Mercedes-Benz C200 w202 aastast 99

[torvalds]

Mingid päevad peale eelnevat postitust vajus ühtäkki foori all piduripedaal põhja. Mingi random error, mõtlesin mina. Järgmise foori all kordus sama. Küünitasin kindalaekast tabletikarpi otsima - ehk on rohud liiga kanged autoga liiklemiseks? Tabletikarp ei andnud selles osas vihjeid. Sõitsin parklasse ja palusin abikaasal pedaali vajutada. Võtsin sobiva asendi kevadporisel pinnal ja jälgisin põhjaalust. Tagasilla juurest lirtsatas õli asfaldile. Imelihtne. Lihtsalt toru puruks. Soetasin piduriõli ja kapoti all reservuaaris aeg ajalt vedeliku taset jälgides sõidutasin auto töökoja juurde. Palusin kõik teada olevad vead ära likvideerida, ja kogu majandus kriitilise pilguga üle käia. Et äkki tuleb veel midagi. Hirmsat moodi oli autot vaja ka muidugi. Ostsin kihku kähku ühe lõbusama iseloomuga liiklusvahendi Mercedesele asenduseks. Ikka paraja rondi muidugi, et ka temaga igav ei hakkaks.
Soome elustuva majanduse tingimustes lõpetas aastate jooksul tuttavaks saanud remondikoht ühtäkki kõik õli ja filtrite vahetusest tõsisemad tegevused. Üks projekti vedajatest sai uue väljakutse, teisel oli niigi kiire elu. Punase Mercedese tervisele see muidugi kasuks ei tulnud. Auto seisis kuu aega töökoja kõrval. Mul polnud aega teda ka kusagile mujale viia. Pika kaalumise järel otsustasin oma tehnika remondi tuua üleüldse kodumaa poolele. Selleks sai punane auto piduritorule lapi peale. Tõin ta pealinna, kus uuendati piduritorud eest taha, kaotati ära rihmaliini vilin, reguleeriti ja määriti esimesi rattalaagreid, puhastati pidurisadulaid, vahetati tagumised pidurite tolmukaitse plekid, ja vast tehti veel midagi. Remondikoht detailset loetelu vahetatud osadest vastupidiselt oma lubadusele meilile ei saatnud. Ka ei olnud mitmetel erinevatel põhjustel antud tegelastega suhtlemine just kõige meeldivam. Närvide parema säilivuse huvides sai edasise tegevuse jaoks leitud parem võimalus, mis oma eesmärgi auga täitis. Veermik sai uuenduse uute esimeste amortide näol, ka mõned puksid esisillas said uueks.
Esiklaasi vahetades jõuti selgusele, miks aeg ajalt salongi vihmavesi pääses. Äravoolud olid suuremas osas umbes. Klaasivahetaja puhastas need ilusti ära. Seejärel ei läinud just kaua, kui ühtäkki hakkas vastliimitud klaas mõnuga ülevaltpoolt vett sisse laskma. Kaalusin erinevaid võimalusi asjaga tegelemiseks. Meeles mõlkus ka bensiini kasutamine - see oleks ühes tikkudega nii mõnegi vea igaveseks likvideerinud. Lõpuks soetasin ehituspoest aurutõkke teipi. Sellel on nii vihane liim, et võib isegi riideid parandada, kartmata järgmised kolmsada aastat nende edasist lagunemist. Vedasin selle imelise toote klaasi ülemise serva ja auto kere liitepunkti. Töö viimistlemiseks kasutasin musta mäkaiveri teipi. Liimisin selle eelneva peale - muidu oleks superteibi roheline värv kaugele näha olnud. Mida inimesed veel niimodi arvata võiks. Järgmise hoolduse käigus liimitakse klaas uuesti.
Kogu see saaga kestis kauem, kui temast kokkuvõtte kirjutamine. Nii umbkaudu kaks ja pool kuud nautisin asendusauto võlusid.
Mercedes nägi selle perioodi lõpuks pleekinud ja must välja. Viisin ta maale, eesmärk oli auto pesta ja vahatada, salongi puhastus oli ka päevakorras. Maal auto kõrval seistes kadus pesemise ja vahatamise isu ära, kui avastasin auto tagumise parema ratta juurest piduriõli aktiivse lekkimise. Tuli taas mõte võtta appi bensiin. Abikaasa aga tegi auto seest kenasti puhtaks, misjärel jõudsin rahuneda ning ostsin poest taastatud pidurisadula ja vahetasin kribinal krabinal kohe ära ka. Vanal olid silindrite ümber olevad tihendid lihtsalt otsa saanud. Pesemine ja vahatamine said hoopis hiljem tehtud.