SL 280, 1996, R129 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Kaks aastat möödas nagu naksti ja SL-id ei ole ikka veel maailmast otsa lõppenud, nagu ma juba aastate eest karta julgesin.
Aga parem ongi, sest jään endale kindlaks, et tegu on mudeliga, mis hr Sacco disainiajastu Mercedeseid hindava inimese garaažis kindlasti leiduma peab. Ja veelgi parem kui sellega on mõnikord ka kuhugi sõita.

Eelmine aasta väga ei olnud. Paigutasin niisama masinaid garaažikohtadel ringi, et neil seismisest kondid valutama ei hakkaks ja käisin vist korra lähimas tanklas rehvirõhku kontrollimas, aga pikemaid sõite ei meenugi.


Pikalt seismine ei tee autodele head. Millalgi möödunud talvel garaaži sattudes avastasin, et SL-il on kütus otsa saanud. Tundus veidi imelik, aga mälu on nii kehv, et ei mina teadnud, mis olukorras ta viimati ära parkisin. Tõin kanistriga 5 liitrit kütust, käivitasin masina ja olin ise maru rahul, et hea kuiv garaaž ja korras masin - käivitub alati kui omanik bensu osta jaksab.

Aga mõne nädala või kuu möödudes uuesti garaaži väisates ja muretult SL-i käivitada proovides tegi kütusepump taas vaid kurblikku ininat ja silindrid ei olnud seda nägugi, et neil on plaanis mõnusa sahinaga käima lahvatada. Nojah - ilmselgelt oli kütus kuhugi ära kadunud. Tõin uued 5 liitrit ja nagu arvatud, läks auto kohe rõõmsalt käima. Kui vana Mercedes lekib, võib peaaegu kindlalt esimese pilgu põhja alla tagarataste lähedusse heita. Heitsin. Lekkis täiega!


Mis siis muud kui ootasin ilusamad ilmad ära ja viisin masina käru peal töökotta.


Nagu arvatud, selgus selgi korral, et lisaks täiesti korrodeerunud kütusetorule lekkis ka pumba enda korpus. Õnneks on tegu ülimasslevinud Mercedesega ja täpselt sama tootja ning koodiga pump oli varuosapoes mõistliku hinnaga riiulilt võtta. Võis vaid rahulolevalt mõmiseda, sest R129 ei ole selline auto, mida tahaks nädalateks töökoja parklasse vedelema jätta.

Masin korras, ei jäänud teha muud kui otsida põhjuseid kabriosõiduks. Nende otsimine on me peres viimastel aastatel samas keeruline, sest mõne aja eest etendas praktilise kabrio rolli edukalt e46 kerega BMW ja sel kevadel täitis ta suured kingad erilise pingutuseta A209 kerega Mercedes. Seega leidub peaaegu alati katuseta sõitmiseks kahekohalisest ja hääästi pika ninaga SL-ist praktilisem valik, mis pealegi pargib kogu suve koduukse vahetus läheduses.


Aga sõitma nendega peab, sest muidu läheb pikapeale katki enamatki kui lihtne kütusepump.

Eelmisel aastal ei olnud suvisel noorklassikute suurüritusel käimisega muret, sest äsjavalminud projektina vajas 560 SE sobivat väljakutset. Sel suvel oli aga valik juba keerulisem, sest:
- W220 olnuks õigel kuupäeval veel pisut liiga uus ning kindlasti ka liiga katki, 
- kutsikas oli Laitses juba käinud, 
- teist aastat järjest olnuks kummaline W126-ga minna ning 
- Volga ei ole enam üldse mingi youngtimer.

Mõni 124 kerega Mercedes oleks ehk samuti sõita tahtnud, aga poeg teatas, et ei saa sel aastal üritusega liituda ning sellest tulenevalt sobis kahekohaline sõiduk hästi. Olnuks ju patt selline võimalus SL-i tuulutamiseks kasutamata jätta.

Tuleb tunnistada, et ma tõesti ei viitsinud väga pingutada. Käisin mündipesust läbi, viskasin vahapurgi ja mõne kaltsu pagasnikusse, palusin abikaasa lahkelt pardale ja purjetasime mõnest Rosamunde Pilcheri episoodist välja astunud paarikese kombel päeva nautima.


Kohale jõudnuna rakendasin kõiki aastakümnete jooksul Pavlovi refleksina sisse kulunud autoturuvõtteid ja juba mõnekümne minuti pärast nägi masin peaaegu selline välja, et ei olegi 200 km jagu tolmu ja putukalaipu kogunud.


Selgus, et SL-e on veel. Oli ilusamaid ja mitteilusamaid, aga väiksema mootoriga ei olnud neist ükski!


Ise olin selle üle maru õnnelik ja tundsin järjekordselt mingit veidrat kihku kleepida oma auto pagasnikuluugile ilus kroomitud originaalembleem kirjaga "SL 280". Õnneks läks see hiljem jälle meelest ja ei pea paigaldamisega jändama.

Ma ei tea, kuidas korraldajad seda teevad, aga ilm oli selgi aastal ideaalne ja päev ning meeleolu igati mõnus. Olen vist igal aastal öelnud, et tegu ei ole võibolla kõige põnevama või sisutihedama üritusega, aga mulle selline täielik molutamine ja ägedatest autodest ümbritsetuna terve päev sõpradega suhtlemine väga sobib. Seda ei juhtu üldse tihti, aga kui võimalus tekib, kasutan seda hea meelega ja seega loodan, et üritus ka tulevikus toimub.



On juba peaaegu traditsiooniks saanud, et käime üritusejärgselt sõpradega toidu- või joogilaua ümber juttu ajamas ja see jauramine on niivõrd mõnus, et päev venib päris pikaks. Kui õhtul koju jõuad, ei ole päike veel vaid Eestimaa uskumatult valgete suvede tõttu loojunud. Mõnikord on elu ikka väga väga ilus.


Aga sellega suvi ei lõppenud.

Tean, et olen täiesti nihkes autopede, sest kui abikaasa palus abi suvise puhkusereisi planeerimisel, konsulteerisin vennaga ja leidsime, et täitsa mitu automuuseumi on Saksamaal veel külastamata. Pealegi oleks hea sama soojaga ka mõni mootorratas Eestisse toimetada ja üldse - milline naine viitsiks rannas vedeleda kui samal ajal on võimalik autoga sõita.

Tundus vettpidav plaan, aga igaks petteks pikkisin sisse ka võimaluse hea õnne korral Glashüttes asuvat kellamuuseumi külastada ja lisaks leidub väikeses linnas, kus mu vend Saksamaal resideerub, vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel tohutult suur "Outletikeskus". Seega pidid kõikmõeldavad vajadused ja soovid justkui kaetud olema.

Tavapäraselt õudne Leedu ja lihtsalt pikk, aga heade kiirteedega Poola seljataga, jõudsime esmalt August Horchi muuseumi Zwickaus. See on üllatavalt suurepärane koht ja kui Itaalias asuv Lamborghini muuseum näib olevat VAG kontserni vaeslapseks jäetud, siis siin oli selgelt näha Audi võimsat panust oma ajaloo talletamisel.


Autosid ja eksponaate on tõepoolest sadu ja see on liigutav ajarännak, sest eks enne teist ilmasõda vedasid ju maailma autotööstuse võidukäiku Daimler-Benz ja Auto Union. Siin loodi nii luksuse, kiiruse kui vastupidavuse osas tööstuse ja tehnoloogia absoluutseid tippteoseid.


Aga tänu inimkonna ja väga suurel määral kommunistide masendavale lollusele suudeti kõik ühe inimpõlve jooksul suure vaevaga saavutatud kvaliteetne, ilus ja hea hoobilt asendada viletsates tingimustes ja olematute vahendite abil toodetud papist kerede ja kahetaktiliste mootoritega autot meenutavate esemetega.


Ekspositsiooni lõpp on siiski helgem, sest tegelikult toodetakse samas tööstuspiirkonnas ju taas pärisautosid ning peatselt youngtimeriks muutuva ja võibolla omas ajas ühe parima suure sedaani klaasist endine tootmishoone asub samuti vaid kiviviskekaugusel Dresdenis.


Nojah, kellamuuseum oli teisipäeval suletud ja eks ta oligi rohkem nagu pettekas.

Märksa lõuna pool, Amerangis asuv automuuseum oli küll väiksem, aga tee ta juurde on ilus ja väga kvaliteetses väljapanekus leidus ikkagi piisavalt Mercedeseid ja teisi väljamaa autosid, mida vahtida. Tasus siiagi tulla.



Ega see kõik ju ühe päevaga ei toimunudki ja neil päevil olime täitsa Saksamaa lõunaserval asuvatest uskumatult kaunitest kolgastest, kus isegi mobiililevi ei olnud, mitu võrdlemisi kogukat võrri kärule lükanud.


Hiljem möllasime venna keldrigaraažis peaaegu terve tööpäeva, et nad kõik peale mahuks, ilusti kinnitatud saaks ja koorem stabiilne oleks. Naine ei pahandanud, sest sai rahulikult šopata ja ta ei oleks pahandada saanudki, sest ka selles keldris puudus mobiililevi täielikult ning uksed lukustusid automaatselt. Ideaalne pelgupaik!


Haruldaselt sobiva veduri ja suure vaevaga paigutatud koorma tõttu lihtsalt ei saanud jätta kasutamata võimalust taaselustada uues võtmes ka üks vana reklaam.


Head asjad juhtuvad sageli nagu lapsed, et nad lihtsalt juhtuvad.

Olen ammu tahtnud mõnel Saksamaa autokokkutulekul käia, et näha, milline on keskmine Saksamaal hobitehnikana omatavate autode kvaliteet ja tase. Seni ei ole see õnnestunud, kuid me reisi tagasitee sattus nii täpselt sobivale päevale ja trassile, et vaid mõnekümnekilomeetrise ringi lisamisel tekkis haruldane võimalus kohalikult R129 kerega SL-ide kokkutulekult läbi astuda.


Olime küll ka "mersuga", aga viisakusest ei hakanud kokkutulekuala lähedalegi ronima.


SL-e oli kohal täitsa mitu ja hakkas tunduma, et äkki on tegu mingi laialt levinud rahvaautoga. 





Eks Saksamaa on suur ja lai ning et hobiautod ongi väga erinevad. Kellele meeldib kallis tuuning, kellele lausoriginaal, aga üldine tase oli siiski päris hea. Kassiga värvitud või katkiste katustega autosid silma ei jäänud ja ainus, mille kallal norida oskaks, on sealgi levinud velje- ja raadiofetiš. Selle katku vastu vist ei olegi rohtu.

Nagu herilased meepoti ümber olid kohal ka teenusepakkujad. Kui masin juhtus pärinema biolagunevate juhtmekimpude ajajärgust, võis sobiva asenduse mõnesaja euro eest kaasa võtta ja mingil ajal näidati rahvale koguni pehme katuse väljavahetamise protsessi. Äge ikka, kuidas suurel ja maksejõulisel turul on võimalik asju ilusti ja kvaliteetselt teha.


Kui lõpuks külateedelt välja jõudsime ja õhtupäikeses kiirteel suuna taas kodu poole võtsime, oli isegi kahju, sest üle aastate parim puhkus oligi jälle läbi saamas. Mitu tuhat kilomeetrit autoroolis, millest hulgaliselt üliväikeseid Lõuna-Saksamaa külavaheteid ja uskusmatult ilusaid kohti. Täielik nauding.


Ja ma ei tea, kas see on aastatepikkuse koolituse või mu abikaasa ülimalt mõistva loomuse tulemus, aga näis, et temagi jäi väga rahule.
Oli ilus ja vanatehnikaküllane suvi ning usun ja loodan, et neid tuleb veel palju.

Ilusat talve kõigile!

Parimate soovidega,
Västrik