MB 230 E, 1992, W124 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Las need kurvad silmad jääda täna veel tulevikku valgustama.


2017 aastal osutus vajalikuks seoses lisanduvate projektidega garaažikohtasid ümber mängida ja kuna see ei olnud W124 aasta, sai ta kindlustuse vältimiseks tiiru läbi linna järelkärul sõita.


2018 aastal aga jõudis mu 230 E autol kätte esimene suurem juubel!
Ta on täiesti märkamatult meie peres olnud juba 10 aastat ja ometi tundub justkui olnuks see eile kui ta pisut väärkoheldu, kuid õnnelikuna treileril Saksamaalt Tartusse saabus.


Küünlaid me aastapäeva puhul tordile ei pannud, kuid särtsu sai suhtesse lisatud sellegi poolest. Paar aastat garaažis konutamist oli generaatorile kehvasti mõjunud ning seetõttu läks esimene sõit tankla kaudu otse töökotta, mis generaatori taastada lasi. Mind tõesti ei huvitanud, mis seal otsad andis, sest vana kooli generaatorite puhul on kogu see töö endiselt nii odav, et ei tundu mõistlik probleemi pikemalt süveneda.

Kui energia taastatud, helistas ralak mõttega tšakrad hooaja alguseks korralikult lahti sõita ning pealinna üht või mitut vanatehnikaobjekti vaatama sõita. Tehtud mõeldud!


Kaasa me kilulinnast sel korral küll midagi ei võtnud, aga kogu väljasõit oli väsitavalt meeleolukas ja varahommikul koju jõudes oli päike, tee ja auto sedavõrd ilus, et lubas aimata kaunist saabuvat vanatehnikahooaega.

Kuna käimas oli ikkagi juubeliaasta, tegelesin lõpuks mind kõik need 10 suve häirinud faktiga, et muidu üsna viisaka W124 keresse kandus ilmselgelt ülearu mootorivibratsiooni. Iga kevad näis see vastuvõetamatult jube ja natuke sõites harjusin tavaliselt ära, kuid teadsin pidevalt, et see ei ole ilus ning kedagi sõidutada oli samuti iga kord piinlik.

Väljasõit, mille käigus tuli salongi jagada autohuvilistest seltsimeestega sai seega viimaseks piisaks karikas. Kui maanteel polegi hullu, sest mootoripöörded on kõrged, siis linnas selliselt liigelda, et ristmikel tühikäigul tiksuma ning vibratsioontõve saabumist ootama jääma ei peaks, on äärmiselt keeruline ja mu tülgastus värina vastu ületas lõpuks kriitilise piiri. Seega läksid alla uued mootoripadjad ning käigukastipadi ja usun, et järgmisel korral julgen ristmikul punase tule all ikka kinni ka pidada.

Pärast neid meeletuid remonte oli kõik harjumuspäraselt igav ja kasutasin oma sedaani täisväärtusliku igapäevasõidukina, nagu ikka.


Teist korda Tallinna sattuda õnnestus juba Museumiöö raames, sest koridorides oli otsustatud, et ilmselgelt on kõige õigem kui pealinnas sõidab taksot inimene, kes linna üldse ei tunne ning pole ka taksoauto roolis varem viibinud. Näis, et tulin endale usaldatud ülesandega siiski enamvähem toime, sest reisijad olid kõik rahul ja rõõmsad vaatamata tõsiasjale, et taksos puudusid nii konditsioneer kui turvavööd ja iga sõidu lõpuks oli arve tavaliselt 1 rubla kanti.


Kui Su peres on rohkem kui üks sõita sooviv auto, on väga keeruline tähelepanu õiglaselt jagada. Seega juba peale jaanipäeva saabus aeg veluurpolstri kulutamine lõpetada ja 230 E tagasi garaaži viia.


Oli ilus suvi ja kohtume loodetavasti aastal 2020.


Parimate soovidega,

Tauno