190 E 2,6, 1992, W201 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Vahepeal selgus, et sõber ralak on jäädvustanud fotosüüdistused sellest, kuidas ma moosivarga nägu peas ühel pimedal talveööl seltsimehe kaasabil ta isa autot rüüstasin. Polnudki järelikult fašistide kommertsime, vaid ikkagi külmrelvadega varustatud ida-eurooplase karvased käpad.


Peab ütlema, et kuigi kaasfoorumlaste säästmiseks pean tänasega tõepoolest oma postitustesarjale joone alla tõmbama, mulle joonte alla tõmbamine üldse väga ei meeldi. Prints ja printsess ega romantilise komöödia peategelased ei ela pärast meelevaldset õnnelikku lõppu õnnelikult igavesti, vaid naeravad, nutavad, tülitsevad ja lepivad ning surevad ükskõik kui paljude õnnelike aastate järel millalgi ikka traagiliselt ära ning nende järeltulijad saavad omakorda põlvkondade kaupa pisarateni rõõmustada, kurvastada ja varanduse pärast jageleda. Sama moodi on meelevaldne lugeda lõppenuks vanatehnikaprojekte, sest alati on asju, mis jäävad kripeldama ja mis vajavad veel kindlasti tähelepanu.

No näiteks teadsin juba peale radiaatori jahutusvedelikuga täitmist ja esimesi käivitusi, et eBayst ostetud varuosa peale masina soojalt seismajätmist kohtadest, kus plastikust külg alumiiniumiga kokku on pandud, mõnd aega natuke lekib. Ta ei leki nii palju, et vahepeal möödunud aasta jooksul oleks jahutusvedelikku juurde olnud valada ja kuna kõik me autod muutuvad varem või hiljem printsessidele sarnaselt nagunii tolmuks, ei olnud ega ole ma selle pärast eriti stressis, sest kuigi pärast sõitu tekib asfaldile mõni inetu märg täpp, olen teinud oma parima ja paremat kasutatud radiaatorit leida ei ole lihtsalt praegu veel õnnestunud. Kui tulevikus keegi kuskil automaatkäigukastiga 2.6-liitrist kutsikat lammutab või ma mõnd originaalradikat taas müügis märkan, vahetan ta loomulikult välja. Sama moodi olen ju endiselt huvitatud Hella suunatuledest, kapoti alla käivatest originaalkaablisidemetest, aga ka C124 auto mootori alla käivast põhjakattest, Volga turvavöö plastikkattest ja veel kümnetest detailidest oma teoreetiliselt ammu lõpetatud projektide jaoks. Seega lõpud ei ole päris kindlasti kunagi lõplikud ja iga vanatehnikahuvilise jaoks kestab ükskõik kui kauni esitluse või seltsimeeste kiidusõnade järel erinevas tempos ikkagi edasi pidev tegutsemine selle nimel, et me vanatehnika lõplik mullaks saamine võimalikult kaugele edasi lükkuks.

Aga kuskile peab joone tõmbama. Kasvõi selleks, et ise uskuda, et oled justkui millegagi hakkama saanud või selleks, et lugeja raamatu vähemalt järgmise osa ilmumiseni kinni saaks panna. Minu jaoks pidi lõppu tähistama see kui olen kutsikaga taas mõnel vanatehnikaüritusel osalenud ja Youngtimer Camp sobis selleks hästi. Et julgeksin oma autoga Laitses kümnete või sadada pilkude alla ilmuda, pidi ta enamvähem hea välja nägema ja vanatehnika, mis on paaril viimasel aastal seisnud vaid tolmustes garaažides ning remonditöökodades, ei ole kerge šampoonipesu tulemusel kindlasti kuigi kena. Seega läbis masin põhjaliku puhastamise ja poleerimise näol uuesti enamvähem kõik samad protseduurid, mille oli juba korra 2013 aastal läbinud.

Lisaks sai ta esindusest külge uue kojamehe ning kuigi need on täna veel Tallinnas, said sõber Tihhonovi abiga Saksamaalt tellitud ka kvaliteetsed jalamatid.


Ja kuna auto ülevaatus oli loomulikult ammu kehtivuse lõpetanud, astusin reedel vastu laupäeva ehk nö suurpäeva ka ülevaatuspunktist läbi. Ise natuke küll pabistasin, et mine tea, mis vahepeal mu näppimiste tulemusel näiteks heitgaasid näidata võivad, aga kõik oli korras ning parempoolse esitule näpukruvidega paikareguleerimise järel võisin taas julgelt tänavail ja maanteedel liigelda.

Enne üritust tegin autoga kokkuleppe, et laupäeval ei ole mul kordagi tarvis midagi kontrollida ega millegi pärast muretseda ja masin pidas sõna. Sõit Andrese suure mootoriga ilusa W124 järel Laitsesse, sealt heas seltskonnas söögipausiks Tallinna ning seejärel Tartusse tagasi kulges Eesti suve kohta ebaharilikus leitsakus ja kliimaseadmeta, musta nahksalongiga ning musta värvi masin ei pruukinud sel päeval kõige mugavam valik olla, aga auto käitus eeskujulikult ühtviisi nii linnaliikluses kui 120-ga kiirteel sõites. On pisut üllatav ja mul ei olnud isegi meeles, et kutsikas täiesti viisakas maanteeauto on, sest sirgel kiirteel võid vabalt 120 pealt vajadusel ka käed roolilt võtta või rooli vaid alt ühe sõrmega hoida ja samal ajal muretult reisikaaslastega juttu ajada ning auto sõidab vaikselt, sirgelt ja vibratsioonivabalt. Kui 4-käigulisest käigukastist tulenevalt mootoripöörded natuke kõrged ei oleks, võiks öelda, et maanteekiirus on isegi lõõgastav. Ühe vana masina kohta on see igal juhul hea, aga nii väikese isendi kohta minu meelest lausa eeskujulik käitumine.


Õhtul tagasi koju jõudnuna olime mõlemad pojaga üliväsinud, aga tõesti samavõrd õnnelikud. Pühapäeval pesime kutsikad puhtaks, parkisime juba alanud järgmiste projektide hõlbustamiseks garaažikohtadel ringi 6 autot, paigaldasime kaksikutele autokatted ning olime endaga rahul. Mu rumaluse ja hooletuse tõttu kasutuskõlbmatuks muutunud vana väärikas auto oli umbes 3000 eurot ning kaks aastat ja kaks kuud maksma läinud õppetunni järel jälle korras ning esinduslik, me projekti võis sellega ametlikult lõppenuks tunnistada ja usun, et saame seda tubli autot veel palju aastaid hoida ja mõnusa ajamasinana kasutada.



Oli tore vanatehnikaüritus ja loodetavasti kohtume taas kahe aasta pärast.

Parimate soovidega,
Tauno