MB 300D '92, w124 - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

See projekt on juba nii habemega lugu, et endal on ka piinlik. Ma pole tegelikult siiani suutnud oma diiselautot tänavalegaalseks teha. Võib olla on tegemist ka kerge motivatsioonikriisiga? Eks peab tunnistama, et mudel ise ei tekita piisaval määral positiivset värinat ning tema ebaõnnestunud värvitööd nullivad viimasegi positiivse meele.

Siiski olen tahtejõu abiga nüüd takso ära komplekteerinud. Tahtsin saada viimaks riiulid tühjaks ja garaazis ruumi juurde. Seest sai ta ootuspäraselt ilus. Üsna vähe kulunud auto, mis hakkas pärast puhtaks kasimist uuesti särama. Midagi ekstra ägedat siin muidugi pole. Piltidel vaatab vastu täiesti plank baasmudeli salong, kuid ma olen miskipärast ikkagi rahul. Olen seda ennegi korduvalt öelnud, et lisavarustus on alati tore, kuid Mercedese puhul mitte esimene põhiväärtus. See muidugi ei tähenda, et ma poleks võimalusel eelistanud paremas varustuses autot.


Salongis on piltidel maas ka esimese ringiga ostetud põrandamatid (originaali koopiad). Sobivad kenasti. Istmed said head. Juhiiste sai ju uued vedrud ja uue alusmati ning tundub mulle päris uue vääriline. Harva kohtab sellist diisel Mercedest, millel juhiiste tõesti tihe ja korralik oleks.


Keskkonsooli puitplaadid poleerisin üle. Enamat ei hakanud pingutama. Käigukasti kulissi (või siis kangi liikumistee plaadi) ostsin poest uue. Vana oli kuidagi nii räsitud ja kole. Seetõttu on ta muidugi ilma kleebiseta, kuid ikka parem kui enne. Sealjuures ei saa mitte vaiki olla, et juba mitmendat korda puutun kokku probleemiga, et uus originaal salongi plastikdetail ei saa oma kvaliteedilt ligilähedalegi vanale originaalosale. Nii ka see käigukasti plaadike. Konsooli tagapool oleva vaiba lõikasin uue ühest lammarist toodud põrandavaiba tükist. Minu oma läbis kõik võimalikud pesud, kuid asja temast ei saanud.


Lootusetult otsas olid esiuste lävepaku liistud. Nad pole küll poes nii kallid, et neid kohe kuidagi osta ei jõuaks, kuid tundus ikkagi mõttetu kulu. Tõin poest mingit alumiiniumteipi ning remontisin oma vanad lävepakud ära. Jäid täitsa OK.


Tagumistega pole veel viitsinud tegeleda, nagu võib näha juuresolevalt slaidilt.


Loomulikult läbis ka see projekt kohustusliku põrandamattide agoonia. Kui kuidagi poolkogemata tulid lisaks koopiatele ka päris originaalid koju. Kahtlesin tükk aega, kas ma üldse raatsin nii kalleid matte takso põrandale panna. Äkki peaks nad hoopis riiulile panema minu järgmise W124 jaoks. Aga kes teab kuna see tuleb? Nii et panin nad lõpuks ikka maha. Ilmselt muidugi hakkan autot tankima vahetusjalatsitega. Need diisli tankuri ümbrused on ikka päris karmid kohad isegi korralikes jaamades.


Väljast pole siin midagi vaadata. Tavaline virvendavate külgedega Maardu taksojuhi roop. Lihtsalt läigib paremini ja kõik tükid on enam vähem küljes. Palun mitte tekitada furoori puudulike registriandmete pärast. Inimesel oli vaja esimesed proovisõidud teha.


Iluvigu on tegelikult palju. Mõni häirib rohkem, mõni vähem. Kõige jõledamad on stanged, mis on korralikult kriibitud ja mõned karbid ka. Kui ma peaksin mingil põhjusel otsustama selle autoga pikalt koos elada, lasen tal ilmselt kogu alaosa kuni klaasideni uuesti värvida. Ja siis ennistan ka stangede ja karpide värvkatte. Aga täna on see pelgalt mõte.


Proovisõidu muljed olid üldjoontes head. Suverehvidega sõidab ta ikka palju paremini kui talvekatega. Ei saa salata, et kõige enam meeldib mulle tema väike kütusekulu. Kõik muu meeldib 3,0D juures vähem. Kuid kuna kogu ülejäänud W124 kontseptsioon on nii õnnestunud, siis elab ka selle diiselmootori üle. Eks ta tahab veel saada hooldust ja paljude kuluosade vahetust. Kuid suures plaanis peaks siin veel autot palju järel olema. Kõige enam teeb murelikuks see, et mootor on pealt õline. Õli immitseb läbi kummivooliku juurest, mis asub klapikambri kaane peal (ilmselt karterituulutus?). Miks ta sealt tuleb ja kas see on suur jama, pean hakkama tuvastama.