SL 280, 1996, R129 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

R129 sõidab nii hästi kui üks vanatehnika üldse sõita saab, kuid pole just maailma kõige praktilisem valik ja kolmeliikmelise pere igapäevatoimetustes kipub see auto olema nagu jala küljes rippuv sangpomm, mis ei lase vabalt liikuda ning mida on parem kuskil kõrvalises kohas hoiustada.

2017 aastal käis see roheline auto garaažist väljas vist vaid ühel või kahel päeval ning ilmselgelt igasuguse mõistliku põhjuseta.


SL-i ainus tegelik otstarve näib olevat teda näidata, kuid sedasorti tähelepanuga ei oska siinkirjutaja midagi tarka peale hakata. Näitamiseks võiks ta muidu ju klaasi taha vitriinkappi panna, aga kole suur ja raske on ning seetõttu peab paremate võimaluste saabumiseni lihtsalt garaažinurgas seisma.

Samas kui SL tõesti vaid näitamiseks tehtud on, võib seegi olla hea põhjus temaga korra suve jooksul mõni pikem tiir teha. Just sellise ettekäändega käis möödunud suvel mu roheline R129 näiteks Pärnumaal, Halingas, kus auto kenasti pool päeva päikesepaistes parkida ning selle omanik seltsimeestega õlleklaasi ääres mõtteid vahetada sai.


Ta muidugi ühekülgselt otstarbeta autode üritus seal Halingas ilmselgelt siiski ei olnud, sest kui siinkirjutaja lösutas paaritunnist kohalesõitu nautides vaid mõnekümne sentimeetri kõrgusel maapinnast, roolis sõber Tihhonov näiteks kohale märksa tummisema hobitehnika pardal ja seega oli Mercedeseid vaatamiseks tõesti seinast seina. Järgmisel aastal loodan näha ka täismõõdus reisibussi.


Vihma ei hakanudki sadama ja terve tagasitee Tartusse sai lahtise katusega sõita. Eelmise aasta suves olnuks see juba omaette tähistamist väärt sündmus, kuid tänavuse Halingapäeva naelaks jäi mu meelest hoopis ralaki poolt omanikuga kokku lepitud sõit ebamaiselt korraliku W124 tagaistmel.


See vana ilus liistude ja helebeeži salongiga auto oli tõesti sellises konditsioonis W124, millises ma varem sõitnud ei olnud, sest isegi aastal 1996 kui mu isa Hollandist müügiks esimesed sama kerega Mercedesed tõi, ei olnud nad iial nii uueväärsed ja korralikud. Eesti vanatehnikamaastikul on sedasorti youngtimer tõeliselt haruldane nähtus.

Kuna kindlustus kehtis veel nädala jagu ja ilmad olid ilusad, püüdsin poolvägisi oma kaheistmelist ka pärast üritust tarbida, kuid fakt on see, et kui Sul on õhtul maja ees kaks katuseta autot ja sooviks linna peale aega veetma minna, ei ole lihtne öelda ühele pereliikmele, et Sind me kaasa ei võta.


Seega läks masin peatselt garaažihämarusse tagasi ja mingit erilist tungi teda sealt uuesti välja tuua kogu suve jooksul ei tekkinud. Samas ta ju otseselt süüa ei küsi ning võibolla säilibki sedasi kõige paremini.

Loodan, et järgmiseski suves leidub vähemalt üks üritus, mille jaoks oleks põhjust R129 välja ajada, aga kui mitte, saab selle ka ise tekitada.


Head vanatehnikahooaja lõppu soovides,

Tauno