08-06-2009, 08:23 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 08-06-2009, 08:23 PM ja muutjaks oli hents99.)
Tjah, karp jääb lahti, mis autod ja kui palju kellelgi neid on olnud.
Eks jah, kõik pole rikkast perest pärit, ma pidin ka leppima sellega, et esimene auto oli Ford Taunus, olin siis 14-aastane. Mingi aeg hakkas siis 1.6 mootor pisut lahjaks jääma, vaateväli hakkas ka armatuuri ülemist otsa ületama. Karpat, sisselaset sai vähe näpitud, uuritud vanakooli kaanelihvijate käest, mismoodi ja mida teha. Sai tehtud päris palju remonti, ford ikkagi.
Aasta pärast tekkis huvi ülelaadimise vastu, sai siit-sealt nuputatud ja otsitud turbot, tehtud selgeks turbo olemus ja tööpõhimõte - tollal polnud muidugi turbosid saada nagu praegu.
Siis sai veidi aja pärast Taunusest küll, võtsin ühe Capri kere ligi....mis siiani on projekt ja andsin ta sõbrale ära. Sai vahepeal ka teine Capri ligi võetud ja kõpitsetud, praeguseks enamvähem valmis, 2.9 V6 biturbo - aga ford on ford, sitast saia ei tee.
Aastake enne kui load sain, hakkasin ema 190E`ga ringi sõitma (kooli ja bussipeale, et linna saaks). See on siis seesama punane kutsikas, mis mul ka siiani alles on.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mul polnd veel lubegi, kui hakkasin siit foorumist taga ajama 3.2 R6 mootorit, mille ma mõne kuu pärast ära ostsin ja kohe kutsika ribadeks tõmbasin, et uut mootorit paigaldada.
Nüüd on siis SEL ka juurde ostetud, seda ainult seepärast, et eelmine suvi ma oma kutsika käigukasti pooleks kiirendasin, ja otsisin ajutist või noh autot, millega sõita saaks.
Ühesõnaga ma pole selline inimene, kes omab autosid arvu pärast - ei!
Kui korralikku ei saa osta, siis ei ostagi, mingit asendust rohkem ei plaani osta, nagu sai SEL ostetud. Ei tea, miks ma mingit SEC`i vaatama ei läinud, eks Karl ajas kärbseid pähe.
Nüüd järgmised autod saavad olema 560 või 600 SEC, mingi lühike G klass ja siis vb naisele SL320 või SL500.
Elame näeme.
Alla MB igal juhul punnima ei hakka. Eks mõni muu auto on ka vahepeal olnud, kas omal või kahepeale.
Krt pikk jutt sai.
Eks jah, kõik pole rikkast perest pärit, ma pidin ka leppima sellega, et esimene auto oli Ford Taunus, olin siis 14-aastane. Mingi aeg hakkas siis 1.6 mootor pisut lahjaks jääma, vaateväli hakkas ka armatuuri ülemist otsa ületama. Karpat, sisselaset sai vähe näpitud, uuritud vanakooli kaanelihvijate käest, mismoodi ja mida teha. Sai tehtud päris palju remonti, ford ikkagi.
Aasta pärast tekkis huvi ülelaadimise vastu, sai siit-sealt nuputatud ja otsitud turbot, tehtud selgeks turbo olemus ja tööpõhimõte - tollal polnud muidugi turbosid saada nagu praegu.
Siis sai veidi aja pärast Taunusest küll, võtsin ühe Capri kere ligi....mis siiani on projekt ja andsin ta sõbrale ära. Sai vahepeal ka teine Capri ligi võetud ja kõpitsetud, praeguseks enamvähem valmis, 2.9 V6 biturbo - aga ford on ford, sitast saia ei tee.
Aastake enne kui load sain, hakkasin ema 190E`ga ringi sõitma (kooli ja bussipeale, et linna saaks). See on siis seesama punane kutsikas, mis mul ka siiani alles on.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mul polnd veel lubegi, kui hakkasin siit foorumist taga ajama 3.2 R6 mootorit, mille ma mõne kuu pärast ära ostsin ja kohe kutsika ribadeks tõmbasin, et uut mootorit paigaldada.
Nüüd on siis SEL ka juurde ostetud, seda ainult seepärast, et eelmine suvi ma oma kutsika käigukasti pooleks kiirendasin, ja otsisin ajutist või noh autot, millega sõita saaks.
Ühesõnaga ma pole selline inimene, kes omab autosid arvu pärast - ei!
Kui korralikku ei saa osta, siis ei ostagi, mingit asendust rohkem ei plaani osta, nagu sai SEL ostetud. Ei tea, miks ma mingit SEC`i vaatama ei läinud, eks Karl ajas kärbseid pähe.
Nüüd järgmised autod saavad olema 560 või 600 SEC, mingi lühike G klass ja siis vb naisele SL320 või SL500.
Elame näeme.
Alla MB igal juhul punnima ei hakka. Eks mõni muu auto on ka vahepeal olnud, kas omal või kahepeale.
Krt pikk jutt sai.
