MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Minu viimast autoalast saavutust võiks samahästi nimetada ka õnnetuseks. Sest mul lebab nüüd garaazis üks pool-elutu keha millega ma kuidagi suhestuda ei oska. Aga et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, pean alustama juba aastatetagusest ajast.

W140 on minu jaoks olnud nagu Lord Voldemorti isiksus Harry Potteri saagas - mingi salapärane tume jõud, mis iga järgmise episoodiga tuli üha ligemale. Juba aastaid tagasi hakkasin pikkamööda kujundama arvamust W140 kohta, uurisin taustainfot, käisin mõnda vaatamas, hakkasin jälgima turgu jne. Mida aeg edasi, seda sagedamini tuli see mudel ka sõpruskonnas jutuks. Ka sõber Taunoga ei möödunud viimasel ajal enam ühtegi õlleõhtut ilma mingi filosoofiata antud mudeli teemal. Jutud kiskusid kuidagi alati sinnapoole kiiva, et tema soetamise aeg hakkab paratamatult kätte jõudma. Hinnad puudutavad oma põhja ja aktiivsed kärbsed üle maailma tegelevad aktiivselt edasi nende tapmisega.

Just nagu kiusamiseks oli Tauno kirjutanud ka lühikese referaadi W140 sünnitraumadest, mida ma lugesin umbes kolm korda.
http://karlovaauto.ee/index.php?leht=uud...klid&id=26

Vastuoludest ja raskustest kubisev sünnilugu muutis selle raskekaallase kuidagi veel ihaldusväärsemaks. Kui palju temasse panustati, kui palju kordi ta tagasi projekteerimislauale saadeti, milliste probleemidega silmitsi seisti ja mida temaga üritati saavutada - see kõik oli nii põnev. Hakkasin tundma juba selle olukorra paratamatust. Mingil hetkel ostsin "igaks juhuks" ära tema 15 auguga veljed. Olin hakanud juba paranoliselt ostma erinevatelt kontinentidelt kokku W140 tehasebrošüüre ja hinnakirju, tutvuma varustusega ja erinevate mudelite tehniliste eripäradega. Eks ta nägi originaalsetel tehasefotodel ikka pagana hea välja mis tegi hingamise veel raskemaks. Üsna igapäevaselt avastasin end sirvimas müügiportaale ja lugemas foorumeid tema pidamise eripäradest. Täitsa haiglane värk.

Mida rohkem tema peale mõtlesin, seda jäigema selgroo endale kasvatasin. Ma ei tahtnud lihtsalt mingit suvalist W140-t. Kuigi ma tean, et mudeliuuenduse järgsed autod on igati paremad, välistasin ma enda jaoks kõikide astmete feissliftid. Nad lihtsalt ei meeldi mulle. Tahtsin 100% algupärast, esimese otsa autot oma siledate karpidega, kuldsete aknaliistude, oranžide suundadega ja ruudulise esivõrega. Olgugi et probleemsem, tundus ta mulle kõige friigim. Mõnus üle võlli grande finale 80-te lõpu disainile. Justkui ülekerkinud "karbikas" W124. Feisslift tundub juba liiga moodne. Justkui vägisi oleks see tank tänapäeva üle toodud.

Võtsin seisukoha, et ma ostan endale W140, kui leian täpselt õige variandi. Lisaks sellele, et ta pidi mahtuma aastatesse 1991-1993, pidi ta kindlasti olema veel 5,0 mootoriga, pika kerega, 040 musta värvi ja kindlasti heleda sisuga. Sealjuures ma väga ei ihaldanud halli polstrit, vaid esimese eelistusena tahtsin 264 Safran, sest see on omakorda paranormaalselt friik toon. Teise eelistusena sobinuks hästi ka 265 Champignon.

Umbes poole aasta järel oli selge, et turg pakub W140 autosid küll väga odavalt, aga tegelikult osta ikka midagi pole. Alati oli juba eos midagi täiesti valesti. Lõpuks mõtlesin, et elu peaks ju olema seiklus ja miks ma pean olema kinni Euroopa turu kiduras valikus. Hakkasin vaatama ka USA turgu. Pilt läks kohe hoopis rõõmsamaks. Turg lokkab 040 värviga autodest ja musta polstri peal ameeriklane põhimõtteliselt ei sõida. Kered on enamasti pikad, autod hästi varustatud ja asjatundjate sõnul toomise protsess väga lihtne.

Lõpuks siis komistasingi sobiva kombinatsiooniga auto otsa ühel USA prügimäel. Ega ma sealt palju ei lootnudki, arvestades müügikeskkonda. Aga kuna ta oli igatepidi nii õige variant ja maksis sealjuures nii häbematult vähe, siis mõtlesin, et ... sitta kah.

Nende piltide järgi ma ta ostsin.