MB 260SE '90 W126 (Riigikantselei) - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Millalgi talvel otsustasin ära, et sel suvel kasutan igapäevasõitudeks ainult vanatehnikat. Eesmärk oli enamus ajast liigelda musta Gaz 3102-ga ja S-klassiga. Kevadel võtsin suure poisi garaazist välja ja tundsin, et tuleb ilus suvi.


Kus on, sinna tuleb juurde.


"Ütle kes on sinu sõbrad ja ma ütlen kes oled sa ise". Ilmselt on siin mingi tõde, sest mul vist polegi enam selliseid sõpru järel, kes oskaks üdini tänapäevaselt mõelda. Samas on see hea, sest nii ei pea ise kõiki maailma autosid omama ja kogu aeg on huvitav. Ka see kaheraudne liikleb juba täna igapäevases kasutuses. Küll ta on ikka äge auto. Konkreetne isend on aastast 74, ostetud otse esimeselt omanikult (õigemini tema leselt) ja sõidetud lõpuni esinduse hooldusega. Läbisõit umbes 270000km.


Meie entusiasmist nakatus veel üks sõber, kes lükkas seepeale oma uue S-klassi seina äärde ja ilmus järgmisel päeval mu garaazi juurde W140 600SEL-iga. Oli jälle mitu päeva mille üle mõelda. W140 teemadel peaks lausa eraldi filosofeerima, kuid mulle näib, et selle mudeli ost on ikkagi vältimatu. Seni olin äraootav, ilma kindla seisukohata. W140 kõõlus minu jaoks mingi hea-halva piiril. Ta tundus atraktiivne, kuid mul polnud sisemist veendumust, kas ta läheb ajas halvemaks või paremaks. Tänaseks olen veendunud, et W140 on puhas klassika, vaieldamatult kordumatu saavutus automaailmas. Ta oleks nagu jõudemostratsioon Mercedese poolt, milline peab üks maailma parim luksusauto olema. See auto enam odavamaks ei lähe.

Aga tagasi enda projekti juurde. Esmalt otsustasin teha poisile meelehead ja tegeleda tema mootori häiretega. Eemaldasin olemasoleva süütejuhtmestiku. Ma ei oska kommenteerida, kas need on algupärased detailid, kuid kindlasti oli tegu originaal osadega. Kuidagi karvased tundusid need pinnad jagajakaane sees, kuid tegelikult ei oska mina auto tehnilist osa adekvaatselt hinnata.


Igal juhul tõin poest uued. Vastavalt soovitusele, ostsin BREMI tooted. Miskipärast ei leitudki mulle uut rootorit. Ilmselt pean selle siis Silberist ostma.


Külge nad sobisid ja auto hakkas hulka paremini käima küll. Enam ei lonka tühikäigul, käib kuidagi sundimatult ja läheb kergemini pöördesse. Minekus ei oska vahet näha, sest 260SE ei ole nagunii eriline paugutaja. Vahetamata rootor häirib mind sellegipoolest. Ma ei tea, kas selle vahetamine enam midagi muudaks, kuid rootori tööpind on päris põlenud. Lisaks oleks mul küsimus, kuidas vältida niiskuse sattumist jagaja sisse? Ta oli mul seest täiesti kondentsi täis (isegi pildilt on näha veepiisad). Kas seda kaane alla käivat tihendit saab ka eraldi vahetada või on see koos jagajaga? Mul oli ta igal juhul täiesti kivikõva.


Aga üldiselt on vanatehnikaga tore sõita. Kuna mõlemad autod on sattunud mõistlike mootoritega (Volga on 2,3 16V), siis ei kurda ka erilise kütusekulu üle. Talvise Audi V8 kulu kõrval on see täitsa kuki-muki. Erinevalt moodsast autost, on vanatehnikaga endal kuidagi ilus sõita. Ja natuke põnev on muidugi ka, sest päris lõpuni ju neid nagunii ei usalda. Sellepärast peabki neid pidevalt kaks tükki võtta olema. Mis te arvate kumb peale esimest nädalat katki läks?


Õigesti vastasid need, kes ...


Siiani ei tea mis tal viga on.

Sellegipoolest oli Mercedes nädal aega nii tubli, et ta sai endale preemiaks tihendid esitiiva ja stange vahele. Mul olid need seni puudu ja soppa lendas pidevalt ette kroomliistu peale.