MB 260SE '90 W126 (Riigikantselei) - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Tänud kõigile kaasamõtlejatele heade sõnade eest. Kuna ma pole siia teemasse juba 2 aastat mitte midagi postitatud, mõtlesin pikalt, et mida ma siis peaksin nüüd kirjutama. Ma olen Mercedese harrastamisega väga laisk olnud. Tegelikult sõitsin ma ju oma Mercedesega viimati 2012 aasta suve hakul. Siis sai ta viidud Tartu garaazi puhkusele ja tänavu ma teda ei välja ei võtnudki. Lihtsalt polnud aega tema jaoks. Nii ma siis mõtlesingi, et kui varemalt olen ma kirjutanud ka erinevatest võõrastest Mercedestest, siis kirjutaks seekord oma Mercedese teemas hoopis teist marki autodest, mis on minu vaba aega täitnud. Et kui ma väga veenvalt põhjendan, millega ma olen vahepeal tegelenud, ehk siis mõistetakse, miks Mercedes polegi tänavu veereda saanud.

Tegelikult algas kõik sellest, et mingi hetkeemotsiooni ajel ostsin 2012 aasta kevadel endale Jaguari. Miks? Ma ei tea. Lihtsalt XJ40 kuulus minu väljaelamata autounistuste nimistusse. Ta oli siiski oma veidral moel Mercedese ja teiste Saksa luksusmarkide ainuke tõsiseltvõetav konkurent väljastpoolt Saksamaad. Sel ajal ei teadnud keegi midagi mingist Lexusest. Jah, ta on imelik, ta on friik, ta on kohati ebakvaliteetne ja ta ei küündi justkui sakslaste tasemele. Aga temas on mingi oma veider karma. Ta on nii teistmoodi ja pidulik, ta on natuke lohakalt ehitatud aga samas nii veenvalt luksuslik. Tema luksuslikkus seisneb kallites materjalides, lohakas käsitöös, esikohale seatud disainis ja sinivereliste sugemetega kehvapooles ergonoomikas. Ta on puhastverd Briti auto koos kõigi oma veidruste ja nõrkustega. Sa armastad teda ja vihkad samaaegselt. Sest tegelikult on ta üks ilge peldik, aga samas nii ülevoolavalt friik sõita, millega sakslased hakkama ei saa. Ta on sama imelik emotsioon nagu juua piimaga teed oma laguneva häärberi tuulisel terrassil. Et kui järgi mõelda, pole selles kõiges mitte midagi head, aga emotsioon on raju.


Jaguariga sõitsin terve 2012 suve igapäevaselt. Tegelikult ei vedanud ta mind siis kordagi alt. Kuigi tööl parkimismajas pidin teda iga päev erineva koha peale parkima, et õliloigud heleda betooni peal liiga suureks ei läheks. Jaguar vedas mind esimest korda alt alles nädal tagasi, kui perega Lõuna Eesti tuuril plahvatas mingi lõdvik ja mootor jooksis hetkega veest tühjaks. Isegi nööri otsas sõitis ta maru hästi. Võib olla isegi paremini kui ilma nöörita.

Lisaks Jaguarile on nõudnud palju tähelepanu ka minu Volgade park. Terve eelmise aasta möllasin ma oma 1975. aasta universaalkerega Volga tänavale saamisega. Ehitasime ta üles täiesti nullist, tegelesime temaga päeval ja öösel. Viimaks sügisel, vahetult enne lund tegin oma esimese sõidu.


Tänavu kevadel otsustasin, et seekord olgu tema aasta. Ikkagi ca 5 aastat ehitatud autoprojekt. Maikuus käivitasin silindrid, odomeetril oli 13 km ja sõitsin otsejoones ülevaatusele. Läbisin selle puhtalt ja järgmisel hommikul sõitsin Haapsalusse. Arvestades, et see auto on ehitatud ise alates kõige pisematest detailidest, on ta olnud väga tubli. Tänavusel hooajal sõitsin temaga kokku 1150 km. Tegelikult ei vedanud ta mind kordagi alt, lihtsalt mootor hakkas mingil hetkel halvasti käima ja tahtis kerget remonti. Sellest autost on olnud palju rõõmu. Ta on vaieldamatult meie garaazis siiani kõige põhjalikumalt restaureeritud auto.


Lisaks mängime järgmise suurprojektiga. Ja seekord on tegu tõesti raske projektiga - 5,5 liitrise V8 mootoriga Volga. Gaz 31013 oli julgeoleku tarbeks tehtud salastatud mudel, mida valmistati umbes 10 aasta jooksul ca 300 eksemplari. Eestis on neid autosid koguni kaks. Üks on seerianumbriga 156 ja teine 192. Minu oma loodab veel selle aastanumbri sees värvitud saada.


Tänavusel hooajal olen harjumatult palju sõitnud oma teise Volgaga. Meie garaazi eelmise suurprojektiga. Viimaks varustasime ta ka roolivõimendiga ning tegime mootorile kiire abiremondi. Kõlab imelikult, aga ta sõidab peaaegu juba nagu välimsaa auto. Tõesti sõidab hästi. Tegime temaga kevadel tagasihoidliku Kiiev-Krimm-Odessa reisi kogupikkusega 6800 km. Ning lisaks olen temaga tänavu käinud tööl ja ajanud igapäevaseid asju ilmselt rohkem kui viimase 5 aasta jooksul kokku.


Kevadel tundsin, et mingit värsket verd on vaja ning üsna planeeritud lapsena tuli minu garaazi 1988. aasta BMW 325i. Mul on selle mudeliga väga eriline suhe. Selline oli mu esimene auto, selliste autodega sõitsin kogu oma ülikooli aja, sellise auto ostsin esimesena oma abikaasale ja neid oli mul nooruses kokku 5 tk. Vahepeal tekkis minu elus 10 aastane periood, mil mul polnu ühtegi rullnokka. Tühi koht mis vajas täitmist. Selle auto seadmine meelepärasesse korda võttis suurema osa minu möödunud suve vabast ajast. Tema kohta on ka eraldi päevik bmwclassic.ee foorumis.


Kuna ma juba BMW lainel olin, võtsin taas ette ka oma "vana lehma". BMW 750i on minu hinnangul vapustavalt hea auto, väga valus konkurent W126-le ja imeline vanatehnika. Olen sellist 10 aastat enda garaazis pidanud, sest minu hinnangul on see BMW mudelipaletis midagi samaväärset kui W126 Mercedese jaoks - enam kvaliteetsemaks minna ei saanud. Omavahel ma neid ei võrdleks. Nad on selleks liiga erinevad. Erinevalt W126-st, koondati sinna autosse ka kogu oma ajastu kõige kaasaegsem tehnoloogia. See on nauditav, kuidas täiesti arhailise disainiga auto sõidab paremini, kui suur osa tänapäevaseid. Ma oletan, et W140 võiks pakkuda sarnast emotsiooni.

Paraku lõpetas tänaseks see auto oma lepingu kaks päeva peale Jaguari. Kaks plahvatavat mootorit ühe nädalavahetuse jooksul on headele inimestele juba liig. Nüüd tundsin tõesti, et mul sai sellest autost kõht täis. Ta ei saanud isegi 350000 km täis, kui juba mootor küps. Seega ikka natuke ühepäevaliblika mekk - ilus aga õrn. See auto läheb nüüd ilmselt pikemaks ajaks seina äärde.


Kas hakkab juba aitama jutust alternatiivautode teemadel? Et kogu see tekst Mercedese sõpradele natukenegi huvitav tunduks siis olgu ära mainitud seegi, et sõber Tauno otsesel sekkumisel lisandus meie pereringi veel üks Mercedes. Igati meinstriim 560SEC. Kõige tavalisema 199 musta metallikvärvi ja halli nahksisuga. 300000km läbisõidu juures on ta veel igati hea tervise juures ja sõidab väga hästi. Hetkeemotsioonide ajel õlleklaasi taga ostetud autost sai muidugi kiiresti põnev projekt. Pole välistatud, et sel talvel tõmbame ta rupskiteks ja auto läbib kere värskenduskuuri. Elame näeme.


On olnud väga kirev vanatehnikasuvi. Tänan kõiki, kes leidsid mahti lugeda.