560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

NB! 30.05.2018:
Algne auto on asendunud järgmise väga sarnasega, kuid teema järjepidevuse huvides on seda käesoleva sissekandega muudetud ja parandatud pealkirja.
Uue auto lugu algab siit:
http://foorum.clubmb.ee/showthread.php?t...#pid281099

Mark: Mercedes-Benz 420 SE
Väljalaskeaasta: 1989
Läbisõit: 357 000 km (2 hooldusraamatut, viimane hooldus 11.2009)
Võimsus: 165 kW
Käigukast: automaat
Värv: must metallik (199)
Salong: must veluur

Lisavarustus:
ASR (471), kliimaseade (580), nivooreguleeringuga tagavedrustus (480), elektriline mäludega juhiiste (241), elektriline kõrvalistujaiste (222), ortopeediline juhiiste (404), välisõhutemperatuurinäidik (240), nahkkattega rool ja käigukanginupp (280), elektriline katuseluuk (412), tagapeatoed (430), soojendusega küljepeeglid (506), kassetimängijaga raadio Becker Mexico RDS (510), el.antenn (531), el.tagakardin (540), 2x valgustusega meigipeeglid (543), ees käetugi (570), 4x el.aknad (584), soojust peegeldavad klaasid ja lamineeritud soojendusribidega tagaklaas (590), tulekojamehed (600), lävevalgustus esi- ja tagaustel (611), katalüsaator (620), valuveljed (640), suurema mahutavusega aku (673), tulekustuti (682), pähklipuidust iluliistud (731), lisaks on kaasas originaalkilpidega plekkveljed.

Üldine kirjeldus:
Kutsikast ilma jäänud, mõtlesin neljale võimalusele: 1. enekas, 2. uus kutsikas, 3. S124 ja 4. W126. Kõige ahvatlevam tundus neist valikutest lõpuks W126, sest kutsikat ma mõistliku hinnaga pisut rohkem kui kuu aja jooksul ei leidnud ja W126 autod on Saksamaaltki praktiliselt otsas. Seega oli viimane aeg rongile hüpata, nagu investeerimishuvilised ütlevad.

Tegemist on väga Lõuna-Saksamaalt Mercedese esindusest ostetud autoga, mis on kuni 11.2009 väga korralikku hooldust saanud (igal aastal vahetatud ka piduriõlid jms). Järgmine hooldus on seega 11.2010 - eks tuleb enne lume tulekut minna. Vaatamata muljetavaldavale läbisõidule on salong täiesti terve ja isegi rooli nahk ei näita mingeid kulumise märke. Kere on sile ja sirge. Mootor käib ilusti ja vaikselt ning käigukast töötab laitmatult. Mõnes kohas on näha roostet, kuid ei midagi hullu ja olukord umbes sama nagu oli mu sedaan W124 autol. Üldjoontes paistab tegemist olevat jälle väga hea toorikuga korralikuks hobiautoks ehitamisel.

Esialgsed vead:
Nagu öeldud, on kerel mõnelpool rootetäppe ja tagastangeliist näitab pinnal kohati roostet, mida ilmselt liistu all rohkem leidub. Juhiistmereguleerimine ettesuunas töötab ainult mälupesa nr 2 vajutades. Ilmselt on seega tegemist lülitiveaga, sest iste ise liigub ilusti. Jalamatte pole üldse olemas. Pidurid olid esialgu pikast seismisest rooste läinud, kuid pikapeale hakkasid need aktsepteeritavalt toimima, kuigi teatav vibra jäi vajutamisel veel sisse. Muidu paistis kõik korras olevat.

Plaanid:
Loomulikult läheb jälle esimese asjana keretöödeks ja tellida tuleb uus tagastange kroomliist. Muus osas suured plaanid puuduvad, sest nagu ei oskagi mingeid probleeme välja tuua. Kindlasti jääb ta igas mõttes originaaliks ja kindlasti ei müü ma teda lolli peaga odavalt ära (kallilt võin iga kell müüa, sest siis otsin heleda salongiga, pähklipuidu ja veluuri või nahaga 300 SE asemele.

Lõpuks saan lugeda ennastki nende sekka, kellel vähemalt on olemas või olnud suur V8 mootoriga Mercedes. Ja on põhjust rahuloluks, sest vana S-klass sõidab maanteel ikka hoopis erinevalt kui kõik senised sõidukid, mis mul olnud on. Umbes nagu Tallink Star oleks ratastele tõstetud, sest põhimõtteliselt võib vabalt selle roolis ennast kaptenina tunda ja mõisniku mõtted on möödapääsmatud. W124 kerega Mercedesed, millistega peamiselt muidu kokku olen puutunud, tunduvad selle kõrval tõeliste kompaktautodena.

Kindlasti kulub sellel vanal ja ebaefektiivsel mootoril vaid 165 kW tootmiseks üüratul hulgal kütust, kuid asi on vahel harva seda siiski väärt. Kiirendustel tekib korraks tunne, et auto tagarataste alt surutakse maa suunas jämedast torust õhku ja masina taha kerkib sarnaselt veoautodele isegi korralikul teel pööristena tolmupilv, esiots tõuseb nii kõrgele, et lühem mees ei näeks üle kapoti serva välja vaatama, aga sealjuures on mootori ja käigukasti töö jätkuvalt filigraanne. Ei mingit lärmi või rapsimist. Lihtsalt vaikne mõmisev jõud, mida pole ülearu, aga mis su ligi kahetonnise auto laisa liigutusega trahvikviitungini lennutab.

Kruiisides umbes 100-ga mootori 2000 pöörde juures on ainsaks tõeliselt häirivaks asjaks usksepolstrite pidev nagin, mis on vist selle mudeli puhul alati olnud põhiliseks murelapseks. Õnneks oli mul eile nahktagi seljas ja see nagiseb ka ise kõrvulukustavalt, muidu oleks silme eest lõpuks väga mustaks läinud. Loodan selle müra vastu Martini Riigikantselei autobaasi masinast saadud kogemuste baasilt rohtu leida.

Tegin treileri pealt maha ajamisel mõne pildi ka kiirelt, kuid projekt on alles algusjärgus. Pean jälle hoiatama kullipilkudega tegelasi, et tegemist on pesemata ja koleda autoga, mis on mitmeid kuid autoplatsil seisnud. Vaadata omal vastutusel.













Nädalavahetused sisustatud.


Parimate soovidega,

Tauno