31-07-2019, 10:17 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 01-08-2019, 01:56 AM ja muutjaks oli Sm. Västrik.)
Öelda kasutajale, kelle nimi on audiophile, kas üks väike ja mitte kuigi kallis kõlar mängib hästi või halvasti, on väga riskantne tegevus. Ma ütlen seega nii, et ta kindlasti mängib minusuguse jaoks pettumustvalmistavalt palju paremini kui originaalkõlar, kuid kuna tegu on sellele autole valmistatud ja tõesti täiuslikult sobiva lahendusega ning originaali pole enam võtta, tuleb ta originaalist parema kvaliteediga paraku leppida.
Kuid tulles eelviimase mammutpostitusena tagasi mu pooleliolnud projekti juurde, oli meeldivaks arenguks, et plekitöödest tuli auto tagasi juba omal jõul. Pisut rohkem kui aasta pärast avariid taas oma kutsikaga kasvõi korra läbi linna sõita oli peaaegu liigutav. Kapoti värvitoon ei olnud küll päris õige ja kõik oli endiselt puudu ning katki, kuid laias laastus tundus auto peaaegu juba auto nägu, päike säras ja see kõik tegi tuju kuidagi heaks. Tundus, et niimoodi võib temast veel asjagi saada.
Põhimõtteliselt oleks võinud sõit otse värvija juurde minna, kuid selleks, et olla kindel, et pärast värvimist enam midagi teha ei ole tarvis, käisin läbi ka sillastendist, kus kontrolliti, et miski ei kannatada ei saanud ja silla reguleering õige on. Kõik oli hästi ja seega võis plekitööd edukalt lõppenuks lugeda.
Autode ehitamise juures on alati kohti, kus õnnestub asi unetutel õhtutel jaburalt keeruliseks mõelda. Näiteks see andmekaart või pirka, mis kapoti alla käib ja mis koos teda kandva paneeliga värvimisele kuulub, on valmistatud alumiiniumist ja tähed on selle sisse pressitud. Kui ta lihtsalt matistada ja uuesti tuimalt üle värvida, muutavad tähed paksema värvikihi tõttu suure tõenäosusega originaalist töntsimaks. Seega tuli vana värv kindlasti eemaldada. Proovisin kangeid keemiaid, kuid see ei andnud tulemust. Värvi maha lihvida ju ka ei saa, sest siis lihvid samuti tähtede teravikud töntsiks. Igasugused liiva-, sooda- jms pritsid tundusid üldse liiga jõulised. Õnneks tuli pähe, et materjale puhastatakse ju ka laseriga. Üks sellist teenust pakkuv töökoda asus siinsamas Tartumaal ja kuna mul oli originaali asenduseks ostetud paneelilt proovimiseks ja laseri seadistamiseks ka teine pirka võtta, viis sõbralik teenusepakkuja need mõlemad ühes ning tagasi sain perfektselt puhta alumiiniumpirka. Laserpuhastus ei olnud mu suureks üllatuseks isegi eriti kallis ja seega on väga tõenäoline, et soovin ja soovitan seda teatud juhtudel ka tulevikus kasutada, sest tulemus on tõesti suurepärane.
Kogu sebimise tulemusena oli auto lõpuks päriselt värvimiseks valmis. Tänu oma vennale ja ta headele tuttavatele leidsin korraliku töökoja, viisin masina selle ukse ette ja võtsin ta argipäevaselt triiksärki ja tänavakingadesse riietatuna ühe tõsisema hommikupoolikuga jälle koost lahti.
Tavaliselt ma tegelen samal ajal kui auto ära on, koostamiseks vajalike asjade ettevalmistamisega, kuid antud juhul oli värvimisele eelnenud aeg sedavõrd pikk, et praktiliselt kõik tundus valmis olevat. Külgekruvimiseks vajalikud varuosad olid riiulil ja need, mida ei olnud (nagu tüüblid, klambrid jms peenem pudi), pidi olema lihtne ja odav jooksvalt esindusest hankida.
Mõne nädala pärast helistati värvitöökojast, et auto on valmis ja võin sellele järele minna. Kuna ma tõesti ei viitsinud muud transporti otsida, läksin sedapuhku ettenägelikult töörõivastes kohale ning panin ta nii palju kokku, et sellega kannatas uuesti läbi linna rahulikuks koostamiseks oma garaaži sõita. Normaalsed töökojad ilmselt panevad auto värvimisjärgselt paari päevaga kokku, sest muidu oleksid nad peagi pankrotis. Mul kulus selleks siiski nädalaid ja valetaksin kui ütleksin, et vahepeal sellest päris tüdinenud ei olnud, seda enam, et tavalise korteriinimesena, kes tavaliselt selliseid asju tegema ei pea, ei ole ka töötingimused just liiga lahedad.
No näiteks lähed Sa õhtul peale tööd garaaži ja mõtled, et paned täna kapoti kokku. Iluvõret loomulikult veel mitte, aga kõik peenemad asjad alustades lukustusmehanismist, lõpetades klaasipesudüüside ja nendealuste katetega peaks ju jõudma. Iga detaili juures vaatad pidevalt igaks juhuks teise auto pealt, et kõik kruvid õiged ning ka õiget pidi oleksid. Voolikute ja juhtmete puhul jälgid piinliku täpsusega, et just see kaugemale ulatuv juhe saaks teise peale või alla, nii nagu ta teisel autol on ja kõigi klambrite asendid kopeerid samuti omast arust ideaalselt. Ja siis lõpuks kui hakkad klaasipesudüüsi paika lükkama, käib klõps ja ta raibe murdub ära! "Mis seal's ikka," mõtled - "Mul oli ju ralakilt saadud teine komplektne kapott ja võibolla saab klaasipesudüüsi selle küljest?!" Aga ei - kiirel võrdlusel selgub, et 92 aasta auto klaasipesudüüs pole samasugune, mis oli näiteks 1990 aastal kasutusel mu teisel kutsikal. Teda on moderniseeritud! Ta on nüüd tumehalli asemel päris musta värvi ja ta see osa, mis on mõeldud voolikuga ühendamiseks, pole sama nurga all. Seega tuleb uus tellida, aga ikka jääb koju minnes kehv tunne, et endiselt seisab kutsikas garaažis vaid ühe klaasipesudüüsiga. Õnneks oli Silberautos konkreetne düüs siiski veel vabalt saadaval ning maksis vaid paar- kolmkümmend eurot ja seega järgmine päev oli jälle tuju parem.
Samasuguseid kergeid tagasilööke tekib autot koostades siiski pidevalt. Paljud neist saab lahendada kiirelt, aga mõnedele ei oska esimese hooga üldse lahendust leida. On väga kerge minna kümnest erinevast tüüblist ja klambrist koosneva detailinimekirjaga esindusse ja need ära tellida. Hoopis keerulisemaks läheb aga siis kui saad teada, et mõnda neist vajalikest vidinatest enam üldse ei pakuta. Nii juhtus näiteks tüübli abil auto kere külge kinnituvate kaablisidemetega, mida selle aja Mercedestel kümneid kapoti all leidub. Võibolla me ei osanud lahke Silberauto varuosamüüjaga õiget artiklinumbrit välja selgitada ja mingi imenipiga on need veel saadaval, aga meil hankida ei õnnestunud. Tellisin prooviks 1 tk kõiki (päriselt ka kõiki) variante, mida varuosakataloog kaablisidemetest üldse näitas, kuid mitmed neist asendati tarnes automaatselt lihtsamate ehk ilma tüüblita versioonidega ja kuigi mul oli nüüd kümneid kilokotikesi kaablisidemetega, ei olnud täpselt samasugust endiselt ühtki.
Erinevalt muudest detailidest ei ole ilmselt universaalse artiklina kasutatud kaablisidemetel peal tema artiklinumbrit. Seega otsisin eBayst lihtsalt nime järgi võimalikult sarnast toodet. Ja kulus aega mis kulus, aga midagi ma lõpuks taaskord eBay vahendusel ikkagi leidsin. Tähelepanelikult vaadates võib näha, et ta pea ehk silmus, millest kaabliside läbi jookseb, on valatud pisut teisiti kui originaalil, kuid kõige muu osas (laius, pikkus, isegi otsa peenikeste hammastega pind) olid nad identsed ning seega võis raske südamega nende kasutamise välja kannatada. Kui keegi teab, kus 10 tk originaaltooteid leidub, olen siiski sellest infost huvitatud ja vahetaksin nad kindlasti välja.
Normaalne inimene ei kujuta ettegi kui palju aega võib kuluda ainuüksi kõigi juhtmete ja vaakumvoolikute paikasättimiseks, sest keegi teine ei tee seda niimoodi klouni kombel kahe auto vahet hüpeldes ja iga juhtme asendit nii ümbritsevate detailide kui teiste juhtmete suhtes iga mõne sentimeetri kohta meelde jättes, seda pusa paika sättides ning seejärel vähemalt 3 korda üle kontrollides. Ütleme nii, et vaid selle vasaku esimese nurga juhtmete paikasättimiseks kulus mul kindlasti vähemalt kolm õhtut ja kui keegi tark nüüd ühtäkki päris originaalkaablisidemed kogemata leiab, võib vaid pisut vanduda, aga tänulik olla, sest siis kulub vähemalt 1 õhtu veel.
Suuremate detailidega oli märksa lihtsam. Stange sai paika peaaegu möödaminnes, kapoti mürasummutusmattide liimimine on mul juba käpas ja ralaki isa auto küljest pärit iluvõre tuli lihtsalt korralikult ära puhastada ning asendada taaskord kõik ta liistud. Muus osas oli tegu ideaalse tootega.
Tuledega oli pisut rohkem pusimist, sest siingi foorumil toimetava Kaarli käest saadud Hella esituld tuli pisut olemasolevate juppidega parendada ja kahtlemata nõuab tulede paikasättimine silma, kätt ja mõõtevahendeid, kuid ka need said lõpuks minu meelest väga kenasti ette ning jabural kombel vajas hiljem ülevaatusel reguleerimist vaid parempoolne ehk avariist tervena pääsenud esituli, kuid vasak oli täpselt paigas. Müstika! See on ju sama tõenäoline nagu oleks puhta pesu hulgast kasutamiseks esimese korraga kaks täpselt ühesugust sokki võtnud.
Ja kui me juba valgusallikatest räägime, siis suunatuledega juhtus üldse sedasi, et Hella omi ma esimese hooga ei leidnud, mistõttu läksid esialgu külge Boschid. Need tuleb aja jooksul kahtlemata välja ära vahetada, sest mu autol peaksid tehasetähise kohaselt küljes olema Hella valgusseadmed ja on pehmelt öeldes koomiline kui esituli on ühe ning ta kõrval platseeruv suunatuli teise tootja oma. Samas mäletatavasti said ka kusagil päris seda autot kajastava teema alguses mu masinale külge Boschi suunanäitajad ja seega ma selle veidruse pärast vähemalt esialgu liialt ei kurvasta ning hoian silmad lahti ja tegutsen otsustavalt kui Hella tulesid müügis märkan.
Ühel hästi meeldival õhtul tundus, et projekt hakkab lõpule lähenema ja võin kerenumbrit kandva alumiiniumpirka esindusest tellitud originaalneetide abil oma kohale kinnitada ning uue mootoriinfot kandva originaalkleebise tuleraamile kleepida. Sellised detailid on alati projekti lõpus kõige ilusamad ja nende paigaldada tohtimise nimel tasub pingutada.
Nüüd ei jäänud teha muud kui ammu riiulile varutud õhufiltrikorpus peale tõsta, käed puhtaks pesta ja õlu lahti korkida. Aga nagu ikka - see kõik ei olnud üldse nii lihtne. Õhufiltrit komplekteerima asudes sain teada, et M103 mootoriga W201 autol ei ole kasutusel sama filtrikorpus, mida kasutatakse W124-del, vaid see on (vist) kasutusel veel R107 kerega SL-idel, aga võimalik, et ka R129-l. Ta on kapoti alla mahtumiseks tehtud õige pisut madalam kui W124 oma. Sain aru, et oleksin pidanud vähem laisk olema ja sellegi detaili juures päriselt varuosakoode võrdlema, mitte visuaalsele sarnasusele lootma. Igatahes oli mul auto peaaegu koos, aga õhufiltrikorpus puudu. Ja lisaks olin äsja kohalike Mercedesesõpradega kokku leppinud, et lähen selle autoga juba vähem kui kuu aja pärast toimuvale Youngtimerite kokkutulekule.
Eestis väga palju 2.6-liitriseid kutsikaid ja SL-e ei lammutata ja uus tükk, kui teda tellida saab, maksab üle 700 euro. Isegi mu heaks sõbraks saanud eBay ei näidanud esimese hooga midagi mõistlikku ja korraks tundus, et nüüd võib saatuse irooniana ikkagi olla käes see hetk kui olen sunnitud ürituse ajaks käe teise kutsika poole sirutama. See mõte näis kohutav, sest siis ei oleks ikkagi mu auto päriselt valmis ja see rikkunuks kogu asja mõtte ning mu enesetunde täielikult. Õnneks on aga eBay-sid mitu ning ma ei tea, kas keegi kuskil valvab me üle või mis värk mul selle vedamisega on, aga Kleinanzeigen lehel leidus siiski müügis korralik ja õige õhufiltrikoda. Kuna müüja ei soovinud seda välisriikidesse saata, tellisin ta oma venna aadressile Saksamaal ning sain paki täpselt kaks päeva enne üritust juba Eestis postist kätte. Uskumatu napikas!
Ja mitte, et see vedamine juba isegi suur ei oleks olnud, õnnestus õhufiltrikorpus sedapuhku osta koguni koos ta külge käiva kummist õhuvõtulõdvikuga. Mu avariilise auto oma oli küll päriselt terve ja ta pole ~50-eurose hinna juures ka selline asi, mida osta ei jaksaks, aga teisel ehk nö referentskutsikal oli see detail mõranemise tõttu katki läinud ja nüüd sai seegi kaks ühes lahendusena ootamatult soodsalt korda.
Ühel ilusal päeval umbes nädal enne Laitse suurüritust tundus mulle, et nüüd küll aitab garaažis konutamisest ja on juba tõesti viimane aeg esimesteks katsesõitudeks. Kruvisin avariis vigastatud rehvi tõttu vist juba rohkem kui aasta eest kaks uut rehvi saanud ning garaažinurgas oma aega oodanud valuveljed masinale uuesti alla, sõitsin pesulasse ja sealt koos oma abikaasaga umbes paarkümmend kilomeetrit Tartust väljas elavatele vanematele külla.
Auto toimis laitmatult ja üle väga pika aja oli see üks nüüdseks juba peaaegu valmis saanud kutsikaga tehtud rahulik ja ilus õhtu.
Kuid tulles eelviimase mammutpostitusena tagasi mu pooleliolnud projekti juurde, oli meeldivaks arenguks, et plekitöödest tuli auto tagasi juba omal jõul. Pisut rohkem kui aasta pärast avariid taas oma kutsikaga kasvõi korra läbi linna sõita oli peaaegu liigutav. Kapoti värvitoon ei olnud küll päris õige ja kõik oli endiselt puudu ning katki, kuid laias laastus tundus auto peaaegu juba auto nägu, päike säras ja see kõik tegi tuju kuidagi heaks. Tundus, et niimoodi võib temast veel asjagi saada.
Põhimõtteliselt oleks võinud sõit otse värvija juurde minna, kuid selleks, et olla kindel, et pärast värvimist enam midagi teha ei ole tarvis, käisin läbi ka sillastendist, kus kontrolliti, et miski ei kannatada ei saanud ja silla reguleering õige on. Kõik oli hästi ja seega võis plekitööd edukalt lõppenuks lugeda.
Autode ehitamise juures on alati kohti, kus õnnestub asi unetutel õhtutel jaburalt keeruliseks mõelda. Näiteks see andmekaart või pirka, mis kapoti alla käib ja mis koos teda kandva paneeliga värvimisele kuulub, on valmistatud alumiiniumist ja tähed on selle sisse pressitud. Kui ta lihtsalt matistada ja uuesti tuimalt üle värvida, muutavad tähed paksema värvikihi tõttu suure tõenäosusega originaalist töntsimaks. Seega tuli vana värv kindlasti eemaldada. Proovisin kangeid keemiaid, kuid see ei andnud tulemust. Värvi maha lihvida ju ka ei saa, sest siis lihvid samuti tähtede teravikud töntsiks. Igasugused liiva-, sooda- jms pritsid tundusid üldse liiga jõulised. Õnneks tuli pähe, et materjale puhastatakse ju ka laseriga. Üks sellist teenust pakkuv töökoda asus siinsamas Tartumaal ja kuna mul oli originaali asenduseks ostetud paneelilt proovimiseks ja laseri seadistamiseks ka teine pirka võtta, viis sõbralik teenusepakkuja need mõlemad ühes ning tagasi sain perfektselt puhta alumiiniumpirka. Laserpuhastus ei olnud mu suureks üllatuseks isegi eriti kallis ja seega on väga tõenäoline, et soovin ja soovitan seda teatud juhtudel ka tulevikus kasutada, sest tulemus on tõesti suurepärane.
Kogu sebimise tulemusena oli auto lõpuks päriselt värvimiseks valmis. Tänu oma vennale ja ta headele tuttavatele leidsin korraliku töökoja, viisin masina selle ukse ette ja võtsin ta argipäevaselt triiksärki ja tänavakingadesse riietatuna ühe tõsisema hommikupoolikuga jälle koost lahti.
Tavaliselt ma tegelen samal ajal kui auto ära on, koostamiseks vajalike asjade ettevalmistamisega, kuid antud juhul oli värvimisele eelnenud aeg sedavõrd pikk, et praktiliselt kõik tundus valmis olevat. Külgekruvimiseks vajalikud varuosad olid riiulil ja need, mida ei olnud (nagu tüüblid, klambrid jms peenem pudi), pidi olema lihtne ja odav jooksvalt esindusest hankida.
Mõne nädala pärast helistati värvitöökojast, et auto on valmis ja võin sellele järele minna. Kuna ma tõesti ei viitsinud muud transporti otsida, läksin sedapuhku ettenägelikult töörõivastes kohale ning panin ta nii palju kokku, et sellega kannatas uuesti läbi linna rahulikuks koostamiseks oma garaaži sõita. Normaalsed töökojad ilmselt panevad auto värvimisjärgselt paari päevaga kokku, sest muidu oleksid nad peagi pankrotis. Mul kulus selleks siiski nädalaid ja valetaksin kui ütleksin, et vahepeal sellest päris tüdinenud ei olnud, seda enam, et tavalise korteriinimesena, kes tavaliselt selliseid asju tegema ei pea, ei ole ka töötingimused just liiga lahedad.
No näiteks lähed Sa õhtul peale tööd garaaži ja mõtled, et paned täna kapoti kokku. Iluvõret loomulikult veel mitte, aga kõik peenemad asjad alustades lukustusmehanismist, lõpetades klaasipesudüüside ja nendealuste katetega peaks ju jõudma. Iga detaili juures vaatad pidevalt igaks juhuks teise auto pealt, et kõik kruvid õiged ning ka õiget pidi oleksid. Voolikute ja juhtmete puhul jälgid piinliku täpsusega, et just see kaugemale ulatuv juhe saaks teise peale või alla, nii nagu ta teisel autol on ja kõigi klambrite asendid kopeerid samuti omast arust ideaalselt. Ja siis lõpuks kui hakkad klaasipesudüüsi paika lükkama, käib klõps ja ta raibe murdub ära! "Mis seal's ikka," mõtled - "Mul oli ju ralakilt saadud teine komplektne kapott ja võibolla saab klaasipesudüüsi selle küljest?!" Aga ei - kiirel võrdlusel selgub, et 92 aasta auto klaasipesudüüs pole samasugune, mis oli näiteks 1990 aastal kasutusel mu teisel kutsikal. Teda on moderniseeritud! Ta on nüüd tumehalli asemel päris musta värvi ja ta see osa, mis on mõeldud voolikuga ühendamiseks, pole sama nurga all. Seega tuleb uus tellida, aga ikka jääb koju minnes kehv tunne, et endiselt seisab kutsikas garaažis vaid ühe klaasipesudüüsiga. Õnneks oli Silberautos konkreetne düüs siiski veel vabalt saadaval ning maksis vaid paar- kolmkümmend eurot ja seega järgmine päev oli jälle tuju parem.
Samasuguseid kergeid tagasilööke tekib autot koostades siiski pidevalt. Paljud neist saab lahendada kiirelt, aga mõnedele ei oska esimese hooga üldse lahendust leida. On väga kerge minna kümnest erinevast tüüblist ja klambrist koosneva detailinimekirjaga esindusse ja need ära tellida. Hoopis keerulisemaks läheb aga siis kui saad teada, et mõnda neist vajalikest vidinatest enam üldse ei pakuta. Nii juhtus näiteks tüübli abil auto kere külge kinnituvate kaablisidemetega, mida selle aja Mercedestel kümneid kapoti all leidub. Võibolla me ei osanud lahke Silberauto varuosamüüjaga õiget artiklinumbrit välja selgitada ja mingi imenipiga on need veel saadaval, aga meil hankida ei õnnestunud. Tellisin prooviks 1 tk kõiki (päriselt ka kõiki) variante, mida varuosakataloog kaablisidemetest üldse näitas, kuid mitmed neist asendati tarnes automaatselt lihtsamate ehk ilma tüüblita versioonidega ja kuigi mul oli nüüd kümneid kilokotikesi kaablisidemetega, ei olnud täpselt samasugust endiselt ühtki.
Erinevalt muudest detailidest ei ole ilmselt universaalse artiklina kasutatud kaablisidemetel peal tema artiklinumbrit. Seega otsisin eBayst lihtsalt nime järgi võimalikult sarnast toodet. Ja kulus aega mis kulus, aga midagi ma lõpuks taaskord eBay vahendusel ikkagi leidsin. Tähelepanelikult vaadates võib näha, et ta pea ehk silmus, millest kaabliside läbi jookseb, on valatud pisut teisiti kui originaalil, kuid kõige muu osas (laius, pikkus, isegi otsa peenikeste hammastega pind) olid nad identsed ning seega võis raske südamega nende kasutamise välja kannatada. Kui keegi teab, kus 10 tk originaaltooteid leidub, olen siiski sellest infost huvitatud ja vahetaksin nad kindlasti välja.
Normaalne inimene ei kujuta ettegi kui palju aega võib kuluda ainuüksi kõigi juhtmete ja vaakumvoolikute paikasättimiseks, sest keegi teine ei tee seda niimoodi klouni kombel kahe auto vahet hüpeldes ja iga juhtme asendit nii ümbritsevate detailide kui teiste juhtmete suhtes iga mõne sentimeetri kohta meelde jättes, seda pusa paika sättides ning seejärel vähemalt 3 korda üle kontrollides. Ütleme nii, et vaid selle vasaku esimese nurga juhtmete paikasättimiseks kulus mul kindlasti vähemalt kolm õhtut ja kui keegi tark nüüd ühtäkki päris originaalkaablisidemed kogemata leiab, võib vaid pisut vanduda, aga tänulik olla, sest siis kulub vähemalt 1 õhtu veel.
Suuremate detailidega oli märksa lihtsam. Stange sai paika peaaegu möödaminnes, kapoti mürasummutusmattide liimimine on mul juba käpas ja ralaki isa auto küljest pärit iluvõre tuli lihtsalt korralikult ära puhastada ning asendada taaskord kõik ta liistud. Muus osas oli tegu ideaalse tootega.
Tuledega oli pisut rohkem pusimist, sest siingi foorumil toimetava Kaarli käest saadud Hella esituld tuli pisut olemasolevate juppidega parendada ja kahtlemata nõuab tulede paikasättimine silma, kätt ja mõõtevahendeid, kuid ka need said lõpuks minu meelest väga kenasti ette ning jabural kombel vajas hiljem ülevaatusel reguleerimist vaid parempoolne ehk avariist tervena pääsenud esituli, kuid vasak oli täpselt paigas. Müstika! See on ju sama tõenäoline nagu oleks puhta pesu hulgast kasutamiseks esimese korraga kaks täpselt ühesugust sokki võtnud.
Ja kui me juba valgusallikatest räägime, siis suunatuledega juhtus üldse sedasi, et Hella omi ma esimese hooga ei leidnud, mistõttu läksid esialgu külge Boschid. Need tuleb aja jooksul kahtlemata välja ära vahetada, sest mu autol peaksid tehasetähise kohaselt küljes olema Hella valgusseadmed ja on pehmelt öeldes koomiline kui esituli on ühe ning ta kõrval platseeruv suunatuli teise tootja oma. Samas mäletatavasti said ka kusagil päris seda autot kajastava teema alguses mu masinale külge Boschi suunanäitajad ja seega ma selle veidruse pärast vähemalt esialgu liialt ei kurvasta ning hoian silmad lahti ja tegutsen otsustavalt kui Hella tulesid müügis märkan.
Ühel hästi meeldival õhtul tundus, et projekt hakkab lõpule lähenema ja võin kerenumbrit kandva alumiiniumpirka esindusest tellitud originaalneetide abil oma kohale kinnitada ning uue mootoriinfot kandva originaalkleebise tuleraamile kleepida. Sellised detailid on alati projekti lõpus kõige ilusamad ja nende paigaldada tohtimise nimel tasub pingutada.
Nüüd ei jäänud teha muud kui ammu riiulile varutud õhufiltrikorpus peale tõsta, käed puhtaks pesta ja õlu lahti korkida. Aga nagu ikka - see kõik ei olnud üldse nii lihtne. Õhufiltrit komplekteerima asudes sain teada, et M103 mootoriga W201 autol ei ole kasutusel sama filtrikorpus, mida kasutatakse W124-del, vaid see on (vist) kasutusel veel R107 kerega SL-idel, aga võimalik, et ka R129-l. Ta on kapoti alla mahtumiseks tehtud õige pisut madalam kui W124 oma. Sain aru, et oleksin pidanud vähem laisk olema ja sellegi detaili juures päriselt varuosakoode võrdlema, mitte visuaalsele sarnasusele lootma. Igatahes oli mul auto peaaegu koos, aga õhufiltrikorpus puudu. Ja lisaks olin äsja kohalike Mercedesesõpradega kokku leppinud, et lähen selle autoga juba vähem kui kuu aja pärast toimuvale Youngtimerite kokkutulekule.
Eestis väga palju 2.6-liitriseid kutsikaid ja SL-e ei lammutata ja uus tükk, kui teda tellida saab, maksab üle 700 euro. Isegi mu heaks sõbraks saanud eBay ei näidanud esimese hooga midagi mõistlikku ja korraks tundus, et nüüd võib saatuse irooniana ikkagi olla käes see hetk kui olen sunnitud ürituse ajaks käe teise kutsika poole sirutama. See mõte näis kohutav, sest siis ei oleks ikkagi mu auto päriselt valmis ja see rikkunuks kogu asja mõtte ning mu enesetunde täielikult. Õnneks on aga eBay-sid mitu ning ma ei tea, kas keegi kuskil valvab me üle või mis värk mul selle vedamisega on, aga Kleinanzeigen lehel leidus siiski müügis korralik ja õige õhufiltrikoda. Kuna müüja ei soovinud seda välisriikidesse saata, tellisin ta oma venna aadressile Saksamaal ning sain paki täpselt kaks päeva enne üritust juba Eestis postist kätte. Uskumatu napikas!
Ja mitte, et see vedamine juba isegi suur ei oleks olnud, õnnestus õhufiltrikorpus sedapuhku osta koguni koos ta külge käiva kummist õhuvõtulõdvikuga. Mu avariilise auto oma oli küll päriselt terve ja ta pole ~50-eurose hinna juures ka selline asi, mida osta ei jaksaks, aga teisel ehk nö referentskutsikal oli see detail mõranemise tõttu katki läinud ja nüüd sai seegi kaks ühes lahendusena ootamatult soodsalt korda.
Ühel ilusal päeval umbes nädal enne Laitse suurüritust tundus mulle, et nüüd küll aitab garaažis konutamisest ja on juba tõesti viimane aeg esimesteks katsesõitudeks. Kruvisin avariis vigastatud rehvi tõttu vist juba rohkem kui aasta eest kaks uut rehvi saanud ning garaažinurgas oma aega oodanud valuveljed masinale uuesti alla, sõitsin pesulasse ja sealt koos oma abikaasaga umbes paarkümmend kilomeetrit Tartust väljas elavatele vanematele külla.
Auto toimis laitmatult ja üle väga pika aja oli see üks nüüdseks juba peaaegu valmis saanud kutsikaga tehtud rahulik ja ilus õhtu.