MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Mõtlesin viivuks, et millest järgmine peatükk kirjutada. Häda on selles, et minu tegevus garaazis on üsna kaootiline. Lähen hakkan kusagilt nokkima, ei oska mingit asja lahti saada, oleks vaja internetist uurida ja hakkan järgmise asjaga tegelema. Aga üldiselt on minu tegevuse laiem nimetaja siiski lammutamine.

Olen üsna erinevate autodega mänginud, kuid W140 on minu jaoks täiesti uus objekt. Ja tema ehitusloogika nõuab kõva peamurdmist. Ma tõesti olen nõus tunnistama, et ma ei oska kohati seda autot lahti võtta. Võrrelduna W126-ga koosneb ta ilmselt 3 korda rohkematest detailidest, kõik kinnitused on varjatud, iga asja eemaldamiseks on vaja eemaldada mingi eelnev asi jne. Ta on tõesti kohati absurdselt keeruliselt ehitatud. Samas igal asjal on jällegi mingi loogika taga, mis näitab, et õige oskusteabe olemasolul on ta siiski täiesti osandatav. Armatuuri puitkonsooli kõrval istusin ligi tund aega enne kui välja mõtlesin kuidas ta elusalt ära peaks tulema. Armatuurlaua aluse katte eemaldamine võttis ka kokku üle tunni. Teistel autodel käib ta tavaliselt paari kruvi ja tüübliga. W140-l tuli selleks eemaldada armatuuri kõlarikate, vent rest koos ääre vent toruga, kindalaegas (!!!), otsmine ukse sisse minev rest jne. Absurd. Tagaistme vent.restide eemaldamist pole näiteks siiani välja mõelnud. Trossi kinnituse leidsin küll üles, kuid reste kätte ei saa.

Tagaiste jäi ka välja võtmata. Padja sain kätte, kuid seljatuge mitte. Käisin toas, lugesin internetist kuidas kõik kirjutavad mingist kolmest poldist - kaks äärtes, üks keskel. No ma ei tea. Ma ka päris eilane pole, kuid istme välja võtmine käib mul üle mõistuse. Mul on tagaiste muidugi elektriga, mis teeb ta kahtlemata keerukamaks. Olles alt neli polti lahti päästnud ja istme konksudest välja tõstnud, kukkus see jurakas koos oma elektriliste peatugede mehhanismide ja aknalaua liikuvate osadega umbes 20 cm allapoole. Raske kui kurat.


All keskel on tema liigutamise mootor, trossid lähevad ülemistesse nurrkadesse ja seal on siis mingid hoovad ja hammasvööd mis teda liigutavad. Aga seljatoe lahti päästmiseks nende heeblite küljest peaksin ma eemaldama mingisugused tüüblid, mis minu meelest end elusalt ei anna. Teisel pildil keskel on siis peatoe mehhanism ja vasakul seljatoe liigutamise süsteem.


Lõpuks andsingi loobuka, sest tegelikult saan ma istme alt kõik vajalikud operatsioonid ära teha. Aga ikkagi oleks maru huvitav teada, kuidas ta ära käib. Või kuidas näiteks peatoed ära käivad?


Mis üleüldiselt W140 koostet ja kvaliteeti puudutab, siis minu meelest on asi selle mudeliga suht halb. Minu esimene Mercedes oli (ja on siiani) W126. Sellele järgnes 1991. aasta W124 300D. Kui ma W126 puhul sain ainult imestada kui hästi see auto oli tehtud, siis W124 kooste eripärad olid minu jaoks juba pettumus. Võrreldes 126-ga oli W124 salongi poolelt kohati väga läbimõtlemata koostatud. Kasutati palju neid vastikuid plekist hammastega klambreid, mis lubavad ühtepidi detaili kinni vajutada, kuid teistpidi kätte enam ei anna. Paljud asjad kippusid katki minema. Nüüd ma näen, et W124 oli veel kuldse ajastu auto.

W140 on kordades hullem. Tema ehitusloogika jätkab W124 suunda, ehk paljud polstrid ja katted kinnituvad nende plekist hammasklambritega. Aga erinevalt W124-st on tal plastikuid kordades rohkem ja nad on palju kehvemast materjalist. See auto on justkui tehtud ühekordseks kasutamiseks. Tehases värskelt kokkulööduna jätab ta hea mulje, kuid täna 20 aasta vanusena laguneb see kõik halastamatult käte vahel laiali. Tema plastikud ongi nii uskumatult rabedad, et praktiliselt kõik mida puudutad, läheb katki. Veelgi enam - ta laguneb kohati isegi ilma näppimata loomuliku kasutamise käigus laiali.

Nii palju on olnud olukordi, et näen enne lahkamist oma silmaga, et detail on terve, ent detaili kinnitusaasad ja kõrvad murduvad küljest samal hetkel kui kinnituskruvi lahti keeran. Plastist kruvipesad armatuuris on kohati ajaga nii mõranenud, nii et ei hoia enam kruvi kinni. Isegi kui detail kinnitub kruviga oma tavapärase plekist kruvivastuse külge, ei tähenda see veel õnnestumist. Sest plekist vastus kinnitub ikkagi omakorda plastikust aasa küljes ja see murdub ikkagi ära. Lävepaku plastikud lähevad isegi väga ettevaatliku ära võtmisega katki, Istmete alused plastikud ja küljeplastikud on kalgid, rabedad ja purunevad esimese painde peale. Armatuurlaua restide eemaldamiseks peab painutama väikseid plastikust kõrvakesi, kuid enamus neist murduvad samal hetkel kui neid puudutada. Rääkimata A-piilari katetest, mis kukkusid üldse esimese katsumise peale ise küljest. Sest autol on kunagi klaasi vahetatud ja keegi oli juba proovinud neid eemaldada. Algul ma kirusin nekusid, kuid nüüd ma näen, et ma ise poleks osanud midagi teisiti teha.

Toome veel mõned näited, kus see auto laguneb ära isegi nii, et keegi pole kruvikaga teda lõhkumas käinud. Näiteks uksepolstritel on tal käetoe sees laekad. Mind segas, et nad sulgusid kuidagi lõdvalt ja tegid kolksu kui ust kinni lüüa. Ja kuna uksepolstri dekoratiivne nahk oli ka täiesti lõtv, mõtlesin asja lähemalt uurida. Polster ise jätab esmapilgul justkui hea mulje. Papist välja pressitud detail, servad kenasti tihendatud ja polsterdatud, et ta ei nagiseks. Pealtpoolt kaetud kvaliteetse vakstuga, vaibaga, nahaga, puiduga jne. Uhke soojaõhu kanal suundus polstri siseküljel käetoe kohale nahkkatte alla, et nahalapp uksel ikka talvel soe oleks. See on äge asi, mida facelift autodel enam minu teada pole.


Isegi uhke etikett igal polstril viitaks justkui kvaliteedile.


Mis on tegelikkus? Tegelikkus on see, et kõik tüüblikohad on prostalt polstri külge liimitud, mis paraku ei taha neid enam kinni hoida. Polstri keskmine kruvikinnitus on tehtud sellest samast rabedast plastikust, mistõttu on see ammu küljest ära pudenenud pelgalt ukse kinni tõmbamisega. See uhke õhutoru on ka liimitud polstri külge, ning kui seda natuke liigutada tuleb ta malbete praksude saatel polstri küljest lahti.

Käetoe luuki peaks sulgema kaks vedrulehte. Aga paraku istuvad vedrud rabedast plastist pesades ja kuna vedru saab laeka avamisel koormust, murduvad kinnitused lõpuks küljest. Nagu näha, siis üks on juba läinud ja teine murdub kohe-kohe ära, sest all on juba pragu näha.



Analoogselt on praktiliselt kõik selle auto küljes katki. Palju isegi selliseid asju, mida ilmselt inimene pole kunagi lammutanud, vaid lihtsalt andnud detailile loomulikku koormust. Näiteks vajutanud lülitit või avanud tuhatoosi. Usute või mitte, isegi käigukangi kulissi mingi alumine võru oli pooleks. Seda detaili polnud keegi iialgi ära võtnud.


Kuna mul on millalgi vaja tagaklaasi vahetada ja üks tagumine turvavöö ka ei töötanud, oli mul vaja eemaldada C-piilari katted. Võta kuidas tahad, igal juhul lähevad katki. Ühe poole oma eemaldasin nii nagu juhend ette näeb - tõmbasin ta esmalt tagantpoolt eemale, sest sealt hoiavad teda rõhtklambrid. Läksid katki. Lisaks murdus ka üks esimene kinnitus. Teisel poolel mõtlesin, et eemaldan ta täpselt vastupidiselt nende paigaldamise protsessile, ehk tundus nagu veel lollikindlam. Ikka läks katki. Teisel pildil olevad kaks plekist klambrit oleks pidanud igal juhul polstri külge jääma. Enam õrnemalt neid ära võtta pole võimalik. Ja seda ma ei tea, kuidas ma nad tagasi panen.


Ülemisel pildil see katte siseküljel olev poroloon või siis mürasummutusvaht pudeneb tolmuna põrandale kui seda puutuda. Samamoodi oli tolmuks saanud uksepolstri nahkosa all olev poroloon.

Ilmselt on see kõik ajastu eripära. W140 oli esimene moodne Mercedes - kõrgtehnoloogiline, taaskasutatav ja biolagunev. Ning need kõik kolm nimetajat hakkavad mingil hetkel üksteisele vastu töötama. Seni kuni ta oma esimeses komplektsuses kannatab tarbida, on ta ilmselt jumalik auto. Aga kui ta otsast lagunema hakkab, tundub tema ellu äratamine juba vägagi kahtlane. Ta lihtsalt biolaguneb igast otsast. Materjalid lähevad rabedaks, juhtmed mädanevad ära, vaakumid ei püsi enam tihedad, plastikud pudenevad koost jne jne. Tema ekspluateerimine vanana tundub kuidagi perspektiivitu ja kurb. Näiteks avastasin, et minu uksepeeglisse minevad juhtmed on niisugused. Ma ei taha mõeldagi millised võivad veel olla kõik kapotialused juhtmed.