MB 260SE '90 W126 (Riigikantselei) - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Ilma, et midagi väga tarka seekord lisada oleks, teen järjekordse postituse. Teinekord on tore niisama Mercedestest kirjutada ja mõtteid korrastada. Viimati õhku jäänud tehniline rike päädis mäletatavasti rikkis generaatoriga. Kuna ma ei tahtnud enam ennast ärritada järjekordse generaatori remondiga, otsustasin seekord lihtsalt uue hankida. Saabus tema Bosch'i vahetusfondist. Uued asjad on alati nii ilusad. Panin külge ja auto normaalne tegevus taastus.


Otsustasin sel suvel veel lahendada paar esteetilist probleemi, mis on mind häirinud. Näiteks õnnestus soetada järgmine jooks originaal velgi. Eelmine ring varastati mult garaazist ära öö enne paigaldust. Kuna nad tahavad värvimist, siis pole viitsinud nendega praegu edasi tegeleda ja auto seisab endiselt plekkidel. Ega väga kiire ka pole, kuna autol lõpeb juuli lõpuga ülevaatus ning siis jääb ta ilmselt määramata ajaks seisma. Tegu on siiski eluaja Eestis sõitnud autoga, mis jätab paratamatult oma jälje. Tal on läbi roostetanud üks esisilla kinnituskohtadest ja kes teab millal ma jõuan temaga tegeleda. Mu BMW 750i jäi ka millalgi paari tehnilise probleemi pärast seisma ja nüüd sai sellest juba 2 aastat.

Selle suve saavutuste nimekirja jäi ka uute põrandamattide agoonia. Esimest korda puutusin selle teemaga kokku aastaid tagasi auto taastamise järel. Juba siis oli originaal mattide ostmine praktiliselt võimatu ettevõtmine. Sain Silberist siiski tellitud ainsana pakutavad mustad veluurmatid. Veluurid olid kunagi küll eksklusiivsemad, kuid minu baasmudelisse sobinuks paremini RIPS tüüpi matid. Seega asusin otsima halle originaal RIPS matte.

Vahelduva eduga olin otsinud neid aastaid. Viimaks andsin loobuka ja tellisin koopiad. Muidu samast materjalist, mis originaalid, kuid ilma originaal logodeta ja juhi jalgealune osa kummine, mitte veluurist. Ning just siis kui olin tellimuse vormistanud ja järgmisel õhtul harjumusest taas profülaktilise otsingu käivitasin, pakkus üks kodanik "old stock" originaal halle matte. Erilise irooniana oli pakkumisel nii S-klassi kui W124 matid (millele ma ka just koopiad tellisin). Nüüd tundus juba põhimõtte küsimus, et tuli mõlemad ikkagi ära osta.


Kuigi tegu on iseenesest primitiivsete asjadega, valmistasid nad palju rõõmu. Ühesõnaga - loll aga õnnelik.


Sellegipoolest pole ma kordagi oma uue generaatori ja uute mattidega varustatud autoga sõitnud. Juba mai keskpaigast saati on ta tolmu kogunud. Olen siiski pidanud kinni oma lubadusest ja sõitnud igapäevaselt vanatehnikaga. Nii enda omadega kui ka tuulutanud sõprade autosid. Mitte kõik autod pole antud foorumi teema. Kuid teades oma nõrkust suurte Mercedeste vastu, ei saanud ma ka fašistide lipulaevadest kuidagi mööda.

Olin ammu tahtnud proovida W140 kerega autot. Mai lõpus andis sõber mulle nädalaks enda oma sõita. Tegu oli kaugelt üle keskmise korraliku autoga ja mulje temast jäi hea.


Millalgi tahaks W126 kõrvale sellise ka soetada. Mootorivaliku osas oleksin veel kõhklev. Tippmudel oli muidugi vapustavalt hea sõita. Nii vaikset ja sundimatut autot kohtab ka tänapäeval harva. See on täiesti uskumatu, kuidas nii suur ja raske auto saab olla nii kerge sõita nagu mänguasi. Aga kogu proovisõidu ajal valdas mind tunne, et ma ei suudaks kuuesajast ära hallata. Ma ei räägi siin tema üüratust kütusekulust, mis oli suur isegi "minu standardite" järgi. Lihtsalt mulle tundub, et kui selle autoga tekib mingi probleem, siis mul ONGI probleem.

Jaanipäeval oli kolm päeva minu kasutuses üks teine omaaegne tippmudel. Sõber on korduvalt pakkunud ja seekord otsustasin peale mõningast kaalumist väljakutse vastu võtta. Ma arvan, et siin foorumis ei vaja see mudel tutvustamist.


Tahtsin algselt veidi pikema tutvustuse kirjutada "Uunikumide" rubriiki vastava teema alla. Kuid kuna ma ei viitsi rohkem laskuda vaidlusse Mercedes 600 taastamise eripäradest Ford Mustangi ja konditsioneeriga Cadillaci näitel, siis las ta jääb. Eks leiab ka kõnealuse auto taastamistöödes kitsaskohti, kuid seni pole Maarjamaal keegi teine Mercedes 600-ga niigi kaugele jõudnud.

Olen linnaliikluses temaga mõned korrad varem ka sõitnud, kuid seekord viis tee päris kaugele linnast välja. Küll temaga on ilus sõita. Isegi tuttavad teed ja paigad tunduvad selle auto rooli tagant ühtäkki nii ilusad. Sest see kapotikaar, need esitiibade kaared ja kõik see, mida juht enda ees näeb, on ekstraklassist. Sõita selle kunstiteosega läbi hämarduva suveõhtu punetava taevakuma suunas, roolida teda läbi looduskauni Lahemaa, laternavihud valgustamas kurvilisi metsateid ... tundub et aeg justkui peatuks. Jääb ainult emotsioon autosõidust kui kvaliteetajast. Temaga ei ole kuhugi kiiret, ta on nii rahulik ja "täiskasvanud", ta sõidab ühtemoodi hästi igal kiirusel, tegemata liigset müra ja väsitamata juhti üleliigse teeinfoga. Tema istmete ja vedrustuse koostöö säästab juhti igasugusest sõidustressist. Samal ajal kuulab ta hästi rooli ning see suur ja pehme auto suudab üllatavalt vilkalt läbida kurvilisi teid. Ma arvan, et pannes tagasi omasse aega, ei teki eriti pikka vaidlust väite üle, et tegu oli maailma parima autoga.

Teine seltsimees, kellega jaanipäeva koos veetsime, vahetas oma W116 450SEL-i pühade puhul säästlikuma auto vastu. Ilmselt ei satu need toitumisahela äärmuslikud otsad kuigi tihti ühele pildile.



Mõned võrdlevad hetked. Kui erinevad olid need inimesed, kes need autod omal ajal poest koju viisid? Kus nad elasid ja mida nad sõid?








Kontrastid on kahtlemata lahedad, kuid sellegipoolest ei oska kuidagi täna enam Sapakasse üleolevalt suhtuda. Minu meelest on igasugune hästi säilinud vanatehnika alati tore.