istmed on üleni poroloonist, siis W140 istmes on seda üksnes 2cm paksune kiht. Aga fakt jääb faktiks - vilt on igaveseks Mercedese istmetest kadunud.
Igal juhul oli see suurepärane võimalus teha korralik keemiline pesu ka istme alla jäänud vaibale.
Loomulikult tegi aluskihi puudumine istmepolstri all minu elu lihtsamaks. W126-l poleks ma eales nii lihtsalt seda õmmelda saanud. Rebenenud kohta ei julgenud ma õmblusmasinaga õmmelda. Kuna nahk on kuumaga kokku tõmbunud, on tema tagasi venitamine üsna riskantne töö. Seega tahtsin õmmelda käsitsi vanadesse aukudesse, et mitte teha uusi auke. Käisin Viimsis Tepingu meeste juurest läbi ja võtsin nendelt spetsiaalsed nõelad, sobivat värvi tugeva niidi ja kuhjaga nõuandeid. Kõige kasulikum nõuanne oli teha polster märjaks ja teostada kogu töö märjalt. Nii ma tegingi. Nahk muutus käes pehmeks ja väga kergesti töödeldavaks. Õmblesin käsitsi kahe niidiga samasuguse õmbluse nagu õmblusmasin teeb.
Seejärel vedasin katte märjalt peale tagasi.
Kui ta paigas oli, immutasin temasse veel märjalt umbes 5 kihti spetsiaalselt hooldusvahendit. Algul oli nahk ikka üsna pingul. Aga nüüd kuivades ja aeg ajalt uuesti keemiaga töödeldes on ta hakanud olukorraga leppima.
Eks ta kisub need õmblused nii laiali kui jõuab ja seega jäävad õmmeldud kohad ikkagi näha. Kuid suures plaanis võib selle töö vist õnnestunuks lugeda.
Aga vahepalaks Mercedese keretöödele võib teha väikse ülevaate tema istmeprojektist. Kuna mul oli kaassõitja iste õmblusest lahti rebenenud, vajas ta tähelepanu. Tõstsin ta suure hurraaga autost välja, kuid tegelikult oli see ennatlik liigutus.
Tõtt öeldes ei saanud alguses täpselt pihta, mismoodi ta hargnema peaks hakkama. Enamasti saab istmetel üsna kerge vaevaga polstri maha nülgida, kuid sellel ei saanud nagu kuidagi ligi. Nii ma siis hakkasin esmalt lõhkuma oma varuosaks ostetud musta istet. Selle abil tegin endale selgeks tema ehitusloogika. Sain teada, et padja polstrit on tegelikult väga lihtne vahetada. Seevastu seljatugi on paras vaev. Polstri padja saaks kätte kergelt, kuid istmesoojenduse kaabli lahti harutamine kaablikimpudest on ikka korralik ettevõtmine. Tal on kaablid nii tihedalt ära pakitud spetsiaalsetesse kaablikanalitesse, et ilmselt sama hästi neid enam kunagi tagasi ei pane.
Veel üks huvitav tähelepanek alguse otsa auto ja feisslifti erinevusest. Kuna istmepadi liigub pikemaks-lühemaks, siis tekib istme tagaküljele ilmetu must tühimik. Vanadel on ta soliidselt kaetud, kuid uutel on sellest kasutust peenutsemisest loobutud.
Kellel iganes on vaja W140 istet lammutada siis infoks, et tegelikult poleks padja eemaldamiseks isegi vaja istet autost välja võtta. Padi tuleb eraldi detailina koos alumise plekist kausi ja vedrupakiga välja. Selleks tuleb eemaldada istme küljeplastikud ja keerata padi poltidest lahti. Esmalt liigutada padi kõige pikemasse asendisse, siis saab lahti esimesed kinnitused. Ning liigutades padja tagasi kõige lühemasse asendisse, pääseb ligi ka tagumistele kinnituspoltidele. Ja käes ta ongi.
W140 iste on oma põhiehituselt väga sarnane W126 ka W124 istmele. Aga siiski esindab ta paratamatut autotööstuses toimunud evolutsiooni. Vanade Mercedeste (eriti W123 ja W116, mingil määral ka W126) tehase prospektides räägitakse lehekülgede kaupa kvaliteedist, kvaliteedist ja veel kord kvaliteedist. Räägitakse materjalide vastupidavustest ja igaveseks projekteeritud lahendustest. Aga mida põlvkond edasi, seda vähemaks jääb kvaliteedijuttu ja asemele tuleb igasugune kuki-muki, mida kõike see auto VEEL oskab teha. Kvaliteedi asemel võtab koha sisse trend, mood, innovaatika. W220 prospektis enam kvaliteedist ei räägita, ainult innovaatikast nii disainis kui tehnikas.
Olen lahanud ka esimese otsa (1974) W116 istet. Temal on istumise all umbes 20 keerdvedru, mis kõik on erineva pikkuse ja erineva jäikusega, andes nii mõnusa tagumikualuse. Istmepolster on alt täidetud paksu viltmatiga, kus on kihtimisi mingid erineva tihedusega vildid. Nende ribad olid õmmeldud tihedalt katteriide külge, et nad iialgi paigast ei nihkuks. Vedrude ja vatiini vahel loomulikult klassikaline hingav tehiskiud matt. Mitte grammigi porolooni. W126 iste on veidi tänapäevasem. Spiraalvedud on asendunud nirumat istumismugavust pakkuvate torsioonidega, kuid lisandunud on pneumaatika võimalus. Samas materjalivalikus pole kompromissi tehtud - ikka on polstri all täpselt sama igikestev ja higistamist vältiv vilt ja vatiin.
W140 arenes veel edasi. Istet saab nüüd liigutada veelgi enamates suundades, padja pikkust saab reguleerida, mälusid on kolm ja seda ka kaassõitja istmel. Kõigil on standardis pneumaatiline nimmetugi ja üldse on kõik jube äge. Istme raamide ehitus on sarnane nagu W126, torsioonidega istmeraam ja selle peal hingav tehiskiud matt. Kuid katteriide (naha) alt on kadunud kvaliteetne viltmatt. Istme nahk ongi lihtsalt õhukese alusriidega kalts ja selle all on koha sisse võtnud ... khm ... poroloon. Üks kaasaja needus ja üks kõige kehvem materjal mida istmete juures kasutada. Tal on ainult kaks head omadust - kergesti töödeldav ja odav hind. Kui Ford Escorti istmed on üleni poroloonist, siis W140 istmes on seda üksnes 2cm paksune kiht. Aga fakt jääb faktiks - vilt on igaveseks Mercedese istmetest kadunud.
Igal juhul oli see suurepärane võimalus teha korralik keemiline pesu ka istme alla jäänud vaibale.
Loomulikult tegi aluskihi puudumine istmepolstri all minu elu lihtsamaks. W126-l poleks ma eales nii lihtsalt seda õmmelda saanud. Rebenenud kohta ei julgenud ma õmblusmasinaga õmmelda. Kuna nahk on kuumaga kokku tõmbunud, on tema tagasi venitamine üsna riskantne töö. Seega tahtsin õmmelda käsitsi vanadesse aukudesse, et mitte teha uusi auke. Käisin Viimsis Tepingu meeste juurest läbi ja võtsin nendelt spetsiaalsed nõelad, sobivat värvi tugeva niidi ja kuhjaga nõuandeid. Kõige kasulikum nõuanne oli teha polster märjaks ja teostada kogu töö märjalt. Nii ma tegingi. Nahk muutus käes pehmeks ja väga kergesti töödeldavaks. Õmblesin käsitsi kahe niidiga samasuguse õmbluse nagu õmblusmasin teeb.
Seejärel vedasin katte märjalt peale tagasi.
Kui ta paigas oli, immutasin temasse veel märjalt umbes 5 kihti spetsiaalselt hooldusvahendit. Algul oli nahk ikka üsna pingul. Aga nüüd kuivades ja aeg ajalt uuesti keemiaga töödeldes on ta hakanud olukorraga leppima.
Eks ta kisub need õmblused nii laiali kui jõuab ja seega jäävad õmmeldud kohad ikkagi näha. Kuid suures plaanis võib selle töö vist õnnestunuks lugeda.
Terve aasta poole aastaga