05-02-2018, 02:50 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 06-02-2018, 03:15 AM ja muutjaks oli isakene.)
Kuidagi huvitavalt sarnaselt ja omapäraselt on mõlemad bussid mulle kätte jooksnud. Eelmise soetamiselugu siis siin: http://foorum.clubmb.ee/showthread.php?tid=38794 Aga kõigest järgemööda.
Lugejat pikalt tüütamata, kusagil pool aastat tagasi tekkis idee oma Vito vähe väiksema läbisõidu ja korralikuma kerega isendi vastu välja vahetada. Vanakesel ei ole 600k näiduni enam palju jäänud ning värv ning plekk tahaksid kah järeleaitamist. Tehnika koha pealt oleks patt nuriseda, aga see va roosteuss... ühesõnaga, oktoobris hakkasin vaikselt ringi vaatama. Ning ideena võttis aina rohkem jumet mõte, et uus vana võiks olla V220. Kuna neil läbisõidud väiksemad ning hea vedamise korral võib selle juba piisavalt madala hinnaga kätte saada. Pluss mugavused.
Õige juhus ei tahtnud ega tahtnud kätte jõuda. Paar ilusamat tükki napsati nina eest ära ning ülejäänud turul leiduvad eksemplarid ei mahtunud minu tolerantsipiiridesse. Kuni ükskord jäi juhuslikult ette saksa ebays oksjonil olev isend. Pildid olid pimedas tehtud ja kirjeldus lakooniline, aga... miskit selles apastraadis justkui jäi silma. Saatsin mõned täpsustavad küsimused ja jäin vastust ootama.
Jõudsin selle diili juba maha kanda, kuna vastust ei tulnud ega tulnud. Äkki, pühapäevasel päeval, neli tundi enne oksjoni kukkumist oli vastused kohal - vähese roostega, vähese läbisõiduga, käib ja liigub. Veel paar küsimust, vastus laekus koheselt - dokumendid korras, kõlbab sõita, mootor töötab, käigukast paarkümmend tuhat versta tagasi täisremondi läbi teinud. Võtsin oma fototöötlusoskused appi ja üritasin piltidelt võimalikke ebakõlasid välja meelitada - no krt, on ilus auto... ja alghind oli naeruväärne. Oksjonikell hakkas kukkuma, tegin oma pakkumise, üksainuke konkurent oli ja tundus, et ebays algaja, oskas vaeseke ainult sajalise alghinnale otsa pakkuda. Auto oli minu.
Tuli kiiresti tegutseda, oksjonitingimustes oli kirjas, et auto tuleb viie päeva jooksul ära viia. Lennukipiletid, bussipilet - kõik laabus, õnneks oli auto mitte väga kaugel, Leipzigis, sinna läks otse Berliini lennujaamast buss. Pealelõunat Tallinnast startinuna olin keskööks Leipzigi kesklinnas. Booking. com-iga kulus hotelli leidmiseks kümmekond minutit. Öö hotellis ja hommikul viis takso mind kokkulepitud kellaajaks kokkulepitud aadressile.
Esimese tiiru ümber auto teinud, tundsin, kuidas suunurgad kõrva taha kisuvad. Auto oli roosteta. Mõningad väikesed värviparandused viitasid pigem juhuslikule vandalismile, kahtlusi kinnitasid ka tuliuus esi-ja tagaklaas, omanik oli sel teemal napisõnaline. Midagi hullu siiski ei olnud, kõik vajalik oli omal kohal ja toimis. Proovida sai autot vaid õue peal, kuna numbrid puudusid. Liikus edasi ja tagasi, automaatkäigukast toimetas aeglasel sõidul laitmatult. Kahtlused hakkasid kerkima - krt, nii korralik auto ja nii odavalt - kus on kala? Äkki jama dokumentidega? Aga ei, sakslane tuli minuga autoregistrisse ja aitas abivalmilt kõik vajalikud paberid ja numbrid kätte saada. (vahemärkuseks - kui tahate bürokraatiat näha, käige sakslaste auto ümbervormistamist tegemas!
) Tüüp aitas numbrid külge kinnitada, seletas veel auto kohta üht teist ja soovis et gute fahrt. Kus krt on kala??
Oli kala. Rasvane sihuke. Juba linna vahel tundus auto üsna uimane, aga autobahnile jõudes selgus tõde, et see apastraat üle 80 ei taha liikuda. Vägev kalmaar lehvis ka auto taga. Veidi aega rekkade jalus loksununa keerasin tee äärde parklasse, et igaks juhuks kapoti alla piiluda. Ei midagi sellist, mis kahtlane oleks tundunud. Meenus, et auto alt kostab kahtlast susinat. Viskasin jalamati põlvede alla ja küürutasin vaatama. Enne katalüsaatorit oli summutitoru keevituses pragu ja sealt puhus isegi tühikäigul vihaselt õhku välja. Tundus, et isegi rohkem, kui summuti tagaotsast. Kunagi olen sarnase vea ühe konnasööjate autoga üle elanud, aga kuna seal summutis auku ei olnud, siis kulus vea tuvastamiseks (mis oli lihtsalt umbes summuti!) hullult aega, peamurdmist, vandumist ja erinevat diagnostikat. Ilm oli niru, tuul tormas ja taevast sadas igasugust solki alla, niisiis otsustasin, et soojas toas on mõnusam kulgeda ning et kui Poola jõuan, siis sealsete meestega saab lihtsalt jutule, et nad summuti maha võtaksid. Pealegi, sakslased üldiselt ei pahanda, kui kiirteel esimeses reas seitsme-kaheksakümnega veereda, seal teisigi liikureid, mis aeglasemat tempot hoiavad. Mingil hetkel tekkis ette üks poola rekka, kes minuga võrdset tempot hoidis, tema varjus ma siis vaikselt veeresin. Arvestades, et sellest tuleb ilmselt üks pikk kodutee.
Peale umbes viitkümmet kilomeetrit sõitu hakkas tunduma, et poolakas hakkab kuidagi nagu jalgu jääma. Vaatasin pisut allamägisema teelõigu ja vupsasin temast mööda. Kiirust tuli tasapisi muudkui juurde ning GPS hakkas peagi kolmekohalisi numbreid näitama. Elu muutus ilusaks.
Sadakond kilomeetrit enne Poola piiri tegin enesestmõistetavalt teeäärse Lidli juures peatuse ning ladusin auto odavat ja head veini täis. Pilti tegin ka.
![[Pilt: 25178349e7ef37_l.jpg]](http://static3.nagi.ee/i/p/1007/13/25178349e7ef37_l.jpg)
+7 kraadi sooja õhtusel Saksamaal, lörts ja kiilasjää ning kohati 50-ga kulgev autodejoru hilisõhtusel Poola kiirteel, imeilus öine talvevõlumaa siinpool Varssavit ning hommik tervitas mind Leedus kõleda tuule ja tuisuga. Paariks tunniks teeäärses tanklas silm looja, Valmierast hunnik ehitusmaterjali ning Valkast mõned kastid märjukest. Õhtuks ilusti kodus.
Järgmine päev ja auto töökotta tõstuki peale. Kuigi liikus ta oluliselt edevamalt kui varem Saksamaal, võis kiirendust endiselt kalendriga mõõta. Tuleb auto ikkagi korralikult hingama panna. Ning siin on siis pilt, mis avanes auto all:
![[Pilt: 251783476d4eab_l.jpg]](http://static3.nagi.ee/i/p/1007/13/251783476d4eab_l.jpg)
Ainus loogiline seletus sellisele nähtusele on, et tüüpidel oli toru läbi mädanenud ning õiget juppi asenduseks polnud kusagilt võtta. Milleks, taeva päralt, on muidu vaja kaks katalüsaatorit autole alla keevitada, teine pealegi veel tagurpidi...?
Ning katalüsaator nr2. nägi peale eemaldamist seestpoolt välja selline:
![[Pilt: 25178345322246_l.jpg]](http://static3.nagi.ee/i/p/1007/13/25178345322246_l.jpg)
Jupp vajaliku mõõduga toru leidus rauahunnikust ning keevitamine ei võtnud kaua. Auto tegi kohe teist, palju rõõmsamat häält. Aga mootor oli avariirežiimis, 2300 pööret ja ei enam. Kuna tuttavat vilinat auto alt ei kostnud, oli esimene mõte, et turbo on kinni tahmanud, korra elus on sedagi juhtunud. Auto tõstukile ja toru uuesti alt ära. Turbo tiivik käis vabalt ringi,
tundus, et on tõsisem lugu ja tõsisem remont. Auto tõstukilt maha ja peadpidi kapoti alla, hakkame siis esmalt katse-eksituse meetodil õhulugejat ja andureid vahetama. Pealmine õhulõdvik maha... oot-oot? silma hakkas lahtine peenike voolik. Peale pisikest tuhnimist leidus ka teine voolikuots, millega too esimene voolikuke kokku hakkas ja mis viis turbo küljes asuvasse membraani. Voolikud kokku ja starterit - mootor möiratas nagu puurist vabanenud tiiger...
Võib ainult nuputada, kas sakslane ei osanud või viitsinud mootorit korralikult käima ajada, minu õnn on see igal juhul. Mölakas on ta ikkagi, pealeselle, et ta mind mootori omapäradest ei hoiatanud, suutis ta veel vahepeal püsikiiruse kangi kellelegi maha ärida. Et tal jaapani vihmavari kõhus lahti läheks.
Aga kõik see on tühiasi, tõstuki peal veendusin, et auto on altpoolt vaadatuna ideaalses korras, 18-aastase Vito kohta muidugi. 
Ning õhkvedrustuse kompressor on terauus. Salongisisust on miski vandaal üle käinud, päris palju on katkist plastikut, aga see väga ei loksuta, töö-ja matkaauto temast saab, mitte limusiin. Neli kohta, üks istmerida on kusagile jalutama läinud. Elektrilisi pisivigu jagub ja täiendusi vaja ka teha, et endale lõplikult sobivaks saada, miski vahesein tekitada, et kaubikuna arvele võtta. Eks vaata, palju ma sellest kõigest kirjutada jõuan/ viitsin...
Lugejat pikalt tüütamata, kusagil pool aastat tagasi tekkis idee oma Vito vähe väiksema läbisõidu ja korralikuma kerega isendi vastu välja vahetada. Vanakesel ei ole 600k näiduni enam palju jäänud ning värv ning plekk tahaksid kah järeleaitamist. Tehnika koha pealt oleks patt nuriseda, aga see va roosteuss... ühesõnaga, oktoobris hakkasin vaikselt ringi vaatama. Ning ideena võttis aina rohkem jumet mõte, et uus vana võiks olla V220. Kuna neil läbisõidud väiksemad ning hea vedamise korral võib selle juba piisavalt madala hinnaga kätte saada. Pluss mugavused.
Õige juhus ei tahtnud ega tahtnud kätte jõuda. Paar ilusamat tükki napsati nina eest ära ning ülejäänud turul leiduvad eksemplarid ei mahtunud minu tolerantsipiiridesse. Kuni ükskord jäi juhuslikult ette saksa ebays oksjonil olev isend. Pildid olid pimedas tehtud ja kirjeldus lakooniline, aga... miskit selles apastraadis justkui jäi silma. Saatsin mõned täpsustavad küsimused ja jäin vastust ootama.
Jõudsin selle diili juba maha kanda, kuna vastust ei tulnud ega tulnud. Äkki, pühapäevasel päeval, neli tundi enne oksjoni kukkumist oli vastused kohal - vähese roostega, vähese läbisõiduga, käib ja liigub. Veel paar küsimust, vastus laekus koheselt - dokumendid korras, kõlbab sõita, mootor töötab, käigukast paarkümmend tuhat versta tagasi täisremondi läbi teinud. Võtsin oma fototöötlusoskused appi ja üritasin piltidelt võimalikke ebakõlasid välja meelitada - no krt, on ilus auto... ja alghind oli naeruväärne. Oksjonikell hakkas kukkuma, tegin oma pakkumise, üksainuke konkurent oli ja tundus, et ebays algaja, oskas vaeseke ainult sajalise alghinnale otsa pakkuda. Auto oli minu.
Tuli kiiresti tegutseda, oksjonitingimustes oli kirjas, et auto tuleb viie päeva jooksul ära viia. Lennukipiletid, bussipilet - kõik laabus, õnneks oli auto mitte väga kaugel, Leipzigis, sinna läks otse Berliini lennujaamast buss. Pealelõunat Tallinnast startinuna olin keskööks Leipzigi kesklinnas. Booking. com-iga kulus hotelli leidmiseks kümmekond minutit. Öö hotellis ja hommikul viis takso mind kokkulepitud kellaajaks kokkulepitud aadressile.
Esimese tiiru ümber auto teinud, tundsin, kuidas suunurgad kõrva taha kisuvad. Auto oli roosteta. Mõningad väikesed värviparandused viitasid pigem juhuslikule vandalismile, kahtlusi kinnitasid ka tuliuus esi-ja tagaklaas, omanik oli sel teemal napisõnaline. Midagi hullu siiski ei olnud, kõik vajalik oli omal kohal ja toimis. Proovida sai autot vaid õue peal, kuna numbrid puudusid. Liikus edasi ja tagasi, automaatkäigukast toimetas aeglasel sõidul laitmatult. Kahtlused hakkasid kerkima - krt, nii korralik auto ja nii odavalt - kus on kala? Äkki jama dokumentidega? Aga ei, sakslane tuli minuga autoregistrisse ja aitas abivalmilt kõik vajalikud paberid ja numbrid kätte saada. (vahemärkuseks - kui tahate bürokraatiat näha, käige sakslaste auto ümbervormistamist tegemas!
) Tüüp aitas numbrid külge kinnitada, seletas veel auto kohta üht teist ja soovis et gute fahrt. Kus krt on kala??Oli kala. Rasvane sihuke. Juba linna vahel tundus auto üsna uimane, aga autobahnile jõudes selgus tõde, et see apastraat üle 80 ei taha liikuda. Vägev kalmaar lehvis ka auto taga. Veidi aega rekkade jalus loksununa keerasin tee äärde parklasse, et igaks juhuks kapoti alla piiluda. Ei midagi sellist, mis kahtlane oleks tundunud. Meenus, et auto alt kostab kahtlast susinat. Viskasin jalamati põlvede alla ja küürutasin vaatama. Enne katalüsaatorit oli summutitoru keevituses pragu ja sealt puhus isegi tühikäigul vihaselt õhku välja. Tundus, et isegi rohkem, kui summuti tagaotsast. Kunagi olen sarnase vea ühe konnasööjate autoga üle elanud, aga kuna seal summutis auku ei olnud, siis kulus vea tuvastamiseks (mis oli lihtsalt umbes summuti!) hullult aega, peamurdmist, vandumist ja erinevat diagnostikat. Ilm oli niru, tuul tormas ja taevast sadas igasugust solki alla, niisiis otsustasin, et soojas toas on mõnusam kulgeda ning et kui Poola jõuan, siis sealsete meestega saab lihtsalt jutule, et nad summuti maha võtaksid. Pealegi, sakslased üldiselt ei pahanda, kui kiirteel esimeses reas seitsme-kaheksakümnega veereda, seal teisigi liikureid, mis aeglasemat tempot hoiavad. Mingil hetkel tekkis ette üks poola rekka, kes minuga võrdset tempot hoidis, tema varjus ma siis vaikselt veeresin. Arvestades, et sellest tuleb ilmselt üks pikk kodutee.
Peale umbes viitkümmet kilomeetrit sõitu hakkas tunduma, et poolakas hakkab kuidagi nagu jalgu jääma. Vaatasin pisut allamägisema teelõigu ja vupsasin temast mööda. Kiirust tuli tasapisi muudkui juurde ning GPS hakkas peagi kolmekohalisi numbreid näitama. Elu muutus ilusaks.
Sadakond kilomeetrit enne Poola piiri tegin enesestmõistetavalt teeäärse Lidli juures peatuse ning ladusin auto odavat ja head veini täis. Pilti tegin ka.+7 kraadi sooja õhtusel Saksamaal, lörts ja kiilasjää ning kohati 50-ga kulgev autodejoru hilisõhtusel Poola kiirteel, imeilus öine talvevõlumaa siinpool Varssavit ning hommik tervitas mind Leedus kõleda tuule ja tuisuga. Paariks tunniks teeäärses tanklas silm looja, Valmierast hunnik ehitusmaterjali ning Valkast mõned kastid märjukest. Õhtuks ilusti kodus.
Järgmine päev ja auto töökotta tõstuki peale. Kuigi liikus ta oluliselt edevamalt kui varem Saksamaal, võis kiirendust endiselt kalendriga mõõta. Tuleb auto ikkagi korralikult hingama panna. Ning siin on siis pilt, mis avanes auto all:
Ainus loogiline seletus sellisele nähtusele on, et tüüpidel oli toru läbi mädanenud ning õiget juppi asenduseks polnud kusagilt võtta. Milleks, taeva päralt, on muidu vaja kaks katalüsaatorit autole alla keevitada, teine pealegi veel tagurpidi...?
Ning katalüsaator nr2. nägi peale eemaldamist seestpoolt välja selline:
Jupp vajaliku mõõduga toru leidus rauahunnikust ning keevitamine ei võtnud kaua. Auto tegi kohe teist, palju rõõmsamat häält. Aga mootor oli avariirežiimis, 2300 pööret ja ei enam. Kuna tuttavat vilinat auto alt ei kostnud, oli esimene mõte, et turbo on kinni tahmanud, korra elus on sedagi juhtunud. Auto tõstukile ja toru uuesti alt ära. Turbo tiivik käis vabalt ringi,
tundus, et on tõsisem lugu ja tõsisem remont. Auto tõstukilt maha ja peadpidi kapoti alla, hakkame siis esmalt katse-eksituse meetodil õhulugejat ja andureid vahetama. Pealmine õhulõdvik maha... oot-oot? silma hakkas lahtine peenike voolik. Peale pisikest tuhnimist leidus ka teine voolikuots, millega too esimene voolikuke kokku hakkas ja mis viis turbo küljes asuvasse membraani. Voolikud kokku ja starterit - mootor möiratas nagu puurist vabanenud tiiger...
Võib ainult nuputada, kas sakslane ei osanud või viitsinud mootorit korralikult käima ajada, minu õnn on see igal juhul. Mölakas on ta ikkagi, pealeselle, et ta mind mootori omapäradest ei hoiatanud, suutis ta veel vahepeal püsikiiruse kangi kellelegi maha ärida. Et tal jaapani vihmavari kõhus lahti läheks.
Aga kõik see on tühiasi, tõstuki peal veendusin, et auto on altpoolt vaadatuna ideaalses korras, 18-aastase Vito kohta muidugi. Ning õhkvedrustuse kompressor on terauus. Salongisisust on miski vandaal üle käinud, päris palju on katkist plastikut, aga see väga ei loksuta, töö-ja matkaauto temast saab, mitte limusiin. Neli kohta, üks istmerida on kusagile jalutama läinud. Elektrilisi pisivigu jagub ja täiendusi vaja ka teha, et endale lõplikult sobivaks saada, miski vahesein tekitada, et kaubikuna arvele võtta. Eks vaata, palju ma sellest kõigest kirjutada jõuan/ viitsin...
