MB 230 E, 1992, W124 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Ühel sumedal märtsiõhtul võtsin pagasiruumist sinna eelmisel aastal müstilisest Saksamaa autolammutusest tekkinud peaaegu korraliku õiget värvi keskkonsooli, keerutasin seda mõtlikult näppude vahel, ohkasin raskelt ja vahetasingi originaali lõpuks välja. Kes vana asja meelde tuletab, elab ühe silmaga, aga aastal 2008 ehk selle teema esimesel lehel nähtavad Saksamaa oskustööliste brutaalsetest mobiiltelefonipaigaldusvõtetest keskkonsoolile tekitatud kehavigastused alates kahest kruviaugust lõpetades servadest katkilõigatud raadioavaga on algusest peale sedavõrd häirinud, et tegelikult oli alati teada, et see vastik operatsioon tuleb millalgi ette võtta.


Originaaldetailide lahtikiskumine teeb alati hingele haiget ja ega auto ka sellest kunagi paremaks lähe. Et ennast kuidagi vähem süüdi tunda ja teistel võibolla kunagi lihtsam ja julgem oleks, tegin töö käigus omajagu pilte ja panin ajaviiteks sellise juhendigi kokku:
W124_Center_Console_Disassembly.pdf

Lõpuks sai ta nii enamvähem-käib-kah ja kui ei teaks, et on vahetatud, ei saaks vist arugi.


Paaris kohas ilutsevad endiselt muljumisjäljed (minu silmad pole päris veatut keskkonsooli varuosana viimse 8 aasta jooksul näinud), aga vähemalt pole ta enam otseselt katki. Samas vana hoian ikkagi igaks juhuks riiulil alles - ta on ju originaal ja kevadel Ukrainas nähtud naha- ja vinüüliparandamismetoodika lubab arvata, et teoreetiliselt on võimalik kruviaugud niimoodi lokaalselt ära peita, et nad tõesti näha ei jää ning samas konsooli ka värvitud ei ole.


Edasi läks kõik paremaks, teed muutusid puhtaks, ilmad läksid ilusaks ja võis nentida, et on aeg.


Kuna moodsamate igavautode tarbimisest tekkis talvega täiuslik tüdimus, sõitsin oma vana E-klassiga suve esimeses pooles niisama igapäevaselt ringi ja kujutasin ette, et ma ei olegi päriselt taksojuht, vaid näiteks nimetuses GmbH lühendit sisaldava masinatehase kuuekümneaastane tootmisdirektor. Taksojuhiga oleks olnud end märksa lihtsam samastada, sest olgem ausad - W124 on visa tänavapildist kaduma. Peaaegu igas endast lugupidavas Tartu kasutatud autodega tegelevas asutuses on vähemalt üks alati letil müügis, neid veetakse ikka veel treileritel lausa hulgi Eestisse ja mõnega sattusin isegi juhuslikult samale pildile. Kas 90-ndad ikka said üldse kunagi läbi?


Et elu poleks tapvalt turvaline ja igav nagu skandinaavia sotsiaaldemokraadil, käisime sõber Tihhonoviga sel aastal erinevatel 124-del Volgade kevadsõitu ettevalmistamas. Kohalike kaupluste ees skameikal kaheliitrise Bockiga meelt lahutavad filosoofid ei saanud ilmselt arugi, et need vanad Mersud erinevatel päevadel erinevad oleksid olnud. Aga kes said, need said.


Korraks läks tuju veidi kurvemaks kui ühel ilusal päeval avastasin, et kuskil parklas on keegi mu W124 tagastange vastu oma auto ära kriimustanud ja nelja tuule poole kadunud. Jahtunud jälgedest andsid tunnistust vaid valged kriimud stangeliistul.


Kuna stange ise ja kroomliist polnud muljutud ega viga saanud ning must plastikliist oli nagunii juba kunagi kellegi poolt värvitud, rahunesin kiirelt ja lootsin tõelise eestlasena lihtsalt tigeduse pärast, et hooletu autojuhi enda liikur rohkemgi kahjustus. Puhastasin liistult teise auto värviriismed ära ja jätsin selle detaili värvimise südamerahuga kaugemasse tulevikku, sest millalgi tuleb nagunii paljud detailid jälle üle käia.

Vaatamata igasuguste suuremate remontide vältimisele ei pääsenud ma siiski suve arenedes hooldustest ja parendustöödest. Ürita rahulikku joont hoida kui palju tahad, mitme auto omamisel on ikkagi suvine hooldusplaanivaade päris kirju ning sel pildil hooaja algusenädalaid ju veel polegi.


Muidu esindusliku W124 summuti tagumine pütt oli juba pikemat aega hästi madalatel pööretel mingit piinlikku jõminat teinud, kuigi välja nägi ta igati terve. Kahtlustasin, et miski tema kõhus oli aastatega ära pehkinud ja seetõttu kerkis päevakorda uue summuti soetamine. Kui originaaldetaili ostmine pole kalli hinna tõttu mõistlik, on hobitehnika puhul peamiseks murekohaks see, kas ja kui palju uus väljalaskedetail auto häält moonutama hakkab. Ette seda ju kuidagi ei tea. Lõpuks tegin lihtsalt südame kõvaks, marssisin poodi ja ostsin esimese saadavaloleva ehk Bosali tüki, ise teades, et kui mulle ta hääl ei meeldi, võin veel vabalt 8x mõne teise tootja oma valida enne kui nende kokkuostetavate summutite hind originaalvaruosa oma ületama hakkab. Auto oli nagunii mootoriõli ja jahutusvedeliku vahetamiseks hooldusse minemas ja teenindusest tulles oli seega uus sumps all, jõmin kadunud ning minu kõrvale masina hääl igasuguses pööretevahemikus täiesti normaalne. Vedas.


Vaatamata vigadele on ebaadekvaatse 124-jobuna subjektiivselt hinnates antud eksemplari näol tegemist kindlasti mu parima hobiautoga. Ta on neist kõigist tänu lihtsale tehnikale ja vähesele varustusele kõige usaldusväärsem ning ülilevinud keskklassimudelina kõige meeldivamalt ja lihtsamini kasutatav ehk nauditav. Ja piinlik tunnistada, kuid ta on ka tehniliselt täna minu kõige korralikum ja väikseima läbisõiduga Mercedes.

Pole üldsegi tähtis, et need autod on kõik lootusetult vanad ja natuke katki. Kogenud vanatehnikahuviline peab seda isegi loomulikuks ja päriselt oli sel suvel kõik jälle enamasti nii ilus, et sageli tekkis tunne nagu ühe teise automargi reklaam kunagi kirjeldas:
"Nur fliegen ist schöner."


Peatse jällenägemiseni.

Parimate soovidega,

Tauno