11-08-2008, 12:03 PM
Pühapäev möödus garaažis autot tasapisi komplekteerides.
Alustasime lihtsatest asjadest. Olen vahepeal varunud erinevaid tüübleid ukseliistude jms kinnitamiseks. Vaatamata sellele, et ostetud sai igaks juhuks kõike varuga, jäi ikkagi üks tüübel puudu ja seetõttu endiselt üks tagaukse liist paigaldamata.
Mingil põhjusel on MB insenerid väga erinevaid tüübleid välja mõelnud. Illustratsiooniks siis foto esiukse esimesest ja teistest alumistest tüüblitest, mis on esimesest erinevad. Igatahes saab kõik tagasi nii nagu peab.
Teiseks lihtsaks asjaks oli mootori põhjakatte ette kinnitatava tihendi paigaldamine. Või ma vähemalt arvasin nii, kuni selgus, et varuosatootjad või logistikud pole iial mõelnud sellele, kuidas nende poolt paigaldatud etikette tihenditelt maha võetakse. Kulutasin nende etiketijääkide eemaldamisele vähemalt 10 minutit. Jääb soovida tootjale nõrgemat liimi.
Vaatamata sellele, et ostsin ajaloo hämarates koridorides teadmata kadunud tihendi asenduseks uut silma järgi ühe meetri, sai teda peaaegu täpselt. Maha tuli lõigata pisut alla 10 sentimeetri.
No ja siis oligi kord pagasiluugi käes. Pärast välisserva kinnitatava liistu paigaldamist tuli oma kohale tagasi panna ka luugi kate. Selleks on jälle omad tüüblid. Mingil põhjusel on uued müüdavad halli värvi, mis minu kui plastikuga tihedalt seotud mehe jaoks üsna mõistetamatu, kuna hall pigment maksab ka midagi. Igatahes on nad esindusest ja peaksid seega originaalid olema.
Edasi võtsime ette keerulisemad asjad.
Kuna algselt oli autol küljes kärukonks, siis nägi plaan ette selle eemaldamise. Mitte et mul igapäevaautode puhul midagi konksu vastu oleks, aga vanatehnika (nii Volga kui käesolev projekt) peaks olema võimalikult vähe praktiline, et seda ära kasutama ei hakataks. Pealegi on statsionaarne kärukonks auto küljes päris kole element. Ilmselt ka disainer ei joonista esimese hooga kärukonksuga autosid. Selleks, et see rauajurakas auto küljest kätte saada, oli vajalik stange eemaldamine, mis on päris lihtne protsess. Juba mõnekümne minuti pärast vedeleski seltsimees konks abitult garaažipõrandal ja käis hoogne stange paigaldamine. Seda on mugav teha kahekesi, sest siis saab üks stange õigele kõrgusele rihtida ja teine pagasiruumis polte kinni keerata. Seltsimees abilise väikeste mõõtmete tõttu oli kõige kavalam ta pagasnikusse tõsta.
Kusjuures eemaldanud pagasiruumist varuratta selgus kaks huvitavat tõsiasja. Ilmselt pole sellel rattal iial rehve vahetatud, kuna rehv on toodetud 6. nädalal aastal 1992.
Ja ka võtmekomplekti pole vist aasta(kümne)id kasutatud, kuna see oli korralikult kokku seotuna varuratta kõrval ja kotti lahti rullides krõbises kangas ning paljastusid aja jooksul niiskusest korrodeerunud võtmed. Puhastasin need nitrolahustiga ära ja asetasin oma kohale tagasi. Ikkagi ajalugu.
Kui jutt juba ajaloole läks, siis huvitav tõik dokumentatsiooni poole pealt on, et suurt kirja 1992 kandev Mercedese teeninduste asukohti loetlev raamat sisaldab päris huvitavat informatsiooni - Riigikantselei autobaas asub Tallinnas, mis omakorda on Estlandis, mis aga kuulub endiselt SSSR koosseisu. Meil siin hakkas 1992 oma raha kehtima, aga "kirjandus" seda ei peegelda.
Kõige ilusamad asjad jätsin päeva lõpetamiseks. Külge sai esimene uksepolster. Paraku küll jäi ta veel ootama ukselingi katet, kuna käsi ei tõusnud tänu kriimudele vana külge tagasi panema. See hele kaar keset uksepolstrit on muide mingi fotoka välgust tekkinud peegeldus, mitte defekt.
Tööd on veel väga palju.
Tauno
Alustasime lihtsatest asjadest. Olen vahepeal varunud erinevaid tüübleid ukseliistude jms kinnitamiseks. Vaatamata sellele, et ostetud sai igaks juhuks kõike varuga, jäi ikkagi üks tüübel puudu ja seetõttu endiselt üks tagaukse liist paigaldamata.
Mingil põhjusel on MB insenerid väga erinevaid tüübleid välja mõelnud. Illustratsiooniks siis foto esiukse esimesest ja teistest alumistest tüüblitest, mis on esimesest erinevad. Igatahes saab kõik tagasi nii nagu peab.
Teiseks lihtsaks asjaks oli mootori põhjakatte ette kinnitatava tihendi paigaldamine. Või ma vähemalt arvasin nii, kuni selgus, et varuosatootjad või logistikud pole iial mõelnud sellele, kuidas nende poolt paigaldatud etikette tihenditelt maha võetakse. Kulutasin nende etiketijääkide eemaldamisele vähemalt 10 minutit. Jääb soovida tootjale nõrgemat liimi.
Vaatamata sellele, et ostsin ajaloo hämarates koridorides teadmata kadunud tihendi asenduseks uut silma järgi ühe meetri, sai teda peaaegu täpselt. Maha tuli lõigata pisut alla 10 sentimeetri.
No ja siis oligi kord pagasiluugi käes. Pärast välisserva kinnitatava liistu paigaldamist tuli oma kohale tagasi panna ka luugi kate. Selleks on jälle omad tüüblid. Mingil põhjusel on uued müüdavad halli värvi, mis minu kui plastikuga tihedalt seotud mehe jaoks üsna mõistetamatu, kuna hall pigment maksab ka midagi. Igatahes on nad esindusest ja peaksid seega originaalid olema.
Edasi võtsime ette keerulisemad asjad.
Kuna algselt oli autol küljes kärukonks, siis nägi plaan ette selle eemaldamise. Mitte et mul igapäevaautode puhul midagi konksu vastu oleks, aga vanatehnika (nii Volga kui käesolev projekt) peaks olema võimalikult vähe praktiline, et seda ära kasutama ei hakataks. Pealegi on statsionaarne kärukonks auto küljes päris kole element. Ilmselt ka disainer ei joonista esimese hooga kärukonksuga autosid. Selleks, et see rauajurakas auto küljest kätte saada, oli vajalik stange eemaldamine, mis on päris lihtne protsess. Juba mõnekümne minuti pärast vedeleski seltsimees konks abitult garaažipõrandal ja käis hoogne stange paigaldamine. Seda on mugav teha kahekesi, sest siis saab üks stange õigele kõrgusele rihtida ja teine pagasiruumis polte kinni keerata. Seltsimees abilise väikeste mõõtmete tõttu oli kõige kavalam ta pagasnikusse tõsta.
Kusjuures eemaldanud pagasiruumist varuratta selgus kaks huvitavat tõsiasja. Ilmselt pole sellel rattal iial rehve vahetatud, kuna rehv on toodetud 6. nädalal aastal 1992.
Ja ka võtmekomplekti pole vist aasta(kümne)id kasutatud, kuna see oli korralikult kokku seotuna varuratta kõrval ja kotti lahti rullides krõbises kangas ning paljastusid aja jooksul niiskusest korrodeerunud võtmed. Puhastasin need nitrolahustiga ära ja asetasin oma kohale tagasi. Ikkagi ajalugu.
Kui jutt juba ajaloole läks, siis huvitav tõik dokumentatsiooni poole pealt on, et suurt kirja 1992 kandev Mercedese teeninduste asukohti loetlev raamat sisaldab päris huvitavat informatsiooni - Riigikantselei autobaas asub Tallinnas, mis omakorda on Estlandis, mis aga kuulub endiselt SSSR koosseisu. Meil siin hakkas 1992 oma raha kehtima, aga "kirjandus" seda ei peegelda.
Kõige ilusamad asjad jätsin päeva lõpetamiseks. Külge sai esimene uksepolster. Paraku küll jäi ta veel ootama ukselingi katet, kuna käsi ei tõusnud tänu kriimudele vana külge tagasi panema. See hele kaar keset uksepolstrit on muide mingi fotoka välgust tekkinud peegeldus, mitte defekt.
Tööd on veel väga palju.
Tauno