24-11-2016, 07:00 PM
Tere, härrased,
Ilmselt on see kõik paljudele ammu teada, aga miks mitte siinkohal uuesti välja tuua.
1993. aasta mudeliuuendusest algusesaanud roosteprobleemide süüdlaseks peetakse üldjuhul vee baasil värvide kasutuselevõttu, kuid süüdlane polegi kehvem värvkatte koostis või tema keemilised omadused ja probleemid ei seondu tõepoolest uuendatud mudeliga, vaid tuvastati esimest korda tootmisprotsessis juba aastal 1992 (vt alltoodud doktoritöö lk 43) ning Daimler-Benz (hiljem Daimler-Chrysler) maadles sealt alates antud probleemi juurpõhjuse väljselgitamise ja -ravimisega väga tõsiselt aastaid.
Selle kohta on Stuttgarti Ülikoolis Daimler-Chrysler AG tootmisprotsessi põhjal kirjutatud terve doktoritöö, mille leiab alltoodud lingilt ning vähemalt mille kokkuvõtet soovitan saksa keele oskajatel Mercedesehuvilistel kindlasti lugeda:
http://elib.uni-stuttgart.de/handle/11682/1518
Peamine põhjus, miks paljud meie mõistes nö "vee baasil värviga", aga tegelikult peale fosfaatimist senisest märksa keskkonnasõbralikuma kemikaaliga (mis tõepoolest koosneb ~80% veest nagu inimene) täidetud vanni elektriliseks kruntvärviga katmiseks uputatud keredega autod ootamatult roostetama asusid, peitus selles, et nendes elektrokrundivannides hakkasid elutsema mikroorganismid ehk bakterid (välja on toodud keegi Burkholderia cepacia), mis juba tootmisprotsessi ajal põhjustasid pinnakatteprobleeme (mulle, auke ja värvi mahakoorumist) ehk praaki ning pikemas perspektiivis saidki põhjuseks, miks vastaval ajastul toodetud Mercedes-Benz autode omanikud sageli oma masina aukliku kere kõrval väga õnnetud välja näevad.
Märkimist väärib, et oli ka paremaid aegu. Värvivanne puhastati teatud intervallidega ja seega said mõned autod päris hääd enne kui vann jälle saastus. Kusjuures saastumisel mängisid rolli päris paljud tegurid, millest üks näiteks oli see, et enne kui autokere peale fosfaatimist vanni uputati, käis ta läbi veega teostatavatest loputustsüklitest ning selles vees sisaldunud mikroorganismid jäid keredele ning kandusid täiendavalt iga autoga kruntvärvivanni.
Tähelepanuväärne on seegi, et kui lugeda doktoritöö kokkuvõtet, tuleb väga selgelt välja (nagu ütleks meie uus peaminister), et bakterite tapmine polnud mingi lihtne ülesanne, sest need, nagu korralikud bakterid ikka, hakkasid kohanema ja lihtsalt ei surnud enam erinevate kemikaalide peale maha. Seega oli kogu selle protsessi täielikult kontrolli alla saamine erinevate tagasilöökidega ilmselt tõepoolest nii suur pingutus ja uurimistöö, et kestis 2000-te aastate saabumiseni.
Aga olgem katsejänestena ikka rõõmsad, et kõik see teadus on autodesse päriselt pandud ja pannakse ka edaspidi. Selliste praktiliselt kõigi detailide ja tootmisprotsesside juures pidevalt toimuvate üleloomulike pingutuste pärast igaüks kuuri all häid autosid toota ei suudagi. Autotööstuse kvaliteedijuhtimisega kokku puutunud inimesed pole kunagi päris normaalsed, sest teavad, et asju, mis tootmisprotsesside juures õigesti saavad minna, on lihtsalt nii masendavalt vähe ja meie kontroll selle kõige üle on sageli vaid näiline.
Seega head pehmet talve kõigile, härrased ja loodame, et soolapuisturi taga sõitma ei satu.
Parimate soovidega,
Tauno
Ilmselt on see kõik paljudele ammu teada, aga miks mitte siinkohal uuesti välja tuua.
1993. aasta mudeliuuendusest algusesaanud roosteprobleemide süüdlaseks peetakse üldjuhul vee baasil värvide kasutuselevõttu, kuid süüdlane polegi kehvem värvkatte koostis või tema keemilised omadused ja probleemid ei seondu tõepoolest uuendatud mudeliga, vaid tuvastati esimest korda tootmisprotsessis juba aastal 1992 (vt alltoodud doktoritöö lk 43) ning Daimler-Benz (hiljem Daimler-Chrysler) maadles sealt alates antud probleemi juurpõhjuse väljselgitamise ja -ravimisega väga tõsiselt aastaid.
Selle kohta on Stuttgarti Ülikoolis Daimler-Chrysler AG tootmisprotsessi põhjal kirjutatud terve doktoritöö, mille leiab alltoodud lingilt ning vähemalt mille kokkuvõtet soovitan saksa keele oskajatel Mercedesehuvilistel kindlasti lugeda:
http://elib.uni-stuttgart.de/handle/11682/1518
Peamine põhjus, miks paljud meie mõistes nö "vee baasil värviga", aga tegelikult peale fosfaatimist senisest märksa keskkonnasõbralikuma kemikaaliga (mis tõepoolest koosneb ~80% veest nagu inimene) täidetud vanni elektriliseks kruntvärviga katmiseks uputatud keredega autod ootamatult roostetama asusid, peitus selles, et nendes elektrokrundivannides hakkasid elutsema mikroorganismid ehk bakterid (välja on toodud keegi Burkholderia cepacia), mis juba tootmisprotsessi ajal põhjustasid pinnakatteprobleeme (mulle, auke ja värvi mahakoorumist) ehk praaki ning pikemas perspektiivis saidki põhjuseks, miks vastaval ajastul toodetud Mercedes-Benz autode omanikud sageli oma masina aukliku kere kõrval väga õnnetud välja näevad.
Märkimist väärib, et oli ka paremaid aegu. Värvivanne puhastati teatud intervallidega ja seega said mõned autod päris hääd enne kui vann jälle saastus. Kusjuures saastumisel mängisid rolli päris paljud tegurid, millest üks näiteks oli see, et enne kui autokere peale fosfaatimist vanni uputati, käis ta läbi veega teostatavatest loputustsüklitest ning selles vees sisaldunud mikroorganismid jäid keredele ning kandusid täiendavalt iga autoga kruntvärvivanni.
Tähelepanuväärne on seegi, et kui lugeda doktoritöö kokkuvõtet, tuleb väga selgelt välja (nagu ütleks meie uus peaminister), et bakterite tapmine polnud mingi lihtne ülesanne, sest need, nagu korralikud bakterid ikka, hakkasid kohanema ja lihtsalt ei surnud enam erinevate kemikaalide peale maha. Seega oli kogu selle protsessi täielikult kontrolli alla saamine erinevate tagasilöökidega ilmselt tõepoolest nii suur pingutus ja uurimistöö, et kestis 2000-te aastate saabumiseni.
Aga olgem katsejänestena ikka rõõmsad, et kõik see teadus on autodesse päriselt pandud ja pannakse ka edaspidi. Selliste praktiliselt kõigi detailide ja tootmisprotsesside juures pidevalt toimuvate üleloomulike pingutuste pärast igaüks kuuri all häid autosid toota ei suudagi. Autotööstuse kvaliteedijuhtimisega kokku puutunud inimesed pole kunagi päris normaalsed, sest teavad, et asju, mis tootmisprotsesside juures õigesti saavad minna, on lihtsalt nii masendavalt vähe ja meie kontroll selle kõige üle on sageli vaid näiline.
Seega head pehmet talve kõigile, härrased ja loodame, et soolapuisturi taga sõitma ei satu.
Parimate soovidega,
Tauno
