560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Kuna peagi on lumi maas ja autod juba ammu talvekorteris, on aeg võtta mõne sõnaga kokku ka selle auto jaoks möödunud vanatehnikahooaeg.

Eelmised pildid pesupäevast olid Suure Hitleri jaoks, nagu seda autot mingil põhjusel hellitlevalt sugulaste poolt kutsuma on hakatud, sisuliselt tõsisema kasutushooaja sissejuhatuseks.

Esimesed korrad töölkäimist panid mind selgelt tundma, et sellise uksepolstrite naginaga ei pidanud neid masinaid tehasest tulema. Kuna nagin tuleb neil autodel uksepolstri ja läveliistu kokkupuutekohast, mitte uksetihenditest, siis on varasemalt selle teema korral soovitatud kleepida uksepolstrite alumistele äärtele riideteip, mida peaaegu ei jää näha (eriti musta värvi polstri korral). Seega tegin minagi südame kõvaks ja kleepisin prooviks juhiukse alumisele äärele nimetatud teibi ning veendusin, et selle ukse juurest naginaid enam ei kostunud. Kuid suviselt ilusa ilmaga puhta auto juures hakkas kuidagi käsi tõmblema, kui teibirull käes järgmistele ustele lähenesin.

Vaevama hakkasid järgmised küsimused:
1. Ma võin ju teibi kleepida, aga kes ja kuidas selle sealt pärast ära saab nii, et liimijälgi ei jää?
2. Ja kui algselt nendel autodel sellist teipi ei olnud ning parimat autot väljatöötanud insenerid ei pidanud seda vajalikuks, siis miks mina pean seda tegema?

Lahendus pidi olema lihtsam ja seda ta oligi. Samuti sarnastest teemadest oli silma jäänud ettepanek kasutada silikoonõli uksepolstri ja läveliistu omavahelise kontakti "lubrifitseerimiseks". Ostsin tanklast suvalist "Cockpit Spray"-d, tulistasin prooviks juhipool oleva tagaukse polstri alumise serva ning läveliistu sellega kokku ja läksin sõitma. Terve auto vasak pool oli vaikne isegi ebameeldivatel raudteeülesõidukohtadel ja teeremondikohtades.

Tähendab - mingit teipi ei tule! Töötlesin kõik uksed sarnaselt silikoonõliga ning tulemus on eeskujulik. Naginad kadusid ning auto "BOM"-i ehk tootestruktuuri on lisandunud võrdlemisi püsiva teibi asemel vaid silmale peaaegu märkamatu võie, mida saab alati soovi korral maha pühkida.

Nüüd võis järgmiste väikeste häirivate asjadega tegelema hakata. Üheks selliseks oli raadio mittetöötamine. Raadio on muidu originaal ja igati äge, kuid kahjuks programmeeritava koodiga ning omanik polnud seda autoga kaasasolnud koodikaardile üles kirjutanud. Paraku, teostades erinevaid keretöid, oli aegajalt eemaldatud akujuhet ning seetõttu raadiol kood mõistagi peal. Seega vajasin koodi.

Vastavasisulised päringud siin foorumis leidsid küll tänuväärset vastukaja, kuid ükski väljapakutud koodidest ei töötanud. Ma ei teadnud, kuidas W126 originaalraadiot kätte saada, aga elu näitas, et seda ei peagi eriti teadma. Eemaldasin lihtsalt tuhatoosi ja sealt paljastusid vedruterasest kidad, mida tuhatoosi poole alla tõmmates raadio vabalt oma pesast välja tõmmata õnnestus. Seega jäi üle vaid elektroonikule mõned eurod koodi teada saamise eest välja käia ning raadio võttis pildi ette ja töötas nagu eliitmudelile kohane.

Küll aga ei töötanud endiselt korrektselt elektriantenn. See sõitis välja vaid pooles ulatuses ja alati ei läinud sisse tagasi ka. Niimoodi on küll näotu ringi liikuda ja seetõttu lahkasin vähekse seda antenniteemat. Kusjuures antenn ei olnud mitte katki, vaid teleskoobilülid olid aja jooksul lihtsalt nii kõvasti omavahel kinni jäänud, et mul õnnestus need lõpuks küll liikuma saada, kuid siis läks nende omavaheline ühendus katki ja lõpuks sõitsid teleskoobi ülemised jupid alumistest lihtsalt välja. Otsustasin käega lüüa ja uue antenni tellida.

Minu autol on WISI antenn, kuid neid tootis ka Hirschmann. Antenniteleskoopi WISI antennile Silberautost ei oleks peaaegu enam tellida saanud, sest süsteem näitab, et nende tarnimine on lõpetatud. Õnneks aga oli aastaid tagasi keegi Rakvere esindusse ühe sellise tellinud ning seda mitte välja ostnud. Silberauto saatis selle viimase ühiku minule ja väidetavalt esindustest enam WISI teleskoopi osta pole võimalik.



Antenniteleskoobi paigaldamine on äärmiselt lihtne ja kultuurne tegevus. Teleskoobiga kaasas on isegi mingi originaalmääre, mis tuleb eelnevalt torusse kallata, et lähiajal sama moodi antenn kinni ei jääks. Kokkuvõtlikult võib öelda, et raadioga sai kõik päris ladusalt korda.

Üks õudsematest töödest oli aga päevinäinud kapotialuse müramati asendamine uuega. Uus originaalmatt ei maksnud kuigi palju.

Jubedaim osa sellest tööst on alati vana mati jäänuste eemaldamine. Selleks katsin kogu auto kapotialuse esmalt üle tiibade ulatuvalt paberiga, et matist eralduv pudi mootoriruumi ei kukuks. Seejärel eemaldasin mehaaniliselt plastikust pahtlilabidat kasutades valdava osa vanast matist ning viimase kihi nühkisin maha lahustiga. Selle kõige juures tahtis pilt mitu korda eest minna, sest lahustit kulus palju ja suur osa sellest läks mu vereringesse.

Kuid mehed ei nuta ja lõpuks oli kapoti sisepind sedavõrd puhas, et kannatas uut müramatti paigaldama hakata. Küsisin esindusest, mis liimiga seda tegema peaks ja sain teada, et kuigi ilmselt on olemas originaallimid, mida Daimler-Benz ette näeb, on Silberauto ise enamasti kasutanud kõigile tuntud kontaktliimi nimega Moment. Kes olen mina, et nendega vaielda? Marssisin poodi, ostsin liitri Momenti ja läksin garaaži uut matti liimima, arvates, et sellest ühest liitrist liimist jätkub veel koduste tööde ja muu sellise jaoks ka.

Kuid tutkit! Kui töö lõpetasin, oli Mercedese müramati liimimiseks sisuliselt liiter liimi ära kulunud. Moment on tegelikult sellise pindala juures ikka nii kõva liim, et kui korra mati paika vajutad, siis mingist korrigeerimisest võib ainult unistada. Kuid ettevaatlikult tehes sai kapotialune lõpuks päris ilus ja originaalile vastav.

Pärast neid toimetusi hakkaski otseselt sõitmiseks ettenähtud aeg otsa saama.

Kui auto juba garaažis seisis ja vaikselt mõtteid talletasin, et mida järgmisel aastal tema juures tarvis teha (ning neid asju ikka leidub), õnnestus sõber Tihhonovil enda halli salongiga Riigikantselei autole hankida täiesti uued õiget värvi originaaljalamatid. Seega jäid tal varasemalt soetatud ja praktiliselt uued musta värvi veluurmatid üle ning mul õnnestus need sümboolse tasu eest endale saada. Tänud talle selle eest ja matid ootavad nüüd pagasnikus järgmist aastat.



Ühtekokku läbis see 22 aastat vana masin käesoleval aastal umbes paar tuhat kilomeetrit.

Ja pärast seda kõike ei jäänudki teha rohkemat kui akul klemm maha tõsta ning uut hooaega ootama hakata. Kaugel see kevadki enam.




Parimate soovidega,

Tauno Mõts