01-08-2011, 12:46 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 01-08-2011, 12:52 AM ja muutjaks oli Sm.Tihhonov.)
Ei saa salata, et oli meeleolukas laupäev. Vedada pool päeva mustade Mercedestega musti Mercedeseid teise linna otsa pesulasse ja hiljem sealt jälle tagasi, mõjus vaimurohuna paremini kui igasugune spaapuhkus või Egiptuse reis. Ning Tartust lahkudes kaasa võetud Audi V8 sõitis ka üle pika aja jälle nii hästi, et tahtmatult taastus ajutiselt kõikuma löönud teadmine - vanatehnika on imeline.
Tauno W126 on omaniku tagasihoidlikkusele vaatamata ikka kena eksemplar. Täielik algupärane komplektsus, säravalt ennistatud väljanägemine, hämmastavalt vähe kulunud salong, tugev ja tummine sõit, mõõdukalt võimas mootor, mõnusalt snoobilik varustus - igati väärikas toode. Hädasti oleks endale ka sellist vaja.
Ainus sisemine dilemma on mul jätkuvalt selle veluursalongiga. Esteetilisest küljest tunnistan küll veluuri kui kõige ilusamat ja isikupärasemat valikut kõigist võimalikest. Ta on pretsedenditult pidulik ja kalli väljanägemisega. Aga sellegipoolest tunnen sellel istudes end alati ebamugavalt. Mercedese veluur on nii kõva karvaga ja kare, et igasugune asendi korrigeerimine on sellel liivapaberit meenutaval kattel sisuliselt võimatu. Ning istme vetrumine kisub särgi püksist välja. W124 kitsal ja kõval istmel pole see nii tuntav, kui W126 sohval. Seega peab seal istuma korrektselt paigal ja see on üldiselt väsitavam kui libedal nahktoolil logelemine.
Aga ilmselt elaksin isegi meelsasti selle "ebamugavuse" üle, kui mõnda minu autot kunagi kotiriide asemel veluuriga peaks õnnistatama.
Vaadates kaadreid autoparklast pean taaskord kahetsema, et minu takso ikkagi universaalina minu juurde ei tulnud. Oleksin osanud teda vanatehnikana rohkem väärtustada ning sinna ritta oleks ta kah paremini sobinud. Tauno muidugi kahetses samal ajal kibedalt oma kunagise musta 190E müüki.
Tauno W126 on omaniku tagasihoidlikkusele vaatamata ikka kena eksemplar. Täielik algupärane komplektsus, säravalt ennistatud väljanägemine, hämmastavalt vähe kulunud salong, tugev ja tummine sõit, mõõdukalt võimas mootor, mõnusalt snoobilik varustus - igati väärikas toode. Hädasti oleks endale ka sellist vaja.
Ainus sisemine dilemma on mul jätkuvalt selle veluursalongiga. Esteetilisest küljest tunnistan küll veluuri kui kõige ilusamat ja isikupärasemat valikut kõigist võimalikest. Ta on pretsedenditult pidulik ja kalli väljanägemisega. Aga sellegipoolest tunnen sellel istudes end alati ebamugavalt. Mercedese veluur on nii kõva karvaga ja kare, et igasugune asendi korrigeerimine on sellel liivapaberit meenutaval kattel sisuliselt võimatu. Ning istme vetrumine kisub särgi püksist välja. W124 kitsal ja kõval istmel pole see nii tuntav, kui W126 sohval. Seega peab seal istuma korrektselt paigal ja see on üldiselt väsitavam kui libedal nahktoolil logelemine.
Aga ilmselt elaksin isegi meelsasti selle "ebamugavuse" üle, kui mõnda minu autot kunagi kotiriide asemel veluuriga peaks õnnistatama.
Vaadates kaadreid autoparklast pean taaskord kahetsema, et minu takso ikkagi universaalina minu juurde ei tulnud. Oleksin osanud teda vanatehnikana rohkem väärtustada ning sinna ritta oleks ta kah paremini sobinud. Tauno muidugi kahetses samal ajal kibedalt oma kunagise musta 190E müüki.
Terve aasta poole aastaga