MB 260SE '90 W126 (Riigikantselei) - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Oli üks ilus päiksepaisteline veebruari päev, kui läksin garaazide vahele ja tundsin esimest korda, et päike oli kütnud garaazivärava soojaks. Mõnus oli. Tekkis imelikult ülev meeleolu, et jubedalt tahaks mingeid suuri tegusid teha. Arvan, et algklassis oleksin selle tunde ajel salaja välja valitud tüdrukut patsist sikutanud ja siis kohe jooksu pannud. Nüüd aga avasin järgmise garaaziukse ja tõmbasin Mercedeselt katte maha.

Ühendasin akuklemmi ja käivitasin auto. Kõik toimis nii nagu enne. Sõitsin garaazist välja ja ühe väikse ringi tänavate vahel. See oli hea. Huvitav tunne oli üle pika aja olla ümbritsetud jälle kvaliteediga. Auto minu ümber oli nii rafineeritud, tundus nii tugev, nii kapitaalne ja kuni pisidetailideni nii ilus, et see kõik oli väga meelierutav.

Arvan, et mida vähem nendega sõita, seda paremad nad tunduvad. Sellegipoolest tahaks Mercedese sel suvel igapäevaselt kasutusse võtta. Olen nimelt juba ca aasta otsa olnud sellel lainel, et kasutan igapäevasõitudeks ainult vanatehnikat. Me kõik elame ainult ühe korra ja praegu on veel aeg, kus maksupoliitika ei koorma ja kütust jõuab osta. Milleks raisata seda aega corollade jaoks. Kavatsen sõita igapäevaselt vanatehnikaga seni kuni raha otsa saab või riik maksupoliitikat kardinaalselt muudab. Eeloleval suvel saavad minu autodeks olema W126 ja Gaz 3102. Selle ilusa mõttega panin ta garaazi tagasi. Paar kuud jäi siis oodata.

Tegin ühe pildi ka, kus nad koos mu talveautoga kenasti päikeseloojangut nautisid. Vaatasin neid seal koos ja mõtlesin, et me kõik ilmselt jääme mingil määral kinni oma lapsepõlve. Lapsepõlve unistused saadavad meid kogu elu, samal ajal kui hilisemad unustused tulevad ja lähevad. Need kaks autot (koos veel E32 BMW-ga ja XJ40 Jaguariga) täitsid mu koolipõlves kõik ilusad mõtted. Tol ajal tundusid nad nii kättesaamatult kallid. Varsti on nad seda jälle. Praegu on selles mõttes õnnelik aeg.


Taban end aeg ajalt mõtetelt, et äkki peaks täna veel paar korralikku W126-te varuks ostma ja lihtsalt seisma panema. Et oleks ka 20 aasta pärast võimalik garaazist see auto välja võtta ja temaga reaalselt sõita. Sest aeg, kütusehindade kiire tõus ja peaaegu üleeuroopaline CO2 põhine maksupoliitika töötab halastamatult nende autode kahjuks. Isegi Saksamaalt on nad liiklusest kadunud. Rauahundid ekseldavad neid armutult läbi, nende jupid kaovad pikkamisi käibelt, nende kered roostetavad läbi, salongid kuluvad läbi ... nad saavad lihtsalt otsa. Täna veel saame me Silberist tellida võresid ja stangeliiste, kuid kaua see ilu enam kestab?

Veel enam peaksid mõtlema W124 ja W201 omanikud, sest neid hävitatakse praegu veel eriti agaralt. Ja ka BMW, Audi ja Jaguari sõbrad peaksid olema ärevil. Kodanikud, teie põlvkond rändab praegu jõleda tempoga prügikasti. Kuna minu elu on mind toonud poole kohaga elama Kesk-Euroopasse, olen ikka vahest käinud siinsetes autolammutustes vaatamas. Iga kord on valus vaadata, kuidas sakslased lammutavad (ja purustavad ka komplektsena) tihti palju korralikumaid autosid kui meil auto24-s müügil on.

See jutt läks muidugi teemast välja, kuid vähemalt oli hea seda muret oma mõttekaaslastega jagada. Eks vaadake pilte ja mõelge. Siin on samavõrra kaadris ka BMW, kuna minu jaoks on mure ühine.