560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Üle mõningase aja on taas heameel raporteerida, et korrosioonitõrje sai eelmisel nädalal tehtud ning nädalavahetus möödus rahulikult garaažis vanakese seltsis, sest ka tellitud varuosad jõudsid vahepeal kohale.

Ei usuks, et siin laual on tervelt 3600 kr eest hinnalisi varuosasid. Kuidagi üldse mitte nii kroomist kiiskav pilt, kui selle raha eest arvata võiks:


Selleks, et asja ilusamaks muuta, alustasin iluvõre ja parema tule paigaldamisest. Sai päris hea ja tegi auto suhtes tunde kuidagi paremaks. Vabandan taaskord mobiiltelefonipildi kvaliteedi pärast.


Selleks, et üldse asjadega edasi minna osata, trükkisin kõigepealt välja kataloogist küljeliistude struktuuri ning sorteerisin kõik selle, mis minu hinnangul liistude ja karbikatete jaoks tarvis läks, ühte hunnikusse, õppisin pähe põhilised varuosakoodid, käärisin käised üles ja asusin asja kallale.

Et 22 aastat vanad detailid auto külge panna, tuleb nad esmalt enamvähem ära puhastada. Kasutan siinkohal just sõna "enamvähem", sest kes on kursis Pareto printsiibiga, see teab, et 80% tulemusest saavutatakse 20% pingutusega. Seega auto puhul, mis ei lähe muuseumi seisma, on see protsent igati OK ja pealegi on tänapäeva ühiskonna häda see, et isegi 20% pingutust ei viitsita sageli ära teha.

Kõigepealt võtsin autošampooni ja pesin liistud korralikult kümnendite jooksul kogunenud mustast sodist puhtaks. Et kõige tähtsamad on puutepunktid auto kerega, siis keskendusin ka liistude ülemisele servale, mis sai nitrolahustiga saastast ja korrosioonijälgedest ära puhastatud.

Nagu räimed traadil:




Puhta asja uute kinnitusvahenditega paigaldamine on üks igati meeldiv tegevus. Ainus asi, mis rõõmu pisut rikkus, oli see, et korrosioonikaitsevaha, mida auto kerele iga tüübli- ja klambriaugu pihta hulgaliselt tulistasin, määrib tööd tehes käed päris ära.




Kaks küljeliistu jäi siiski esialgu paigaldamata, sest tüüblid ja klambrid lõppesid vaatamata kõigele arvatust varem otsa ning tellisin neid täna juurde.

Liistudega ühele poole saanud, soovisin vahelduseks jälle midagi eriti kroomiläikest teha ja asusin paigaldama pagasnikuluugile MB märki ning kroomliistu. Liistuga oli see mure, et seda lahti võttes murdus üks kruvi tema sisse ära ning nüüd oli see tarvis kätte saada. Kartsin, et pehme alumiiniumliistu seest kruvi välja puurimine ei pruugi õnnestuda, kuid piisavalt kannatlikult seda tehes, sai asjast siiski veel asja. Lõikasin liistu keerme lõpuks puhastamiseks kergelt üle, kuid tema diameeter jäi ikkagi originaalmõõdus.


Lugu oli kurvem kruvidega. Kuna originaalkruvid olid üsna korrodeerunud, tellisin needki uued. Paraku on keegi ilmselt juba varem puutunud kokku probleemiga, et ristpeakruvi ei tule liistust kinni roostetanuna välja, mistõttu on kruvipead muudetud ning see on nüüd hoopis nr 7 võtmega keeratav. Natuke kahju, aga kuna uute detailide välimus on mäekõrguselt vanadest üle, siis külge nad läksid.

Pildil siis võrdluseks uute kruvide kuju vanaga võrreldes.


Peale värvimist jäävad tavaliselt igasuguste avade ja aukude läbimõõdud keredetailides pisut väiksemaks tänu sinna sattuvale pahtlile ja värvile. Nii ka minu autol. Kui ava detailiga sobivaks ehk originaalmõõtu teha, kahjustub aga selles kohas plekiservadel olev uus värv ning see võimaldab roostel kohe uuesti levima hakata. Õnneks on mu Mercedesed kõik 199 värvikoodi kandvad ning seetõttu on jumal isiklikult saatnud mõnedega neist mulle ka sobiva värviparanduskomplekti. Seda on hea kasutada, kui on tarvis õigesse mõõtu aetud ava servasid uuesti värviga katta.


Nii kaua kui liistuavade värv kuivas, tegelesin hoopis märgi monteerimisega, sest seal olid avad juba varem õigeks tehtud, värvitud ja sisse vahatatud. Pealegi on märgi paigaldamine nii mõnusalt lihtne töö ning annab autole samas sedavõrd palju välimust juurde, et ma lihtsalt ei suutnud seda enam edasi lükata.


Ja lõpuks vaatas auto kõrval seistes juba selline pilt vastu. Palju parem kui tühje auke vahtida.


Järgmiseks tuli taas sorteerida soetatud kinnitusvahendeid ning asuda stange kallale. Esistange, erinevalt tagumisest, omas veel täitsa kobedaidi kroomliiste, kuid plastosa läbis kerge värskenduskuuri.


Kehvem oli lugu stange vasakpoolse nurgakinnitusega. Tegu on alumiiniumdetailiga ja vana oli täitsa katki korrodeerunud. Õnneks on see vabalt tellitav ning ei maksa kuigi palju.


Nüüd hakkasin pisut rohkem ka soetatud vidinate tegelikku ilu nägema, sest võrdluses vanade detailidega ei tekkinud mingit tahtmist vanu enam külge panna. Pildil võrdlus uutest klambritest, mille kõrval mullakarva originaalid.


Selliseid polte, nagu pildil nondes klambrites oli ja erineva kujuga spetsiaalseid mutreid ning seibe kulus päris muljetavaldavas koguses, aga monteerimise lihtsus ja silmailu oli ka seda väärt. Stange kroomliistud puhastasin enne kokku panemist lihtsalt nitrolahustiga nii seest kui väljast ära ja pritsisin sisepinna korrosioonikaitsevahaga kokku. Mõnevõrra määrivamaks see liistujuppide paigaldamise küll tegi, ent see-eest peaks ta ehk mõned aastad veel vastu pidama, enne kui uuega asendada tuleb.

Tõstsin stange küll ette, kuid seda ajutiselt, sest aeg sai otsa. Tegelikult tuleb veel paigaldada kummitihendid, mis käivad stange ja poritiiva ning esitule vahele ja alles seejärel saab kogu asja lõplikult kinni kruvida.

Nüüd ootan pingsalt, millal jälle garaaži saab, sest auto muutub juba motiveerivalt ilusaks.

Parimate soovidega,

Tauno Mõts