560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Ajalugu on Saksamaalt ostetud autode puhul sageli keeruline välja selgitada.

Kes on see kodanik, kes sellise auto 1989. aastal uuena Saksa markade eest osta jõudis? Millega see inimene tegeleb või miks see auto on olnud nii pikalt ühtedes kätes?
Kasutatud auto omamisel on need alati huvipakkuvad küsimused. Teades rohkem auto ajaloost, tean ma rohkem sellest, mis moodi ja mis puhkudel sellega sõideti ja kuidas seda hoiti ning see kujundab ka minu enda emotsioone autoga liiklemisel.

Eraisikuid, kes nii vanade autodega sõitsid, leiab Google'i abil haruharva. Firmade puhul on tõenäosus suurem.
Kuna suure auto Eestisse toomisest sai mööda 2 aastat ja saabus aeg see lõpuks ka Eestis registreerida, süvenesin enne Saksa passi ära andmist natuke ka masina ajaloosse.

Passi järgi on mu auto omanikeks olnud kaks ettevõtet.



Neist esimene kõigest ühe aasta ja selle ettevõtte guugeldamine suuremat tulemust ei andnud. Sain vaid teada, et Saksamaal on olemas aadliperekond von Moltke, kuid konkreetselt kellegi või millegagi antud ettevõtet seostada on üsna võimatu.

Teise ettevõttega on aga lihtsam, sest tegemist on traditsioonidega perefirmaga aastast 1935, milles võtmeisikuteks härrased Franz ja Gerhard ning mille parimad päevad, tuginedes referentside leheküljele, paistavad jäävatki 1980-tesse aastatesse. Tegemist on lugupeetud orelitootjatega, kes on valmistanud ja restaureerinud oreleid nii Saksamaal kui USA-s.



Võib ette kujutada, et must S-klass sobib antud tegevusalale suhteliselt hästi ja tõenäoliselt ei ole tegemist autoga, mida firma iga töötaja orelidetailide laialivedamiseks või lõunal käimiseks kasutada oleks saanud. Vastasel juhul ei oleks seda nii eeskujulikult hoitud ja hooldatud ning seda esindusse uue C-klassi vahetusautoks ei oleks viinud härra, kel aastaid üle 80.

Ja kuigi selle vana W126 läbisõit ei ole väike, koguneb viimastel aastatel kilomeetreid päris visalt.
Minu suhteliselt vähe sõitvatest suveautodest sõidab käesolev auto ilmselt kõige vähem. Eelmisel aastal jäi läbisõit vast 1000 km kanti ja sel aastal on seni kogunenud alla 100 km.

Siiski, vaatamata harvadele sõidukordadele on pidevalt proovinumbrite tarbimine lõpuks ikkagi üsna tülikas ning seetõttu sai vana 420 SE sel aastal lõpuks ka oma päris numbrid.



Oli ilus õhtune väljasõit perega. Üldse pean lõpuks ütlema, et selle auto sõiduomadustega võib arvestades minu enda pea olematut panust tema tehnilisse seisukorda päris rahule jääda. Temaga on hea sõita ja just seetõttu ajan ta loodetavasti vähemalt ühel korral selle suve jooksul veel välja, kui vähegi ilusat ilma leidub.

Olles paar nädalat igapäevaselt Volgaga sõitnud, ootan seda hetke juba pikisilmi.


Parimate soovidega,

Tauno Mõts