MB 300D '92, w124 - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Õhtust seltsimehed,

Alustan jälle ühte uut teemat, teadmata täna kuhu see kõik välja viib. Seega käsitleme antud foorumilõiku mitte niipalju tehnilise aruteluna, vaid pigem ilukirjandusliku referaadina ühe klouni argipäevast. Sain täna kõva inspiratsoonilaksu Tauno W126 teemast ja mõtlesin taaskord ka ennast uuesti pingule vedada ja viimastest libastumistest ikka ette kanda.

Nimelt on elu toonud mind poole kohaga elama Lääne-Euroopasse. See on andnud võimaluse välja astuda mitmetest senistest ahistavatest raamidest ja toonud koduuksele lähemale tohutu Saksamaa autoturu. Minu praeguse igapäevasõiduki kasutusleping lõpeb kevadel ja ma ei plaani seda pikendada. Peamiselt seetõttu, et loobumine kaasaegsest autost annab viimaks ometi võimaluse sõita igapäevaselt ... hehee ... vanatehnikaga. Aga millisega?

Loomulikult olen ma sellel eluliselt ülitähtsal probleemil kohe sarvist haaranud ja kõik fantaasiad valla lasknud. Ja peab tunnistama, et igav pole just olnud. Kohati mulle tundub, et ma olen sattunud peategelaseks Robert Vaidlo lasteraamatusse "Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis II".

Selleks, et talv kuidagi üle elada soetasin endale esmalt Sveitsi päritolu Audi V8.

Olen selle autoga tänaseni VÄGA rahul. Super talveauto - võimas V8 nina otsas, pidev nelivedu, lai rööbe ja suur teljevahe, arvestatav mass mis hoiab teel, kõrge kliirens ja tsingitud kere. Lisaks veel muud rõõmud nagu tohutult avar kabinet, hea koostekvaliteet, vaikne ja stressivaba sõit, elementaarsed mugavused. Kuid päris ainukese igapäevasõidukina pole see eksootika just parim valik.

Järgmist igapäevaprojekti läksin ükspäev Hamburgi otsima. Ilma mingi ettekujutuseta, mida ma soetada tahan. Mõtlesin, et vaatame, mida elu pakub. Kõike annab ju maha müüa kui endale ei sobi. Aga proovida tahaks elus veel väga paljusid autosid. Teejuhiks hea sõber, ca 10 aastase kogemusega auto importöör, kolistasime mööda erinevaid urkaid. Päris põnevaid autosid sattus teele. Tõsisemalt võetavamate objektidena võiks mõned ära tuua. Päris kõike ei pilidistanud ka.

Esimese autona kohe esimese päeva alguses hakkas silma üks 1992 Merdedes 260E. Ta oli praktiliselt veatu välimusega, värvimist ei vajanud, kõva varustusega ja soodsa hinnaga. Jäin siiski kahtlevale seisukohale, sest tõrvatilgaks meepotis oli manuaalkast.


Jätsin ta tol päeval ostmata ja siirdusin uusi asju otsima. Samal platsil oli ka üks väga hea suur BMW. Ütleme nii, et variant oli atraktiivne ja see auto oli üks kindel favoriit. Kõva varustusega, hea värvikombinatsioon ja minu silmis igapäeva tarbimiseks kõige mõistlikuma 2,8 mootoriga.


Veel teinegi BMW küttis kirgi. Kuna mul polnud mingit eesmärki soetada võimalikult uut ja moodsat autot, vaid lihtsalt põnevat tehnikat, mis poleks üle mõistuse kallis pidada. See BMW 520 tundus igati huvipakkuv. Vaatamata räsitud värviga kapotile, ei leidnud ma tema kerelt ainsatki roostepesa. Taaskord võlus mind ka värvikombinatsioon. Kujundasin oma arvamuse selle auto võimalikust hinnast, arvestades ees ootavaid iluravile kuluvaid summasid. Kuid see erines automüüja omast täpselt 2,5 korda. Läksime minema.


Kuigi ma kohapeal ei julgenud oma sõbrale automüüjale seda tunnistada, häiris mind rämedalt ka üks Jaguar. Ta oleks mind kindlasti hukka mõistnud. No ja õieti oleks teinud. Samas mul üks tuttav sõidab sellisega juba 2 aastat ja ei kurda millegi üle. Olen isegi seda autot mõned korrad pikemalt proovida saanud ja kõik tema omadused kuni kütusekuluni välja on täiesti head. Aga ka see auto jäi kõrvale, sest mulle ei meeldinud tumeda sisuga Jaguar.


... järgneb

---

Kohe esimese päeva alguse poole koperdasin tegelikult veel teisegi Mercedese otsa. Ta seisis jõledas urkas mingi afgaani või serblase või krt teab mis tõugu tüübi platsi peal. Seal muidu müüakse seda päris sitta, mida neegrid Aafrikasse viivad. No ikka erilist sitta. Kaugelt nägin muu räbu vahelt, et kaugel eemal platsi sügavuses paistab must W124 katus. Ta nagu säras selle muu pasa vahel ja otsustasin sinna platsile ikka vaatama minna. Murdsin autode vahelt teed ligemale (seal on nad ju pargitud nii kokku, et mõnikord ei mahugi vahelt läbi) ja vastu vaatas täiesti sümpaatne must metallik laia karbiga Mercedes. Kuidagi liiga hea, et Aafrikasse neegritele lõhkumiseks saata. Ühtegi kirja peal ei olnud, hinda peal ei olnud, seega polnud üldse mingit aimu, millega tegu. Ainult kahe toruga sumpa tõmbas tähelepanu ja automaatkast - järelikult mingi suurema mootoriga. Tal olid küll mitmed iluvead, kuid temas oli mingi seletamatu sarm säilinud.


Automüüja hiilis ligi ja sain teada, et meil on siin tegemist 300D-ga. See oli valus, sest ma lootsin, et tegu on mingi 260E või 300E variandiga, mille võiks kiirelt unustada (sest ta tahtis palju iluravi, aga teisel platsil oli ju ideaalses korras ja musta nahaga 260E müügis). Aga 300D on minu jaoks natuke hell koht. Olen alati pidanud 300 diislit W124 kõige atraktiivsemaks variandiks. Mulle lihtsalt meeldib sihuke variant. Ma ei tea kas see on seletatav aastakümnetega kinnistunud takso sümbolist, kuid minu meelest mängib W124 diislina palju paremini välja kui bensukana. R4 bensukad on suht hingetud ja R6 bensukad paraku natuke janused. Aga 300D - mõnusa rahuliku käiguga R6 mootor, piisavalt sitke, et oleks mõnus sõita, samas piisavalt ökonoomne. Ta kannab endas tõsist graniiti raiutud legendi, kui täiesti pommikindlast autost. Ehe vana kooli lihtne tehnika, sõidab kõigega mis põleb ja sealjuures tohutu ressursiga. Ühesõnaga maailma parim takso. Ja mind see miskipärast ei häiri, et W124 peetaksegi tõega maailma parimaks taksoks, kuna ta on oma tiitli auga välja teeninud.

Hirmus isu oli seda maailma töökindlamaks peetavat autot ka ise proovida. Vürtsi lisas asjaolu, et autol oli olnud 1 omanik, sündinud 1943, läbisõit tänaseks 236000 km. Istmekatete alt tulid välja sisuliselt tutikad helehallid originaal istmed. Kogu asi tundus kuidagi liiga korrektne. Ta läks kohe võtmest käima ja töötas minu kõrva jaoks ikka väga ilusti. Kongus ninaga ja läikiva pealaega kodanik käratas oma hinna ja ma läksin südamerahuga minema. Õnneks oli ta oma seisukorra kohta liiga kallis. Auto müüja nägi oma laheda sonksiga nii cool välja, et ma tegin kohe pilti. Ara verega inimesena ikka seljatagant.


Läksin järgmine päev tagasi seda esimest 260E-d ostma, kuid pettumus oli suur kui sain teada, et ta oli juba ära müüdud. Nüüd oli täitsa halb olukord ja hiljuti nähtud 300D tuli üha sagedamini mõtetesse. Mõistus ütles, et "ära kurrat jända sitaga", must kuradike kaagutas, et "nii head 300D-d sa Eestist ei saa". Mõistus ütles, et "milleks sulle 300D???" Süda teadis, et "kui üldse W124, siis ainult 300D ja lisaks kõigele on ta must ja automaat". Mõistuse hääl võttis viimase jõu kokku ja arvas, et "temaga on nii palju jändamist, et ta ilus saaks", must hääl arvas, et "ainult tiivaotsad keevitada ja kui parandused ära teha, siis saab ta ikka niivõrd kuradi ilus, et tee või püksi". Läks veel päev mööda ja ma läksin teda ikkagi kauplema.

Ise ka ei uskunud, et teda oligi võimalik nii maha kaubelda, et esialgsest hinnast jäi järele vaid 60%. Ja nii ta läks. Eks ta praegu paras rümp ole. Tauno omadega pole siin palju võrrelda. Kõik 4 tiiba tahavad värvida, esimesed ka keevitamist. Seest tuleb kasida, veljed-kilbid korda seada, puit poleerida jne. Kuid hädavajaliku iluravi järel peaks minu hinnangul päris sümpaatne auto tulema. Võib olla eksin rängalt, kuid ma tõesti usun sellesse autosse. Ma pole küll ühegagi kunagi sõitnud, kuid ma miskipärast usun, et 300D on vägagi sõidetav auto, omades ühteaegu mõnusat vanatehnika hõngu (ta näeb ju tänapäevase auto kõrval ikka täitsa klassik välja), nostalgilist taksofiilingut ja musta Mercedese kohta väga madalaid ülalpidamiskulusid. Kogu Euroopa ei saanud ju 10 aastat järjest eksida.

Sihuke ta sai: