MB 300D '92, w124 - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Selle autoga on nii palju aega mööda läinud, et võiks juba alustada sõnadega "pärast kõiki neid aastaid...". Tegelikult pole lihtsalt olnud vahepeal milestki kirjutada, kuna auto seisis erinevates remonditöökodades. Eks töö oli ebamugav ja suuremahuline, nii lükati teda pidevalt edasi. Vanatehnika omanikuna peab sellega vist arvestama, et vanatehnika võetakse tavalistes töökodades alati viimasena ette. Vanatehnika väärtusest ei saa enamus töömehi mitte kottigi aru, pidades vanema auto omanikke kas vaesteks või lihtsalt imbekateks. Sellegipoolest on mul selle teadmisega raske leppida, kuna raha küsitakse lõpuks ikka samapalju kui moodsate autode omanikelt. Aga mikspärast siis minu auto see kõige viimane on? Aga mis siin ikka pahandada. Lõpuks sai ta tehtud ja koju tagasi toodud.


Olen väga rahul keevitaja tööga, kes nägi tõesti vaeva ja parandas auto roostekahjustused nii nagu peab. Esitiibade remondiks tegi ta teise auto pealt ise vajaliku šablooni ja pinnis Mercedese originaal plekist (mingist vanast kapotist lõigatud) täpselt õige kujuga tüki. Suva plekki ei saavat kasutada, kuna Mercedese plekk on paksem ja parem. Mehe teadmised plekist, selle omadustest ja roostetõrjest olid tasemel. Ikka päris vana kooli mees, milliseid on täna vähe.

Tulemus on selline, et midagi ei oska kahtlustada.


Parajaks pettumuseks osutus maalritöökoja etteaste. Eeltööde tase ümmargune null. Minu endisel originaalvärviga ja peegelsiledate külgedega autol on nüüd imekombel uksed laines nagu suvalisel Maardu taksol. Miks neid üldse pahteldada oli vaja??? Samas need kolm parklamõlki, mis seal enne olid, läigivad uue värvi alt samamoodi vastu. Värvi ebaühtlase ja päris rämeda apelsinikoore struktuuri põhjal võib oletada, et värviti tordipritsiga.

Nüüd ei teagi. Kas viia tagasi ja lasta ümber teha. Või üritada päästa ise poleerimisega mis päästa annab. Hirmus, et kui samad mehed oma tööd ümber teevad, saab ta lõpuks veel hullem. Olen näinud nende teisi töid ja nii sitasti pole nad muidugi veel seni värvinud. Ilmselt said määravaks jälle auto mudel, vanus, töömehe isiklikud probleemid, (äkki oli suitsupakk juba lõuna ajal tühjaks saanud) ja muud minust mitteolenevad faktorid.

Parem külg on veel enam vähem rahuldav saanud. Siin annaks ehk ise värvi struktuuri siledamaks poleerimisega teda päästa.


Vasak külg on aga päris hukas. Siin poleerimistehnkast ei piisa. Pilt ei reeda tema tegelikku olemust.


Lisaks oli täitsa üllatav, kuidas üldse on võimalik nii halvasti ühte vana kooli autot lahti võtta ja kokku panna. Eks ma kartsin töömeeste käekirja juba ette ja sellepärast eemaldasin ise karbid ja muu väärtuslikuma. Aga ukselingid jäid värvitöökoja meestele teha. Selleks tuli eemaldada ka polstrid. Uksepolstrid pean nüüd küll kõik uuesti ise eemaldama, sest pooled neist on lihtsalt jumala valesti külge saanud. Teised on isegi esmapilgul korralikult küljes, kuid nende kahe ukse lingid jäid mulle juba teisel päeval pihku.


Kokkuvõttes polegi tegelikult mõtet pahandada, vaid ainult iseennast süüdistada. Kõik mida ise ei tee, see tuleb nagunii ümber teha. Süüdi olen sellepärast ise, et otsisin odavamaid võimalusi oma auto korda saada. Elu on tegelikult näidanud, et alati saad vastu hambaid, kui püüad odavalt läbi ajada. Aga sente sõrmede vahel keerutades on lihtne ikka ja jälle samasse ämbrisse astuda.

Ega ma ka päris eilane pole. Olen ju erinevates töökodades palju käinud ja näinud, kuidas ühes või teises kohas kliendi autodega tegeletakse. Muidugi leiaks ka sellise töökoja, milles ei peaks pettuma, aga kõigel on oma hind. Turg pakub seda mida kliendid ootavad. Paraku on Eesti elatustase ikka nii madal, et enamustelt mitte margiesinduse töökodadelt oodatakse ainult ühte - madalat hinda. Mida iganes, peeasi, et odav oleks. Pärast ollakse küll hädaldamas, kui töö on halvasti tehtud, kuid ega rohkem ka keegi maksta ei raatsi. Ongi suletud ring. Eks selliste klientide tarbeks on ka töökojad oma suhtumise korraldanud ja hinnale vastava kvalifikatsiooniga mehed palganud.

Tuleb endale aru anda, et siin on tegemist jagatud vastutusega. Tahtsin seda autot hoida säästukana ja sain tulemuse, mille eest maksin.

Mõnes mõttes teeb see olukorra lihtsamaks. Kuna ta nagunii enam väga ilus auto pole, ei näe ma mingit vajadust likvideerida kriime stangedel ja küljeplastikutel ning üldse on sellist autot lihtsam Tallinna liikluspõrgus ekspluateerida.

Iseküsimus on jätkuvalt selle diiselauto pidamise võimalikkus minu jaoks. Ma saan sellest kõigest aru, et 300D pidamine on odavam ja kütusekulu on mõistlik. Aga no ikka üldse ei meeldi mulle see diisel. Kohe nii vastu hakkab iga kord kui võtit keeran. Kui ta juba soe on ja liikluses hoog sees, siis väga ei häirigi. Aga käivitused ja suretused on jõledad. Oleks ta siis vähemasti universaalkerega, lepiks ma kergemini diisli eripäradega.

Pikkamisi hakkame siiski seda taksot otsast kasima ja üritame temaga ära leppida.