Nüüd, kui olen meie pere 450 SLC-d rohkem tundma õppinud, SLC-de koha pealt veidi rohkem tarkust kogunud ning autoga hoolduses käinud (ja ei pea häbenema, et emotsioonide najal mingi vraki ostsin
tutvustan teile konkreetset isendit, tema seisundit ja tulevikku veidi detailsemalt:
Meie 450 SLC veeres tehasest välja 1976.a. 1. aprillil, kaetud "Sonderlackierung" pastellgrau’ga (kood 740, vt ülal värvikoodide linki) ja varustatud järgmiste lisaseadmetega:
440 TEMPOMAT (CRUISE CONTROL) [Põhimõtteliselt töötab, aga jõnksutab nii +-5 km/h; kord, peale kõva põrutust autole – ootamatult oli asfalt üles võetud, töötas kuni järgmise käivitamiseni ideaalselt. Tulevat “üle tinutad” selle asja juhtblokk, kuid kus see asub?]
466 CENTRAL LOCKING SYSTEM [Töötab; veider vaid, et kaassõitja ukse avab mitte juhiukse avamisel, vaid mootori käivitumisel]
584 ELECTRIC WINDOW LIFTERS (FRONT AND REAR DOORS) [Töötavad kõik, kuid võrdlemisi aeglaselt – nt meie pere Passatiga võrreldes]
592 GREEN HEAT-INSULATING GLASS ALL ROUND, HEATED REAR WINDOW, LAMINATED SAFETY GLASS - TINTED STRIP" [“Töötab”, ka tagaklaasi soojendus ehkki viimasel tundub olevat osasid, mis enam ei tööta]
601 OIL FOR REAR AXLE WITH LIMITED-SLIP DIFFERENTIAL, IN CANISTERS AND CONTAINERS"
638 ELIMINATION OF WARNING TRIANGLE
656 MICHELIN TIRES [Michelinid on tal all jah, loodan, et mitte needsamad, mis ostes ]
665 10 LITERS OF FUEL AND MODE OF PACKING VE III [Ammu ära kulutet]
202 TIRE PRESSURE INSTRUCTIONS või OWNER'S MANUAL AND MAINTENANCE BOOKLET, R.S.A. [Olemas rehvirõhu juhised ja “maintenance booklet”. Viimast on täidetud 145 447 km pealt 24 far (? – ei tea mis kuu?) 1989. Edasisest on minu valduses olevate dokumentide kohaselt tühi auk, kuni 27.09.1996.a. vahetas minu tulevase SLC toonase läbisõiduga 173 500 oma 1986.a. 300 SE vastu keegi 22.05.37 sündinud Roland Clement – muuseas vahetuse eest maksis Roland peale 4000 Šveitsi franki. Siis oli auto värv juba “rouge”. Seejärel on mul mõningad remondiarved. Viimati kulutas hr Clement 1 035 franki erinevate kulumaterjalide ja detailide peale 14. aprillil 2006. Natuke rohkem, kui aasta hiljem sai SLC meie pere omaks]
233 FOGLAMP WIRING FOR FRANCE, SWITZERLAND, AUSTRALIA, SWEDEN, NORWAY [Müsteerium, mille olen peaaegu unustanud. Udutuled tal tõesti on. Pirnid sees ja terved, kuid põlema pole mina osanud neid panna. Pole nagu vastavat nuppu, kangi? Mul puudub Owner’s manual]
256 REAR AXLE WITH LIMITED-SLIP DIFFERENTIAL [Vat see on asi, mis võib paksu pahandust tekitada. Ei tea nendest asjades suurt midagi, kuid saan aru, et 70. keskel ja varem kasutatud LSD-d olid kuidagipidi puhtalt mehaanilised. Elektroonikast, ühendustest ABS anduritega vms pole haisugi. Tundub, et luksepad eristavad LSD-d tavalisest difrist ennekõike selle järgi, kas “juhe läheb sisse” või ei lähe. Konkreetsel isendil ei lähe. Tulemus: kallatakse sisse tavalist difri õli, mis LSD tuksi keerab. Seetõttu jäi ka praegu difri õli vahetamata, ning menetleme seda edasi uuel aastal]
309 LEFT TAIL LAMP WITHOUT REAR FOG LAMP [See on jälle müsteerium. Mis see on?
140 kW V8 kandub maapinnale läbi 3-käigulise automaatkasti. Seda varustuse seas märgitud ei ole – ju siis oli automaatkast 450 SLC’l põhivarustuses. Sisu on beež kangas (mitte veluur), mida ääristab kunstnahk (olen üsna, kindel, et see on kunstnahk). Istmete katted on ilusad, kuid sisud surnud – juht istub sisuliselt vedrude peal. Tuleb ilmselt täiesti uuesti teha. Kes teeks? Mis maksab?
Nagu juba eelnevast võis aru saada – meie SLC on pärit Šveitsist ja saabunud siia
www.hiiuautod.ee kaudu. Tegemist oli emotsionaalse ja hetkeimpulsist ajendatud ostuga, mida ma ilmselt täna – juba natuke teades, mis kõik võib valesti minna – ei julgeks tõenäoliselt enam ette võtta. Tõsi. Enne ostu lasin ta üle vaadata – läks Tulika tänava ülevaatuselt läbi, kuid siililegi oli selge, et mootoriga oli mingi kamm. Lootsin, et süüdi on süütejuhtmed, millest akupoolsed olid tõesti väga halvas seisus ja pudeda isolatsiooniga. (1976-77 SLC-de üks tüüpviga pidavat olema, et mootori kuumus kärsatab juhtmete isolatisooni läbi). Süütejuhtmetele viitas, et neid “manuaalselt” liigutades oli mootor võimalik võrdlemisi ühtlaselt käima saada.
Ostes oli autol veel veidrat tuuningut – armatuuril kroonis plastmassist jupstükk, mis näitas auto pikki – ja külgkallet. Lisaks oli masinale paigaldatud “kunstpuitsisu” – mingi värdjalik iseliimuv kummist puitimitatsioon. Õnneks eemaldus see ilma hullemaid jälgi jätmata. Keskkonsool on siiani üle kleebitud puitu imiteeriva kleepmaterjaliga. See ei kriibigi kõige rohkem silma ja ilmselt jääb sinna seni, kuni õnnestub kusagilt hankida korralik päris puitsisu (kardan, et selle kleepmaterjali alune võib olla õudne). Muusikat mängivad autos 6 kõlarit – ustes ja armatuuris on kõlarid, mis võivad olla algupärased ja neile lisanduvad tagaakna alusele kruvitud Pioneeri jurakad (nende eelis on, et tagaakna alust ei ole “kõllide” jaoks lõhki saetud) + mingi veider hõbedane SoundBarrieri CD mängija (ahjaa, elektriantenn ei tööta ja oli mingil põhjusel ka lahti ühendatud). Maki vahetan välja, kui olulisemad asjad korras (mille vastu ei tea – vanad raadiod on küll kenad ja sobivad, kuid midagi peale raadio tahaks ka kuulata ja MC ei ole just kõige ahvatlevam formaat selleks).
Täna siis sain meie SLC Hitehist kätte. Tänu töisele suvele jõudsin auto siis remonti-hooldusse-ülevaatusse viidud alles nüüd. Tehtud sai järgmised asjad:
• Paigaldatud tagaistmete turvavööd (hangitud
www.ebay.de kaudu Saksamaalt);
• Vahetatud kõik filtrid, õlid-vedelikud (v.a. differ siis);
• Paigaldatud uued süütejuhtmed, diagnostika;
• Vahetatud rihmad (need kippusid enne 4000+ pööretel kaeblikult kiunuma).
Peale süütejuhtmete paigaldamist selgus, et 8. silinder keeldub kohustusi täitmast. Õnneks oli viga pihustis, mis sai lihtsalt lahti pestud. Ja voila – oligi autot läbiv värin kaudnud ning V8 tuksub oma vaikset laulukest. Ja tänase sõidukogemuse järgi on V8 tõesti midagi hoopis erilist võrreldes V6-ga (+2 reservis) või hoopis V5-ga (+3 reservis). Ja pean tõdema, et märjal teel ka kõvasti ohtlikum. Kahju ainult, et auto nüüd alles vastu peatset garažeerimist heasse sõidukorda sai. Muid vigu otseselt auto juures ei leitudki. Vahetamist ootavad veel piduriklotsid, ilmselt ka uued kettad. Suurem töö on ka esisillaga – seal mingid puksid veel ei nõua, kuid kohe hakkavad nõudma vahetamist. Kokkuvõttes – auto oli päris hea ost. Oleks võinud minna märksa hullemini ja “sama raha eest Saksast paremat” ma ei oleks endale kunagi toonud. Poleks olnud aega lihtsalt.
Mis siis edasi? Kuni garažeerimiseni tuleb maksimaalselt sõita, et kogu mõnu talveks ette kätte saada (käisin täna ka selle aasta viimasel Vanatehnika Lustisõidule - seal oleks ka uutel aastatel tore rohkearvuliselt vanemad MB-sid kohata - lisaks mossedele ja opelitele
). Istmed tahan korda teha (polster+katted ise). Seda saab siis korraldada ajal, mil auto ise garaažis talveunes viibib. Muuseas, kust võiks saada käetuge juhi esiistmetele koos selle istme külge kinnitamiseks vajaliku süsteemiga? Lisaks olen juba eelnevas kirjutanud, et otsin puitsisu + midagi ilusat silmale ja kõrvale muusikat mängima. Üks kuulu järgi võrdlemisi kallis asi veel – küljeakende tihendid tuleb ka ära vahetada, sest need on räbaldunud (osaliselt) ega tule oma ülesannetega toime (korra olen juba tagaistme alt vett leidnud, pühkinud).
Selline lugu siis.
