22-12-2010, 01:18 AM
Kuna Audi V8 on katki (Audid on ikka vahest katki, teisiti poleks võimalik), siis olen nüüd ca kaks nädalat igapäevaselt oma taksoga sõitnud. Iga kogemus on elus millekski hea, kuid tegelikult pole ma veel päriselt äratundmisele jõudnud kas me kasvame kokku või mitte. Mul on väga hea meel, et viimaks on mul võimalus ka 124 kerega Mercedes ära proovida. Olen juba pikka aega olnud murelik, et niisugune autotööstuse verstapost pole varem minu garaazi kuulunud ja tundnud muret, et aeg teeb oma töö enne kui ma niikaugele jõuan.
Rääkides üldisemalt W124 kerega autost (jätame mootorivaliku välja), siis esmamuljed on väga positiived. Tegu on mõnusa tummise ja tugeva autoga, mille kõrge ehituskvaliteet hakkab silma igal ajahetkel. W124 tekitab hea kindlustunde, et see toode püsib koos. Tema disain on ajatult nägus, tema salong on täiesti klassikaliselt ilus, mis ei lähe kunagi moest, tema sõiduomadused on igapäevaselt piisavalt stressivabad. Mulle meeldib tema suurus, mis on väljast mõnusalt kompaktne, kuid sees on ruumi hingata. Võib olla on see mingi lapsepõlve nostalgia, kuid mulle tõeliselt meeldib parklas tema juurde jalutada, avada võtmega vaakum-kesklukk ja seal sees viibida. See auto on läbinisti ilus, kuidagi koduse olemisega, mitte liiga toretsev, vaid omades mingit seletamatut funktsionaalsusesse peidetud elegantsi. Ta kannab ühtemoodi hästi välja nii beezi taksona kui musta kõrgklassi sedaanina, lihtsalt heas korras peab ta olema. Mulle meeldivad tema salongi materjalid, mulle meeldib tema iste, tema suur rool, rohked puitliistud ja lakooniline armatuurlaud.
Minu auto on küll lisavarustusest puutumata, kuid see niiväga ei häirigi mind. Sest ma tunnen end ümbritsetuna kvaliteediga ja see loob tunde, et lisavarustus polegi selle auto esmane väärtus. Ilmselt peab selle emotsiooni tundmiseks olema mõnda aega ilmas elanud ja omanud päris palju erinevaid autosid. Sellepärast ei sobi niisugune W124 noortele esimeseks autoks. Nende meeled on veel välja arenemata ja nad rikuvad ta lihtsalt ära.
Kui nüüd rääkida 300D mudelist, siis olen ma veidi kahevahel. Ma olin enne veendunud, et 300D on parim valik W124 kaane all. Ma ei saa veel väita, et ma täna teisiti arvaks, kuid mõtlemisainet on tekkinud. Kui ma oleksin päratult rikas, siis ma pigem temaga ei sõidaks ja eelistaksin 6 või 8 silindriga bensiinimootorit. Tal on küll omad võlud, kuid üleüldiselt on diisel Mercedes ikkagi nagu masin, mitte nagu päris auto. Tema käivitamine ja suretamine on kuidagi nii jõle rohmakas, et meelsamini jätaks ta pidevalt käima. Kui ta juba töötab, siis sõita on tegelikult mõnus. Ta ei tundugi nii raskepärane ja uimane kui ma kartsin, kuid sõidu tunne on ikka hoopis teistsugune kui bensiinimootoriga. Ikka väga teistmoodi. Kui muidu on W124 hästi kergesti sõidetav ja kasutatav, siis R6 vabalt hingav diisel ise on igapäevaselt kuidagi harjumatult aeglaste pööretega, sitke, sealjuures jubedat väändejõudu omav masinavärk. Tänaste diislitega võrreldes täitsa veoauto mootor. Alguses tundus see kõik maru äge, ent kui mõelda, et ma peaksin temaga veel näiteks 3 aastat sõitma, võtaksin mõtlemisaja. See võib väsitada.
Kuna me elame siiski kapitalistlikus maailmas, saame me kulutada ainult seda raha, mida me teenime. Seega astub kulude pool olulise muutujana mängu. 300D pole küll nii mõnus sõita kui oleks mõni bensiinimootor, ent rahast rääkides on tal päris arvestatavad eelised. Audi kulutab mul keskmiselt maanteel 9-10, linnas 17-19 sajale. Mercedes kulutas Tartu-Tallinn trassil (minnes ja saabudes paak täis meetodil) 6,5 sajale ja linnas täpselt 10. Audiga sõidan 400 km ja tangin 70 liitrit, Mercedesega sõidan 600 km ja tangin 60 liitrit. Siin on mille üle mõelda.
Samas teistpidi pole ka Audi halb valik, sest üldiselt on Mercedesega praegu liiklemine ikka päris raske. Tal on veorattaid ikka selgelt vähe meie kliima jaoks.
Igal juhul sätin selle takso mõistlikkusse korda, et temaga kannataks igapäevaselt sõita. Selleks tuleb teostada mõned värvitööd, seest korralikult kasida, leida lahendus mõnele iluveale ning korralik hooldus ära teha. Siis vaatab mis saab. Kui keegi on nõus hea hinnaga ära ostma, siis mingu ta oma teed, sest alati leiab uusi ideid mida katsetada. Kui mitte, sõidan meelsasti ise.
Ühesõnaga ... järgneb
Rääkides üldisemalt W124 kerega autost (jätame mootorivaliku välja), siis esmamuljed on väga positiived. Tegu on mõnusa tummise ja tugeva autoga, mille kõrge ehituskvaliteet hakkab silma igal ajahetkel. W124 tekitab hea kindlustunde, et see toode püsib koos. Tema disain on ajatult nägus, tema salong on täiesti klassikaliselt ilus, mis ei lähe kunagi moest, tema sõiduomadused on igapäevaselt piisavalt stressivabad. Mulle meeldib tema suurus, mis on väljast mõnusalt kompaktne, kuid sees on ruumi hingata. Võib olla on see mingi lapsepõlve nostalgia, kuid mulle tõeliselt meeldib parklas tema juurde jalutada, avada võtmega vaakum-kesklukk ja seal sees viibida. See auto on läbinisti ilus, kuidagi koduse olemisega, mitte liiga toretsev, vaid omades mingit seletamatut funktsionaalsusesse peidetud elegantsi. Ta kannab ühtemoodi hästi välja nii beezi taksona kui musta kõrgklassi sedaanina, lihtsalt heas korras peab ta olema. Mulle meeldivad tema salongi materjalid, mulle meeldib tema iste, tema suur rool, rohked puitliistud ja lakooniline armatuurlaud.
Minu auto on küll lisavarustusest puutumata, kuid see niiväga ei häirigi mind. Sest ma tunnen end ümbritsetuna kvaliteediga ja see loob tunde, et lisavarustus polegi selle auto esmane väärtus. Ilmselt peab selle emotsiooni tundmiseks olema mõnda aega ilmas elanud ja omanud päris palju erinevaid autosid. Sellepärast ei sobi niisugune W124 noortele esimeseks autoks. Nende meeled on veel välja arenemata ja nad rikuvad ta lihtsalt ära.
Kui nüüd rääkida 300D mudelist, siis olen ma veidi kahevahel. Ma olin enne veendunud, et 300D on parim valik W124 kaane all. Ma ei saa veel väita, et ma täna teisiti arvaks, kuid mõtlemisainet on tekkinud. Kui ma oleksin päratult rikas, siis ma pigem temaga ei sõidaks ja eelistaksin 6 või 8 silindriga bensiinimootorit. Tal on küll omad võlud, kuid üleüldiselt on diisel Mercedes ikkagi nagu masin, mitte nagu päris auto. Tema käivitamine ja suretamine on kuidagi nii jõle rohmakas, et meelsamini jätaks ta pidevalt käima. Kui ta juba töötab, siis sõita on tegelikult mõnus. Ta ei tundugi nii raskepärane ja uimane kui ma kartsin, kuid sõidu tunne on ikka hoopis teistsugune kui bensiinimootoriga. Ikka väga teistmoodi. Kui muidu on W124 hästi kergesti sõidetav ja kasutatav, siis R6 vabalt hingav diisel ise on igapäevaselt kuidagi harjumatult aeglaste pööretega, sitke, sealjuures jubedat väändejõudu omav masinavärk. Tänaste diislitega võrreldes täitsa veoauto mootor. Alguses tundus see kõik maru äge, ent kui mõelda, et ma peaksin temaga veel näiteks 3 aastat sõitma, võtaksin mõtlemisaja. See võib väsitada.
Kuna me elame siiski kapitalistlikus maailmas, saame me kulutada ainult seda raha, mida me teenime. Seega astub kulude pool olulise muutujana mängu. 300D pole küll nii mõnus sõita kui oleks mõni bensiinimootor, ent rahast rääkides on tal päris arvestatavad eelised. Audi kulutab mul keskmiselt maanteel 9-10, linnas 17-19 sajale. Mercedes kulutas Tartu-Tallinn trassil (minnes ja saabudes paak täis meetodil) 6,5 sajale ja linnas täpselt 10. Audiga sõidan 400 km ja tangin 70 liitrit, Mercedesega sõidan 600 km ja tangin 60 liitrit. Siin on mille üle mõelda.
Samas teistpidi pole ka Audi halb valik, sest üldiselt on Mercedesega praegu liiklemine ikka päris raske. Tal on veorattaid ikka selgelt vähe meie kliima jaoks.
Igal juhul sätin selle takso mõistlikkusse korda, et temaga kannataks igapäevaselt sõita. Selleks tuleb teostada mõned värvitööd, seest korralikult kasida, leida lahendus mõnele iluveale ning korralik hooldus ära teha. Siis vaatab mis saab. Kui keegi on nõus hea hinnaga ära ostma, siis mingu ta oma teed, sest alati leiab uusi ideid mida katsetada. Kui mitte, sõidan meelsasti ise.
Ühesõnaga ... järgneb
Terve aasta poole aastaga