MB 300D '92, w124 - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Olen vabadel hetkedel veidi oma taksoga tegelenud. See on nagu köiel kõndimine, püüdes laveerida kahe kuristiku vahel. Ühel pool on kiusatus kõik jupid esindusest uuest osta, teine on meelevaldne pealesunnitud kainus, et taksosid parandatakse klaasiliimi ja romula prügiga. Takso komplekteerimine on minu jaoks uudne kogemus. Seni olen tegelenud ainult hobiautodega ning neile olen kohati valimatult soetanud uusi juppe. Siin aga peaks lugema ka raha ning mulle nii üldse ei meeldi. Nii kaob kogu rõõm autoga tegelemisest.

Nagu minu puhul ikka, tegelen ise asja esteetilise küljega. Sildasid ja mootoreid võivad remontida need, kellel see töö paremini käes. Esmalt tuli tegeleda puhtuse küsimusega. See auto oli seest võrdlemisi jälgilt nõgine. Ilmselt oli Peter Gollum olnud must mees ja tema mutt polnud parem. Lisaks kõigele oli neil olnud mingi tore kutsa, kes sittas kogu tagaosa oma äranägemise järgi ära. Istmetel on olnud küll katted peal, ent karvu on sellegipoolest nii et valus hakkab.

Seega kukkusin jälle vanadele rööbastele - selleks et autot kokku panna, tuleb seda enne korralikult lammutada.


Eemaldasin lõpuks suurema osa sisustusest. Sisse jäid vaid need detailid, mille eemaldamine oli liiga tüütu või seotud liiga suurte riskidega detailid ära lõhkuda. Hobiautol oleksin kahtlemata eemaldanud veel põrandavaiba. Aga seekord püüdsin olla ratsionaalne jätsin kompromissina sisse.

See on minu esimene kogemus W124 tüüpi autoga. Ei saa sugugi kindlalt väita, et see oleks üdini positiivne kogemus. Erinevalt W126-st on ta hoomatavalt kehvemini ehitatud. Nagu mingi õnnetu Moskvits, kõik on õbluke, õrn ja viletsate lahendustega kinnitatud. Võib julgelt väita, et W124 oli oma ajast kõvasti eest, sest jaapanlased õppisid sama kehvasti autosid koostama alles 90-te alguses. Suur osa salongi kattepaneelidest on kinnitatud ühekordsete kinnitustega, mida pole ette nähtud enam kunagi tervena avada. Teravad hammastüüblid, viletsad plastikust aasakesed, rabedad materjalid, suured detailid millel pole vahetatavaid kinnitusi, silmnähtavalt domineeris siin koostekiirus ja madal omahind.

Igal juhul tegelesin päevade kaupa tema kasimisega. Olen üldiselt vastu loomade vedamisele auto salongis. Nägin kurja vaeva, et puhastada tagumine aknalaud loomakarvadest. Päriselt see ei õnnestunudki. Istmekatete alt tulid välja veel päris viisakad istmed, kuid ... oeh ... karvu ikka jätkus. Eriti hästi võtab karva ligi see sametisem riie.


Ilmselt tohtis kutsa suht vabalt kabinetis ringi jalutada. Sest keskkonsooli laeka vaip ja alumine puitpaneel olid täiesti ära äestatud. Lisaks oli ju mõnus näiteks peremehe süles sõita ja samal ajal hammastega turvavööd nakitseda. Juhi rihma viskasin pikemalt mõtlemata prügikasti ja tõin lammutusest järgmise.

Mõtlikuks tegi puitkonsooli olukord. Lootusetult kriibitud ja pragusid täis. Selge, et pragudega ei tee midagi ära, kuid pinna peaks ikka püüdma paremaks saada. Selline ta oli.


Kastsin ta märjaks ning tegin talle päris korraliku vesilihvi 2000 paberiga. Seejärel poleerisin villaga ja kõige jämedama abrasiiviga pastaga ning lõpuks viimistelsin peene pastaga üle. Täitsa julgelt võin väita, et see sai hea. Lakis on küll praod, kuid võrreldes endisega on ta nagu tutikas.


Lasin sama soojaga üle kogu oma auto puidu. Uksepolstrid läksid nagunii vanni, mistõttu oli hea võimalus ka uksepappidelt puitliiistud maha keerata ja ära poleerida. Tagumistel oli kutsa veidi lakki ka kriipinud. Eks ta tahtis teiselt poolt akent paistvat peremeest tervitada. Maha sai võetud ka konsooli paneelid ja uuele elule aidatud.


Kuna mul poleerimise projekt juba käsil oli, võtsin ette ka kere viimistlemise. Selleks tuli eemaldada ukselingid. Uskumatult lihtne protseduur, mistõttu ma ei saagi aru, kuidas neid üldse sai nii halvasti tagasi panna, et mulle kaks linki pihku jäid??? Käisin kõik viimased värvitööd klotsi ja 2000 paberiga üle, püüdes nii natukenegi päästa värvi struktuuri. Imet ma ei suutnud, kuid veidi parem ta sai. Ma ei saa öelda, et mul oleks nüüd väga ilus auto, kuid kahtlemata võin väita, et mul saab olema väga läikiv auto.



Sellega olin aga kahjuks alles üsna alguses.