MB Vito W638 112CDI '01 - isakene

[isakene]

Tekkis vajadus kaubiku järele. Vajalikud parameetrid olid aja jooksul paika loksunud ning esialgu mahtusid sinna sisse vaid kaks - Transit ja Transporter, millel piisavalt ruumi ning võimsust ja seejuures sobiv (loe: piisavalt madal) hind. Midagi sobivat aga müügiportaalides ei leidunud. Äärepealt oleks Austriasse Transporteri järgi lennanud, aga selle päris kena neljarattalise omanik telefoni ei võtnud. Kuni ükskord sattus silma alla päris kodu ligidal müüdav Vito. Vito kohta puudus igasugune eelteadmine peale selle, et ropult roostetab. Pildi peal aga paistis päris kena ja hind oli aktsepteeritav, helistasin ja leppisin ülevaatamise aja kokku.
Kohale jõudes oli pettumus päris korralik. Vihmase ilmaga tehtud fotod olid rulliga rooste peale plätserdatud värvi ilusti ära varjanud ja auto nägi reaalis paras peller välja. Kui ma juba kohal olen, mõtlesin, tuleks asi ikkagi ära proovida ning istusin rooli, transit-transporter on sõidetud, proovime siis Vito ka ära. Kümne minuti pärast teadsin, et minu järgmine kaubik on Vito, see oli lihtsalt nii palju parem ja nii krdi mõnus...
Ja nagu tellimise peale, ilmus motors24-s kuulutus, kus müüdi mõni aeg tagasi põhjaliku kereremondi läbi teinud isendit. Sõitsin kohale. Väline ülevaatus näitas, et töö oli tehtud päris korralikult. Aga nagu needus, mootor oli jube jõuetu, lonkas ja ajas sinist. Omanik vandus jumalakeeli, et spido on kerimata ja ainult täissünt õli kasutatud ning pool aastat tagasi oli Silberis mootor väga brooks tunnistatud. Leppisime siis kokku, et käime järgmisel päeval Roosna-Allikul diagnostikas ära ja vaatame, mis erapooletud spetsid räägivad.
Kui Roosna-Allikule hakkasin jõudma, tähistas vägev suitsupilv, et proovisõit on juba käimas. Remondimees ajas auto töökotta, ühendas juhtmed külge ning hakkas suitsu kimuma, kuni tark apastraat numbreid väljastas. Üks pihusti oli õhtal, teatas arvuti. Remondimees hakkas kapoti all mutreid keerama, tegi siis imestunud näo ja näitas meile lahtist pistikut ja voolikuotsa. Turborõhu anduri oma, seletas mutrivillu. Omanik tunnistas häbelikult, et pool aastat tagasi peale Kadaka Silberis käiku oli auto jah nagu uimasemaks jäänud, aga tema va tehnikakauge inime ei osanud asjast suurt miskit arvata...
Ühesõnaga, uus pihusti sai paika ja kõik vajalikud juhtmed-vooliku oma kohale. Suits oli kadunud ning mootor nurrus nagu magav tiiger. Lõime käed ja järgmisel päeval said paberid vormistatud ning auto ja raha vahetasid omanikku. Lahkudes soovis auto nüüd juba endine omanik, et jätku ma ta telefoninumber alles, kui ma autost ära peaksin tüdinema, siis ostab ta selle tagasi. Arusaadav, paari päeva taguse jõuetu, lonkava ning tossava õnnetusega ei olnud nüüdsel isendil midagi ühist...

Selline näeb välja:



Kirjade järgi küll kaubik, aga olemuselt buss. Akendega, polsterdatud seinad, 5-kohaline, kiirkinnitusega istmed, kohti veel kahele istmele. Tehnika poole pealt suuremaid puudusi pole, pisivigu aga jagub. Nendest siis tulevikus...

[isakene]

Kõige häirivam asi oli algul pime armatuur. Totaalne pimedus, kuskil teed, ei tulekiiri, nagu klassikud ütlevad. Õige asi see nüüd siis paar pirni ära vahetada, kruvikas kätte ja armatuuri kallale.
Vaat näe, ei tule. Armatuur pesast välja, tähendab. Otsustades pragude järgi kellaploki ülaservas, oli keegi enne mind proovinud jõuga probleemi lahendada, tulemuse järgi arvates tulutult. Aga meil on ju kõikteadev internet, uurime järgi.
Internet ütles et peab tulema. Alt lükates või tõmmates, olenevalt vaatepunktist. Minu käsi armatuurlaua tagant ligi ei mahtunud, seega sai meisterdatud pehmest traadist abivahend elik konks, mille armatuurikorpuse ja kellaploki vahelt sisse sai ajada ja siis tõmmata. Tuli pesast välja oodatust kergemini.
Järgmine probleem oli LCD valgustus. Pirni sain kätte küll, aga too ei tahtnud pesast eralduda. Lähem uurimine näitas, et ei olnud selleks ette nähtudki, valguseandja oli pesa klemmide külge kinni joodetud. Vist ikka selleks, et ahne kapitalist-monopolist saaks sellise spetsvidina eest ränka, minu vaeva ning higiga teenitud pappi küsida. Lambike oli aga väga sarnane tavalisele skaalapirnile ning pesa mitte valatud vaid lammutatav. Lõiketangid lahendasid vana pirni eemaldamise probleemi ning peeneotsaliste näpitsate abil sai uus pirn paika vajutatud. Nii tihedalt, et kontaktid istusid jootmatagi kokku. Armatuur säramas kui jõulupuu ja kapitalist rahast ilma.
Muideks, autootsingute käigus olen näinud vähemalt nelja ülaserva pragudega armatuuri...

[isakene]

...külmad ajad käes ja aega natuke kribada. Siiamaani, pean heameelega tunnistama, on tegemist olnud suht "kalla ja talla" tüüpi autoga. Paar rattalaagreid ja mõned pisividinad lisaks püsikuludele pole eriliseks põhjuseks nuriseda. Lähiajal tuleb küll pisut kopsakam arve eberi remondi eest, aga nagu teadjamad räägivad, pidi seegi püsikulude alla käima. Kui valmis, ehk kirjutan täpsemalt. Ning kerge klobin andis täna hommikul märku katkisest poolassikummist.

Seda ka, et varsti peale kõnealuse auto soetamist jäi silma läbi mädanenud kerega Vito, mis tänu soodsale hinnale minu autoküünis doonori auväärt ametipostile jõudis. Tänu temale on mõningad pisividinad, mis küll suurt ei maksa, suurte probleemide kõrvaldamiseks kiiresti oma kohti vahetanud. Autod lagunevad ju ikka reede õhtuti või vahetult enne pikemat ja tähtsast sõitu ning valel ajal purunenud pajebootin võib vahel uskumatut jama põhjustada, doonor küüninurgas on ülimalt kasulik asi. Kui kellelgi midagi Vito küljest puudu jääb, võib minu käest (isakene@gmail.com, 56486769) küsida, 108CDI on veel suht komplektne. Kahju oli teda juppideks teha, mootor nurrus imeilusasti ja ühtki vale häält käiguosast ega veermikust ei kostnud, aga see va roosteuss... Ühesõnaga, kere mäda ja salong kah ei midagi erilist, aga muus osas toimiv isend.

Veel esituledest.
Nii auto eelmine omanik kui ka paar tüüpi veel kiitsid kangesti Vito esitulesid. Sügise saabudes aga asjast erilist tolku ei saanud. Kas olen siis mina eriliste nõudmistega või elavad nimetet isikud kusagil kurvilise mägitee ääres, millel üle 60 eriti rauda ei saa ja vaja pidevalt ümber nurga vaadata. Nimelt näitavad kaugtuled päris laia valgusvihku, mis korralikult ka teeäärset metsa valgustab, aga vihmase ilmaga on selle apastraadiga asfaldil ikka väga pime sõita, no mida sa kahest õnnetust H4-st ikka tahad, kui nad pool ilma ära peavad valgustama. Riiulist leitud ja külge installeeritud Hella Jumbod lahendasid probleemi ning lisalaternate ja põhilaternate kombo sai väga hea, valge on nii teeäär, kui ka märg asfalt. Ühesõnaga, lisakaugtuled on W638-l must be.

[isakene]

Mobiili puhtamaks rookides leidsin paar pilti, mis remondi käigus silma jäid ja muigama ajasid.

Mootorile ülalt peale vaadates hakkas muude asjade vahel silma suur teibitud jurakas. Peale pealmise torustiku-juhtmestiku kihi eemaldamist selgus, et tegu on õhulõdvikuga, mis coolerist sisselaskekollektorisse läheb. Tavalistest suguvendadest eraldas seda toru aukartustäratav kogus ümber mähitud mägiaivari teipi. Ju siis detail oli kunagi otsad andnud, käepärasega ära parandatud ja kuna vastu pidas, siis arvatud, et kärab küll, ja nii ka jäetud. Mina seda arvamust ei jaganud ning doonorilt sai ka korralik lõdvik külge keeratud.




Ühel heal momendil tegi miski istme all plõks ja kaugtuled olid kadunud teadmata kuhu. Kaitsme asendamine ei toiminud, läbi põles ta momentaalselt. Käe ühe esitule taha ajanud, tuli peale lühiajalist kobamist pimeduses nentida, et nii nagu tavaliselt pirni eemaldatakse, sel apastraadil see töö teps mitte ei käi. Püüdsin esitule tagant sisse piiluda, aga mis sealt täpselt paistab, jäi minu mõistusele arusaamatuks. Selguse saamiseks tuli iluvõre ning esituli küljest ära kruttida, ning avanev pilt oli selline. Pirn nimelt oli ebaesteetilisest kinnitusviisist ja kehvast massiühendusest nii solvunud, et kuumenes üle, põles läbi ja läks lühisesse. Doonor oli jälle abiks.

[martk]

Juhtmed tunduvad samuti kärssanud olevat.
Maru hea on, kui doonor on kuurinuras seismas. Kohe puuduv jupp võtta
Ma siiani olen küll tuledega rahul. Näitavad küll rahuldavalt. Plussiks on veel kõrgemal positsioonil istumine.

[isakene]

Peale mõningast sõidurõõmu hakkas tunduma, et midagi olulist on täielikust heaolust puudu. Või siis on midagi nii nagu ei peaks või siis et võiks paremini olla. Nimelt maasturiinimesena olen harjunud, et kahe istme vahel on karp või kast, kus saab olulisi, vähemolulisi ja mittevajalikke asju hoida. Sõiduautol on see vahe pisike, kast enamasti puudub või on üliväike ja nii kastist kui vahest saab eelpooltoodud esemeid tavaliselt suure vandumise saatel välja urgitseda. Aga eest kaheistmelisel Vitol on see vahe päratu lai ja tööautos kõik asjad kippusid just sinna ladestuma, moodustades lõpuks kultuurikihi. Kultuurikihist on aga vajalike ja mittevajalike esemete separeerimine raskendatud kihi paksuse tõttu ja tulemuseks on bardakk, maakeeli totaalne segadus. Laisa inimesena, nagu ma olen, sai peale esimest väljakaevamistööd elik suurpuhastust selgeks, et korda oleks vaja, ehk siis tuleb likvideerida eeldused kultuurikihi tekkeks ja luua võimalus asjade korrapäraseks ladustamiseks. Peale mõningaid mõõtmistöid selgus, et Nissan Patrol Y60 istmevaheline karp sobib suurepäraselt. Niipalju ainult, et Patrolil laiutab istmete vahel käigukasti ja kardaani tunnel, kõrguse vahe kompenseerimiseks tuli karbi alla ehitada ca 150 mm kõrgune veekindlast vineerist kast.



Peale karbi küljest mittevajalike tükkide eemaldamist ja kolme mööblihinge külgekruvimist sai võimalikuks karbi tõstmine ja langetamine ning seega tekkis juurde päris suur panipaik. Sinna leidis püsielukoha 12/220V 300W konverter, mille tarvis sai ka akult eraldi kaitsmega väljavõte tehtud. Ning hunnik vähemvajalikke kodinaid asuvad samuti seal. Selgus ka, et kuigi karp mahub mõõtude poolest istmevahesse väga ilusti, on tema ülestõstmine istmepatjade laiade mõõtmete pärast pisut raskendatud, aga seni, kuni seda liigutust harva tuleb teha, ei häiri eriti.
Pildid ka:





Veel tuli turvarihmade kinnitused pikemaks teha, lukustus jäi ebamugavalt karbi ja istme vahele. Õnneks olid olemas mingi maasturi vana turvavöökomplekti küljes sama otstarbega terasest originaaltükid, mille sai probleemideta lukkudele otsa keerata, ilma et oleks pidanud nõutud vastupidavuse üle muretsema.
Praeguseks on tükk aega selliselt konfitud istmevahega ringi kulgetud ning tegemist on igatpidi praktilise ja mugava leiutisega. Mõtteid on veel asja täiustamiseks, aga teostamisega on ikka nii nagu on...

[v6sa]

...
Sinna leidis püsielukoha 12/220V 300W konverter, mille tarvis sai ka akult eraldi kaitsmega väljavõte tehtud.
...

Sa ei karda, et inverteri jahutamiseks käsipidurikangi avast väheks ei jää? Või panid inverteri kastist välja hingama hoopis?

Muidu mõte on väga viis ja igasugune taaskasutus ju väga moodne. Pealekauba said portsu lisalüliteid.

PS. Kas me oleme varem ühes teises foorumis suruõhu üle mõtteid vahetanud

[martk]

Ma vaatan ja mõtlen, miks sa ei teinud kasti natuke kõrgem, et funktsioon oleks ka käetoena. Istme küljes ei paista seda ka olevat. Kunagisel VW T4 ehitasin samasuguse vinerist ja polsterdasin üle. Mugav oli selle peal küünarnukki toetada.

Sul nahktoolid sees, või on ainult nahkne kate peale tõmmatud?

[isakene]

Ma vaatan ja mõtlen, miks sa ei teinud kasti natuke kõrgem, et funktsioon oleks ka käetoena. Istme küljes ei paista seda ka olevat. Kunagisel VW T4 ehitasin samasuguse vinerist ja polsterdasin üle. Mugav oli selle peal küünarnukki toetada.

Sul nahktoolid sees, või on ainult nahkne kate peale tõmmatud?

Mulle üldiselt meeldib veidi kõrgem isteasend, nii et jalad saavad istme eesservale toetuda. See oleks aga selle karbi käetoena kasutamiseks ilgelt kõrgeks torniks ajanud, iste oleks nagu karbis olnud ja mulle nii ei meeldi. Lisaks veel turvavöölukusti jaoks liiga kitsas vahe... ja üldiselt, ma sellest va käetoest erilist puudust ei tunne ka. Kui tundma hakkan, siis ilmselt aretan mingi eraldi reguleeritava asjanduse sinna.

Nahktool on ainult juhiiste, eelmise omaniku käes oli originaaltool lõplikult ära amortiseerunud ja ta oli siis kusagilt lammutusest nahkse hankinud. Kõrvalistuja oma siis kas ei olnud saadaval või polnud hetke finantsseis võimaldanud, mingi sarnane jutt oli. Ülejäänus on kaltsistmed ja plastikpolster.

---

Sa ei karda, et inverteri jahutamiseks käsipidurikangi avast väheks ei jää? Või panid inverteri kastist välja hingama hoopis?

Muidu mõte on väga viis ja igasugune taaskasutus ju väga moodne. Pealekauba said portsu lisalüliteid.

PS. Kas me oleme varem ühes teises foorumis suruõhu üle mõtteid vahetanud

Sel karbil on muid igatsugu avasid ka, taga on tühjaksjäänud lisaahju lülitite-kraani tühimikud ja eespool on muid auke veel. Selleaastase Euroopa-reisi jooksul igastahes muresid ei olnud, kui kuumenemisnähud peaksid ilmnema, eks siis teeb ventilatsiooni jaoks avasid juurde.
Lülitite koha pealt ei oska veel rõõmustada, enamus lülitiauke on veel armatuuriski plangud ja sealt on mugavam nuppe käsitseda.
Suruõhk on üks minu erialadest küll ja Sinu kasutajanimi on ka tuttav. Küllap siis sama tegelane.

[isakene]

Ostes rõõmustas kõige muu mudru hulgas minu silma lae all asetsev kero kell, ehk Eberspächeri juhtimispult. Aga ükskõik millist nuppu vajutades ei tekkinud mingit efekti, millest tuli järeldada, et nimetatud seade tuleb lugeda p*rsesolevaks koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.
Tagajärjed ilmutasid end jaanuaris, kui selgus, et saksa insenerid on OM610 mootori nii ökoks ajanud, et alla -10 välistemperatuuri puhul mootor ennast koos salongiga enam soojendada ei jaksa. Väljendus see fakt külma toaga ning kapoti alt kostvate belarus traktorit meenutavate helidega. Kus häda kõige suurem, seal silber kõige lähem, sai neilt siis küsitud kas kodanikud on võimelised mu soojaandja taas elule äratama. Arvati, et pole probleemi. Sai siis aeg kinni pandud ja õigel hetkel masin Rakvere esindusse sõidutatud.
Peale kaht ja poolt tundi lähedal Põhjakeskuses veedetud aega andis telefon taskus teada, et aeg on sõiduriist töökojast ära tuua. Rõõmsas elevuses ruttasin kohale, lootuses edasise allesjäänud talve lähistroopilistes sõidutingimustes veeta. Tegelane leti tagant andis teada, et Silberauto kollektiivi kangelaslike pingutuste tulemusena oli suudetud ahi diagnostikaseadmega ühendada, tuvastada ja parandada mingi katkine juhe ning lugeda välja veateade, mis näitab rikkis leegiandurit. Selle raske töö eest kasseeriti natuke peale €70 ning kutsuti mõne päeva pärast tagasi. Et demonteerida ahi ja täpsustada katkine detail. Ning siis veel tagasi, et see katkine detail vahepeal tellitud uue vastu välja vahetada...
Ühesõnaga, see on tavaliselt see koht, kus peab spetside poole pöörduma. Soeauto.ee saatis mu kõigepealt kohaliku tegija juurde, Gardisse. Järjekord üle kuu. Gardi tuttavad poisid saatsid mu edasi isand Vahuri juurde Rakkesse. Kodanik valdas teemat, suutis mõistliku aja jooksul ahju demonteerida, tuvastada surnud tsirkulatsioonipumba ja vigase ahju aju. Õige koodiga aju aga saadaval ei olnud. Kohapealsetest varudest hakkas üks justkui tööle, ja see sai ka tellitud. Töö eest kasseeriti mõistlik summa.
Uus aju jõudis kohale paari nädalaga. Kohalepanek ei võtnud kaua ja soojaandja hakkas tööle... mööndustega. Seisuahjuna töötades ei läinud tööle tsirkulatsioon ja salongi vent ning ilma diagnostikaseadmeta ei tahtnud kogu krempel üldse töötada... peale mitmekesi asja uurimist, skeemide lahendamist, tuttavatele helistamist ja muud võtsime vastu otsuse, et see asi mõistlike kulutustega tööle ei hakka. Sai ka selgemaks asjaolu, miks Soomes müüdavatel Vitodel enamasti kerod permanentselt tuksis on...
Lühidalt, õige koodiga aju eberi käest võimalik tellida ei ole. Silber pakub ainult tervet ahju hinnaga €2200
Kui kellelgi seisab riiulis eberi aju koodiga 252125, MB originaalkood 638 835 2001, siis ma oleks selle mõistliku hinnaga omastamisest vägagi huvitatud.