MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[v6sa]

...
Tagaluuk on täitsa tuksis. Sinna peal sai vist lakki selgelt liiga palju, mistõttu on ta vajunud päris "jämedasse lainesse".
...

Siirast huvist küsin: kui hea oli selle auto värvi kvaliteet uuena? Kas ikka oli täielik peegel või oli juba tehasest mõningane laine sees? Ehk väike meeldetuletus: ära üle taasta...

Sinul, kui kellegi on vastavat kirjavara sellele küsimusele vastamiseks. Ehk isegi kogemust toonasest ajast.

Endiselt üks oodatumaid teemasid. Avaldan siinkohal tänu senise hariva lugemise eest ja soovin kindlameelsust valitud tee lõpunikäimiseks. Virtuaalsed õlled teen kohe välja, reaalsed kunagi tulevikus...

[Sm.Tihhonov]

Ühest asjast ikka ei saa aru. Sa nägid et on kole, aga ometigi tõid auto koju ja panid kokku.(tuled lingid jne) Milleks selline lisatöö vahepeal?

Muidugi nägin ma kohe, et kvaliteet ei ole hea, aga ei tahtnud kohe muutuda "probleemseks kliendiks". Nagunii nad juba teavad mind kui erinõudmistega tüüpi. Karbid ja stanged tehti ringi kolm korda näiteks Toas sees luminofoorlampide käes ei tundunud asi ka nii hull olema ja olin seetõttu üsna veendunud, et suudan ta ise lihvimise ja poleerimisega päästa. Teinekord saab ikka päris koledaid asju veel korda teha. Esimene masendus tuli siis peale kui autot reaalselt kodugaraazi ees päikse käes nägin. Korrapärase mustriga silikaatseinte peegeldused joonistasid vead eriti armutult välja.

Ning tegelikult see lisatöö võttis aega umbes 25 minutit - tuled külge ja esistange ette.

Siirast huvist küsin: kui hea oli selle auto värvi kvaliteet uuena? Kas ikka oli täielik peegel või oli juba tehasest mõningane laine sees?

Ma muidugi tänan nende välja lubatud õllede eest. Loodan need siis kunagi ka koos ära juua. Aga tegelikult on W140 originaalvärvi kvaliteet ikka VÄGA hea. Ta ongi praktiliselt peegel. Vähemalt minu oma oli. Kui just kunagine omanik polnud seda põhimõtte pärast korduvalt üle poleerinud? USA värk, mine tea? Mõtlesin just teda lahti lammutades, et kes krt suudab teda enam iial sama hästi värvida? Noh ja ei suutnudki.

Värvida ikka jah vähemalt 2-3 kihti, lakiga sama. Ja enne kõike seda (k.a enne lakkimist) peab aluspind ikka täiesti ideaalselt sile olema.

Sileda ja struktuurivaba viimistluse saladus on ju tegelikult õhukesed kihid. Mida õhem on kiht, seda vähem on "kana" ja seda lihtsam on seda maha lihvida. Venelased värvisid oma luksusautosid (Tšaikad ja ZIL-id) üldse nitrovärvidega. Erinevatel andmetel 8-10 imeõhukest kihti, mis kõik vahepeal üle lihviti. Ja tulemus oli sile küll. Minu V8 Volga peal oli näiteks 5 kihti.

Tundubki, et kui tahaks kodusel teel asja väga kõvaks ajada, tulekski autoga kambris käia sisuliselt 4-5 korda ja iga kord lasta ainult üks kiht. Ma ei taha mõeldagi mis sellise töö hind võib olla. Juba kambri kütmine iga kord ...

[Sm.Tihhonov]

Minu värskelt värvitud auto nägi viimastel teadaolevatel hetkedel välja niisugune.


Lihvisin ta ise üsna põhjalikult üle, et olla veendundud, et kõik sai õigesti tehtud. Sellegipoolest on juba näha, et kord ära rikutud asja on üsna võimatu ideaalseks saada. Höövel mängib ikkagi värvipinnaga niipalju kaasa, et lihvi palju tahad, pind jääb ikka natuke virvendama. Eks reaalsus koidab siis kui värvi peale saab. Ja see peaks nüüd kohe-kohe juhtuma hakkama.

Vahepeal käis kambris ära meie pere kaheukseline väikeauto.


See sai märksa parem kui minu oma esimesel katsel. Kerge apelsin on sees, kuid mitte midagi niisugust, mida ei saaks poleerimisega heaks. Isegi päevavalguses kannatab vaadata.


Aga üldiselt on meie koduses töökojas vägagi hea Mercedese õhkkond.

[v6sa]

...
Aga üldiselt on meie koduses töökojas vägagi hea Mercedese õhkkond.
...

Ah vat, kuhu see ärasõitnud katusega kuus maandus.

[Taffinaff]

Kui ma nüüd ei eksi siis möödunud sombusel pühapäeval liikus see ilma liistuteta USA numbrimärkidega S-klass Pirita teel, värvkate tundus küll ilus ja sile vihmase ilmaga. Komplektsena on kindlasti vägagi pilkupüüdev lipulaev!
Minu silma riivas väheke see hall tagastange aga nii ta vist ongi antud isendil mõeldud?

[shogun]

Küsimus lugupeetud seltsimehele - milliseid kanaleid kasutades sooritasite hiilgava ostu USA'st uue käetoe näol? Endal on karjuv vajadus R170 SLK nahast uksepolstrite järele, kuna minu hallatavas autos on eelmistest omanikest melomaanid installinud jõledad suured kõlarikojad ja üleüldse on polster täiesti rikutud.

Kuna endal on putinlik väljaõpe saksa keele vallas puudu ning seetõttu ei suuda ma leida kontakti ei Fritzi ega Heinrichiga (või siis tänapäevasemalt Mustafa või Memduhiga) ja UK's pole antud detailidele mõistliku hinnaga otsa komistanud, peakski vaatama mikimausimaa poole.

Igasugune delikaatne luureinfo on äärmiselt teretulnud!

Loomulikult ei saa üle ega ümber teie entusiasmi imetlemisest vanade Mercedeste vallas. Jah, nad ei pruugi oma väärtust oluliselt kasvatada ja investeeritud raha ei saa sealt kunagi tagasi, aga aasta tagasi Monacos viibides mõistsin üht - stiili ja väljapeetud maitset rahaga ei osta. Seal, kus domineerisid valged Lamborghinid ja punased Ferrarid, jäi hoopis enam silma prillikivina särava tehasekonditsioonis hõbedase W126-ga sõitnud nii 60-aastane taat, linane pintsak seljas ja siidsall kaelas. See auto sobis Cafe de Paris' ette oluliselt paremini kui eelpoolmainitud.

[Sm.Tihhonov]

Küsimus lugupeetud seltsimehele - milliseid kanaleid kasutades sooritasite hiilgava ostu USA'st uue käetoe näol? Endal on karjuv vajadus R170 SLK nahast uksepolstrite järele, kuna minu hallatavas autos on eelmistest omanikest melomaanid installinud jõledad suured kõlarikojad ja üleüldse on polster täiesti rikutud.

Mina olen piiratud väga sarnaste keelebarjääridega. Seetõttu kasutan ma palju USA ebay võimalusi. Ja maksan tolli ja käibekat nii et halb hakkab. Selle käetoe ostsin ma ka kasutatuna ühe sealse lammutaja käest. Neid SLK polstreid peaks ka ju saama kasutatuna üsna mugavalt. Lammutatakse neid autosid ja palju.

Kui veidi turgu jälgid, võid leida ka Saksast. Postikulude ja riigimaksude poolest on Saksamaa ikka peaaegu poole odavam variant tellida kui USA. Kasuta otsingusõnu TÜRVERKLEIDUNG või TÜRPAPPE ja ma usun, et sa kaua ei pea otsima.

Kui ma nüüd ei eksi siis möödunud sombusel pühapäeval liikus see ilma liistuteta USA numbrimärkidega S-klass Pirita teel, värvkate tundus küll ilus ja sile vihmase ilmaga. Komplektsena on kindlasti vägagi pilkupüüdev lipulaev!
Minu silma riivas väheke see hall tagastange aga nii ta vist ongi antud isendil mõeldud?

Jah, nimetatud päeval ma tõepoolest üritasin selle autoga sõita. Just nimelt - üritasin. Mõtlesin minna sõbra juurde Viimsisse maalritöökoja tolmu maha pesema ja veidi poleerima, et saaks hakata viimaks kokku panema. Pirita teel liikus see roop veel omal jõul aga Merivälja muuli juures oli kõik. Viimsisse sõitsin juba silmad häbi täis.


Sõbra pisike sõjakas samurai on oma elus kogenud küll palju väljakutseid, ent surnud elevandi lohistamine oma koopasse oli temagi jaoks veidi liiga suur saak. Päris paha hais jäi sinna kohta maha, kust me sõitu alustasime.

Paksul lõppes otsa elekter. Kui tal tavaliselt põles armatuuris ainult SRS + õlitase + aknapesuvesi + lambipirnid + õlirõhk, siis kohale jõudes oli kustnud olekus veel ainult käsipiduri lamp.

Lubatud poleerimise asemel tõstsin ta tõstukiga üles ja uurisin veidi tema juhtmestiku seisukorda. Nii palju elektrivigu viitavad paraku ühele levinud tüüpveale. Aimasin, et asi on halb. Aga oma silmaga seda hävingut näha on sellegipoolest jube. Kogu alumine juhtmekimp, mis ühendab enamuses andureid ja näidikuid on peaaegu täielikult ära lagunenud. Isolatsioon on enamuses ära pudenenud, traadid paljad. Needki juba roheliseks ära korrodeerunud ja kohati nii mädad, et andurite tagant juba oma raskusega ära kukkunud. Isegi plastikust torurüü on nii pude, et sõrmega katsudes langeb puruna põrandale. Juhtmed samamoodi - kõik mida katsud, pudeneb sõrmede vahel tolmuks. Siin ainult mõned näited. Reaalselt on seal pikad juhtmekimbud täiesti ilma rüüta, rohelised.


Ma olen tegelikult natuke nõutu. Selge, et sõita temaga niimoodi ei ole võimaik. Elektrijuhtmete probleemid on minu jaoks väga enamugavad probleemid. Lappida pole seal ilmselt midagi. Tuleb kogu kaabeldus uus teha. Aga kui kergelt/raskelt ta maha tuleb? Kuidas ma saan lahti kõik tema originaal pistikud, mis on ju kinni sulatatud/liimitud? Kust ma võtan nii palju erinevat värvi ja erineva paksusega juhtmeid? Äkki peaks kuskilt ostma terve suvalise W210 juhtestiku ja sealt siis salongi poolelt sobivaid korralikke traate harutama? Kui keeruline see töö saab olema? Igal juhul on see minu jaoks uus väljakutse. Uus juhtmestik maksab ilmselt rohkem kui minu auto?

Eks ma olin ju teinud enne selle auto ostu ka eeltööd ja lugenud mitmelt poolt, et esimese otsa suure mootoriga W140-d on kõige õnnetumad variandid üldse. Et neil on kõige kehvemad juhtmed ja üldse kõige rohkem sünnitraumasid. Ma siiski lootsin, et enamus neist juttudest on ülevõimendatud. Pealegi ma ei saa midagi parata kui mulle face-lift mudelid lihtsalt ei meeldi.

Suurest kurvastusest, et äkki ma tänavu ei saagi W140-ga sõita, käisin üks õhtu internetis ja ostsin ühe samasuguse auto veel. Ma vist hakkan mõistma naisi kes väidavad, et stressi korral aitab shoppamine. Kuidagi rõõmsam tunne oli kohe

[tommyboy]

Foto järgi pakuks, et uus osteti aadressilt Võru tn.173 Tartu? Kuna öigeid numbreid pole, siis arvatavasti otse Saksast?Kuidas siis ka esimene emotsioon on- Saksa oma on kindlasti kompaktne ja paremini säilinud kui neegrite kasutada olnud

[aqu77]

Juhtmete kohta uuri kasutajalt Hents99, minumeelest tema on neid kimpe teinud.

[Sm.Tihhonov]

Kuna Jaguaril hakkas ükspäev esiamort häirivalt lolli häält tegema, jätsin ta uute tükkide ootuses seina äärde. See asjaolu tõstis olulisel määral minu huvi aianurgas lebava Varuosa vastu. Täis entusiasmi tegin Varuosale tule alla, pühkisin okkad katuselt maha ning võtsin ta ARK-s arvele.

Varuosa on tegelikult 1992. aasta 500SEL. Ostsin ta millalgi märtsi alguses Šveitsist peamiselt seetõttu, et tema aasta, mudel ja varustus klappisid peaaegu üks ühele minu musta autoga. Ning minu silma jaoks ülimalt ekstsentriline värvikombinatsioon mängis ka oma rolli. Lisaks mustale värvile olen alati kõrgelt hinnanud kas kuldset või hallikaspruuni esimese põlve S-i. Need värvid loovad sellele mudelile minu meelest mingi eriti sooja ja positiivse aura.

Ostsin ta sisuliselt põrsana kotis, müüja sõnade järgi suht vähe lootustandva eksemplarina. Tegemist oli väga kaua kasutamata seisnud autoga. Viimane ülevaatus oli tehtud mai 2006, samal ajal oli tehtud ka viimane õlivahetus ning esiklaasi ülanurgas on 2007. aasta Šveitsi kiirteede kleebis. Googeldanud tema omanikku sain teada, et ta kuulunud kunagi ühele ettevõttele, mille kohta oli 2007. aastal antud likvideerimisotsus. Pikast seismisest olid kõik luugi ja tihendite vahed kenasti sammaldunud, päike oli pleegitanud puitpaneelid ja boonusena oli ta mingi aeg saanud ka korraliku rahe endale selga. Nii et kõik pealmised pinnad on rikutud. Eks mõningane inimtegevus selle "peremeheta varaga" oli ka oma jälje jätnud.

Mind see kõik ei seganud, sest ostsin ta peamise eesmärgiga hukata ta ära ja kasutada tema organeid oma mustal autol. Lootsin muidugi, et kui ta vähegi sõitev auto on, võiks üritada temaga enne natuke sõita. Kui mitte, eks siis läheb teisiti. Kui ta viimaks Tartusse jõudis, selgus et ta polegi võimeline võtmest käivituma. Kohalikud mehaanikud puhusid talle siiski elu sisse, viidates täiesti tahmanud küünaldele korrodeerunud süüteosadele. Tartust Tallinna sõitis ta juba omal jõul. Seal oli küll mitmeid segavaid pisiasju, kuid koju ta tõi.

Nüüd võtsin siis nõuks proovida oma Varuosaga mingi aeg sõita, et üldse mõista tema seisukorda ja olemust. Kasisin ta alustuseks puhtaks ja tegin ülevaatuse. Ning nüüd olen temaga juba nädala igapäevaselt sõitnud. Selline ta on:





Salongist häid pilte ei ole ja eks ta tahab veel sättimist ka. Kuid mingi esmamulje võin siiski pakkuda.


Esmamuljed? Ma olen väga positiivselt üllatunud ja viimase nädala jooksul olen ma hakanud oma Varuosasse täielikult kiinduma. Esiteks on tema kere üliheas korras. Tundub suurema avarii vaba, peale rahekahjustuste ja kehvalt värvitud (kooruva) kapoti pole tal ainsat roostetäppi. Ta on põhja alt täiesti kuiv ja ilma igasuguse roosteta. Isegi piduritorud on nagu uued.

Kasutan iga võimalust temaga sõitmiseks, sest ta sõidab nii uskumatult hästi. Ma oskaks teha ainult tühiseid etteheiteid. Kõige häirivam on tagavedrustuse (ilmselt) katkised hüdroakud, mis teevad pepu jäigaks. Kuid ta ei kolise, ta ei tee kõikvõimalikke lollakaid hääli nagu must auto, mootor käib nii hästi, et foori taga seistes teda sisuliselt ei tunne, kast vahetab normaalrežiimis ülihästi. Hea näide tema sujuvast sõidust on seegi, et viisin üks õhtu sõpra Viimsist kesklinna ja selle ajaga jäi inimene nii sügavalt magama, et norskas hambad laiali kui kohale jõudsime. Pärast ringutas ja mõmises, et "suure autoga on ikka hea sõita".

Mõnikord hommikuti on käigukast justkui mingis teises režiimis - tõstab pöörded kõrgemale ja käitub üldse kuidagi närviliselt. Täpselt nii teeb ta alati siis kui lüliti on S asendis. Seega tundub, et äkki on mingi lülituse viga ja see läheb tal tavaliselt päevapeale üle. Armatuuris põleb ABS+ASR ja spidomeeter ka ei tööta. Pika seismisega on perekond Rooste toimetanud summuti kallal ja see lärmab veidi rohkem kui oleks sünnis. Mingeid väiksemaid kuki-muki vigu leiab muidugi veel.

Aga muidu sõidab nii nagu suure mootoriga S-klassile kohale. Varbaga annad ainult kerge impulsi ja ta lihtsalt veereb ja veereb. Raskepäraselt, mõnusa tummise sahinaga ja soliidselt. Väga mõnus auto ja Varuosa kohta kuidagi liiga elus eksemplar.

Nüüd ei teagi kuidas oma "projekt W140-ga" edasi minna.

[nostromo]

Soovitan Varuosa ka korda teha kuna juurde neid iludusi enam ei tehta-seda enam et tegemist siiski L-kere ja V8-ga. Ei jöua ära kiita head maitset

[hannes_s]

Beež salong on tõsti üüber, tekitab "meeleolu"

[Rolz]

Kast peabki laskma külma õli korral pöörded ülesse, et ATF võimalikult ruttu töösoojaks saada. See muidugi võimendub vana ATF/filtri korral.

[wex]

Olles omanud 3 suurt omaaegset Saksa lipulaeva- MB W140, Audi V8 ja BMW E32te , siis milline neist on olnud see kõige-kõige?

[Joel.]

See küsimus käib tegelikult küll pigem W126 kohta, mis Sm.Tihhonovil küll ka olemas on, aga varustuselt E32st ja D1st teises äärmuses. MB/BMW/Audi lipulaevade mudelipõlvkondade uuendamine käib ajaliselt veidi nihkes, MB S-klass tuleb alati esimesena. Seega on W140 pigem võrreldav E38 ja D2'ga (1. gen A8) kui E32 ja D1ga. Aga kommentaare ootaks sellegipoolest.

[Veskioja]

ei saaks poleerimisega heaks.

Mõned targutajad teavad rääkida, hea poleerija pidi tegema imesi,aint lainetust ei suuda sirgeks hööveldada.

[Sm.Tihhonov]

Kast peabki laskma külma õli korral pöörded ülesse, et ATF võimalikult ruttu töösoojaks saada. See muidugi võimendub vana ATF/filtri korral.

See on huvitav info ja äkki tõesti sel autol polegi otseselt mingit elektrikammi. Viga ilmnebki peamiselt siis, kui auto on täiesti külm. Täna õhtul tegi ta seda jälle, kui olin paar tundi garaazis toimetanud ja välistemperatuur langes +6 peale. Kuna Varuosa hooldati viimati 2006 aastal, siis ilmselt pole tema õlid enam kuigi värsked. Näib, et ma tahan selle Varuosaga tänavu suvel veel palju sõita, siis ilmselt peaks ta Lesveni viima ja laskma korraliku hoolduse teha.

Olles omanud 3 suurt omaaegset Saksa lipulaeva- MB W140, Audi V8 ja BMW E32te , siis milline neist on olnud see kõige-kõige?

Tead seda on minu käest mitu korda küsitud ja see on nii raske küsimus millele Euroopa automeedia on otsinud vastust juba paarkümmend aastat. Eriti keeruline on seda teemat lahata konkreetses margifoorumis, eks Ühele meeldib üks, teisele teine ja tegelikult on nad kõik väga head autod. Sealjuures on põnev see, et nad on tõesti kõik NII erinevad, nagu siga ja kägu. Eks iga tootja lipulaev kajastab tema maksimaalset suutlikkust ja parimat nägemust über-über autost. Ja igaüks teeb seda kuidagi isemoodi.

Päris ausalt - kõige lihtsam ja käepärasem aastaringselt kasutada oli MINU MEELEST Audi V8. Sõitsin temaga igapäevaselt umbes poolteist aastat. Ta on üsna kompaktne ja teda on ülikerge kasutada. Tal on väiksed ja kerged uksed, kerge rool, kerged roolihoovad ja kerge käiguvalits. Kõrge põhi, suht kõrge isteasend ja veidi õhuke polsterdus muudab ta kergelt sisse-välja käidavaks ning tekitab hea lihtsa ja avara tunde. Ta on ise suht kerge, muutes kõik kiirendused ja pidurdamised lihtsaks. Nelivedu on tal oma aja kohta muidugi ekstraklassist ja see andis talle suurepärased talvesõidu omadused. Kuigi ta oli selline veidi kõrge ja tundus natuke kits, oli ta tegelikult uskumatult stabiilne absoluutselt kõigis ilmastikuoludes. Tõesti, see auto sõitis palju paremini kui välja nägi. Samas tuleb tunnistada, et tema viimistlustase oli konkurentide omast nõrgem ja ta ei jätnud sugugi nii kalli auto muljet, nagu ta kunagi tegelikult oli. Audi V8 maksis suurusjärgus samapalju kui V12 BMW 750i.

Miinusena on Audit üsna keeruline ekspluateerida. Ta on vähelevinud auto (toodeti kokku ca 20 000 autot ainult), tema varuosad on raskesti hangitavad ja kallid. Ning eks ta veidi prototüüp oli. Suures plaanis oli ta väga töökindel auto, kuid tüütuid pisivigu ilmnes kogu aeg.

BMW E32 on mul olnud kokku 4 tk. Hea auto, kuid antud valikust võige vähem huvitav. Ta on lihtsalt ... hea auto. Tema viimistlus on kuidagi mõnusalt tummine ja sõiduomadustelt, puhttehniliselt, on 750i ikka täielik oma aja tipp. Võrrelduna oma põhilise konkurentiga 560-ga on ta ikka väga high-tec auto. Juba pilk kapoti alla reedab insenreitöö oscari. Mercedese mootor, hääled ja sõiduomadused on tuntavalt traditsioonilisemad. BMW mootor käib mingi ühtlase üminaga, ta kuulab rooli teravalt (eriti Servotronic võimendiga), ta kiirendab ja pidurdab nagu tänäpäevane auto ja tõesti - ta sõidab hästi. Eriti kui EDC aktiivvedrustus parasjagu töötab. Ta on kuidagi nii kindel ja nii tihe, et W126 vähemalt selles osas ei ole samaväärne. Tema sõiduasend on selgelt sportlikum, iste on madalal, armatuur on massiivne (minu jaoks isegi natuke rõhuv), ruumi ja avarustunnet on selgelt vähem kui W126-s. Kuid viimistlus on kvaliteetne. Nii kvaliteetne, et kohati tundub isegi ülepingutatud. Tal on puitliistude spoon kahel pool autot täpne peegelpilt, nagu Bentley ja RR autodel. Tema nahaga kaetud uksed ja konsoolid jätavad ikka väga lux mulje ja erinevalt Audist, peab see kõik ajale paremini vastu. Kuigi mitte nii hästi kui Mercedesel.

Miinused? Teda ei ole hea igapäevaselt kasutada. Ta tundub kuidagi raske ja seda tunnet võimendavad paljud pisiasjad: raskelt avatavad ja suletavad uksed, raskelt töötavad roolihoovad, kohmakas nupuga käiguvalits, suht raske rool, rõhuvalt lai konsool ja suur armatuur. Teda on raske foori taga piduriga kinni hoida ja kohalvõtul on tunne nagu ohjaks mingit hobusekarja. Ta natuke nagu väntsutab sind, laiab oma võimsusega ja see tegelikult on väsitav. Ma pole iialgi suutnud temaga kauem järjest sõita kui 2 nädalat. Kuidagi ei teki sellist tunnet, et see auto on loodud selleks, et sind teenindada, vaid vastupidi - sa pead temaga sõitma.

BMW ülalpidamine on muidugi lihtne ja hinnalt kohati isegi odavam kui Mercedesel. BMW suurim puudus minu hinnagnul on üsna ebatöökindlad mootorid. Mul on olnud elus 18 BMW-d ja neist umbes pooltel olen pidanud mootoreid remontima. Vastik.

Mercedes? Kah omad plussid ja miinused. Mercedes on minu meelest alati lihtsam igapäevaselt sõita kui BMW. Ta tekitab mudelist olenemata alati mingi hea kvaliteetse tunde. Samas on see kvaliteet alati seotud mingi graniiti raiutud "järeleproovitud materjalide ja lahendusetega". Mercedes jäteb neist kõige rohkem agraartehnika mulje, kuid samas kaasneb sellega mingi mõnus vana kooli ja igikestva auto aura. Ja see on hea. Vanade Mercedeste mootorid pole mind ükski kunagi vaimustanud, neil pole erilist isikupära ja nad ei tee meeldejäävat häält, kuid sõita on nendega alati pigevaba. Mercedeses on alati õhku ja avarust, head istmed, tugev ja igavesena tunduv polsterdus ning muljetavaldavalt lihtne ja väheärritav sisedisain. Ning kere koostekvaliteedilt pole Mercedesele minu meelest vastast. W126 uksed sulguvad ikka nii tiheda mütsuga nagu rahakapi uks. Nii kvaliteetset uksepauku ei paku ükski teine auto. Ning nii ajatut ja meeldivat disaini samuti mitte.

W140 on minu jaoks nii uus asi, et ma alles harjun temaga. Aga tegelikult mulle meeldib. Ta ei lase hetkekski unustada oma üüratut massi ja iga detail selle auto juures rõhutab seda. Alates kolossaalselt suurtest ja paksudest ustest, kuni paksude istmete ja meetrilaiuse kellaplokini välja. W140 sisemus ei tundu enam nii igikestev kui W126 oma, kuid oma detailiderohkusega on ta päris huvitav. Naljakas konflikt traditsiooniliste materjalide ja moodsa ajastu tõeskpidamiste vahel. Kuidagi kunstlikult on ta muudetud kergesti sõidetavaks, kuid see tohutu massiivsus ilmselt hakkab mind igapäevaselt härima nagu BMW puhulgi. Ta on ju veel 300 kg raskem ja 30 cm pikem. Tema liikuma hakkamine ja kinni pidamine on iga kord justkui eraldi ettevõtmine. Kui ta kord veerema hakkab, tundub see kuidagi lõputu ja pidurdamatu inerts. Temaga sõitmine ongi üks lõputu veeremine, millele vahel annad varbaga kerge impulsi juurde. Alguses on huvitav.

Samas see Mercedese 5,0 240kW mootor on esimene toode, mis mind vaimustab. See on äge mootor, käib pöördesse nagu tsikkel, teeb head häält, jõudu tundub olema nii all kui üleval ja on reaalselt kiire ka. Minu jaoks esimene Mercedese mootor, millel on mingi isikupära.

Ning siis on nende kõigi kõrval veel Jaguar, mida on üldse raske võrrelda. Ta on lihtsalt täiesti teistmoodi ja tegelikut väga äge auto. Kõik teda kardavad, kuid reaalselt on ta osutunud minu garazi üheks kõige töökindlamaks autoks. Tema käitumine teel on kuidagi ebakindel, kuid kogu oma olekuga pakub ta mulle mingit eriti friiki kaifi. On teooria, et Jaguari looduslikest kiududest müraisolatsioon tekitab mädanemisel nn "õnnebakterit", mis loob inimesele hea meeleolu . Sama pidi tekkima raamatute lagunemisel. Mingi raamatukogu ja kaltsuka vahepealne hais on seal sees küll. Ta kohe loob sellise velvetpüksi ja pruuni pintsaku meeleolu. Mõnus.

Suviti olen viimasel ajal kasutanud kõige meelsamini igapäevaselt just Jaguari. Kuigi ta on kehv sisse-välja käia ning ta ei konkureeri kuigi kõrge viimistluskvaliteediga. Aga enda garaazi vaieldamatu lemmik on mul endiselt vana hea W126. Tema ei pea otsast mädanema, et õnnetunnet tekitada.

[Sm.Tihhonov]

Vahelduseks eelnenud pikale üldpoliitilisele monoloogile võiks paar rida kirjutada ka operatiivinfot. Olen viimasel paaril nädalal oma essidega palju mänginud. Alustaks siis sellest, et must käis ju teist korda värvimises. Lihvisin ta ise 400 paberi ja kõva klotsiga üle, eesmärgiga siluda välja koletust värvistruktuurist moodustunud virvendus. Tegelikult nägin juba lihvimise ajal, et päris siledaks see auto enam ei lähe. Selleks oleks pidanud veel jämedama paberiga ta sisuliselt plekini puhtaks hõõruma. P...se on asja ikka kordades lihtsam keerata kui seda pärast korda teha.

Sain ta värvist kätte ja tulemus oli ootuspärane. Värvkatte struktuur oli hea, kuid aluspinna virvendus ei kadunud kuhugi. Seega tegelikult tulemus suht sama mis esimese korra järel. Maakeeli - s..tt

OK, teha polnud rohkem midagi, sest pigem viin ta pressi alla kui hakkan kolmas kord veel värvima. Hakkasin teda siis pikkamööda kokku panema.


Alustasin logaritest, millest esimesed olid lihtsalt kõverad ja sain nad fööniga korda tehtud. Tagumised osutusid paraku liiga rääbakateks ja tuli üldse uued osta. Olin väga rahul, et saingi varuosana täpselt samad logarid nagu autol küljes olid.


Tegelikkuses mõistsin aga õige pea, et ma ei saa enne suurt midagi külge panna, kui olen värvi ära poleerinud. Tuleb minna parema pinna peale. Esimese hooga arvas Mercedes muidugi, et temal on täna jälle vaba päev ja ta ei sõida kuhugi. Aga mingi ime läbi tekkis järsku laadimine ja ta lubas endaga isegi natuke sõita. Igaks juhuks tõstsin veel kaks akut pakiruumi.


Lükkasin ta juba harjumuspärase liigutusega tervenisti liivapaberiga üle. Kõva klotsi ja 2000 paberiga.


Kurja vaeva saatel oli ta südaööks poleeritud.


Järgmisel hommikul ajasin ta kodugaraazist välja ja süda läks jälle pahaks. No ta ei ole ilus. Pigem vastupidi.


Sõitsin tagasi sõbra töökotta ja alustasin kõike otsast peale. Lasin ta praktiliselt kriitilise piirini uuesti käsitsi ja kõva klotsiga üle, ent seekord 1500 paberiga mis lõikab paremini. Ning seejärel veel vibraga 3000 kettaga suuremad kriimud välja. Ja siis poleerisin taas kella kaheni öösel. Täitsa sapp oli kurgus juba. See autohobi on nagu koonduslaager - 14 tunnised tööpäevad, söögiks vesi ja paar näkileiba.

Olen poleerimsiega tegelenud juba üle 15 aasta ja kompinud palju piire, mida saab poleeriga teha. See väide vastab tõele, et peaaegu kõike on võimalik poleerimisega päästa. Kuid lainetust tõesti kätte ei saa. Ma miskipärast arvan, et mu W140 on nüüd saavutanud selle piiri, kuhu oli võimalik jõuda. Ise ma temaga kindlasti rahul ei ole. Sellepärast pole ka tulemusest pilte pakkuda.

[Veskioja]

kompinud palju piire, mida saab poleeriga teha.

Ohh,jessas mis vaeva nähtud,tunnen kaasa ja soovin kotiga edu ja pikkameelt,kannatust. Ma nii viimased 10 a. keretöödega seotud olnd,saan vägagi heasti aru,mis see kõik tähendab.

[shogun]

Mulle Varuosa meeldib. Üldse sümpatiseerivad W140 juures just heledamat tooni eksemplarid - kuldne, hõbedane ja pronksikarva. Heledamas toonis õhkub sellist punnitamata elegantsi. Kui must, kahtlemata väga efektne, mõjub riigipea või saatkonna autona, siis heledam toon viitab minu meelest jõukale väljapeetud maitsega elu nautida oskavale veidi ektsentrilisele omanikule.

Ka ise jälgin teatud järjepidevusega W140 turgu ja sealt on süvenenud ka veendumus, et kui kunagi üldse, siis just kuldne ja heleda sisuga.

PS! Tänud Saksa keele kiirkursuse eest. R170 uus-vana sisu on minu poole juba teel.