07-12-2015, 12:49 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 07-12-2015, 01:03 AM ja muutjaks oli Sm. Västrik.)
Mõtlesin, et ma enam sel aastal ei kirjuta, aga miks ka mitte.
On see ju ikkagi minu auto teema ja seega olgu siin ära toodud kolm minu tagasihoidlikku mõtet.
Sõna olulisus
Aastad autotööstusettevõtte kvaliteedijuhina ei olnud mu elus küll teab mis stressivaesed, kuid andsid palju kasulikke õppetunde, millest üheks on kindel teadmine, et mida pikemalt Sa räägid või kirjutad, seda rohkem on Su tekstis sõnu või lauseid, millest saab kinni hakata. Sõna on imeline ja keeruline asi ja pole üldse lihtne üht mõtet või lauset nii selgelt ja puhtalt kirja panna, et seda on ühest küljest meeldiv lugeda ning sealjuures kannaks see edasi täpselt selle sisu ja mõtte, mida kirjutaja väljendada soovib. Blaise Pascal on kunagi väidetavalt palunud oma kirjas lugejalt vabandust selle eest, et kirjutas pikalt, kuna tal polnud lühikese kirja kirjutamiseks piisavalt aega. Päris sageli eksin samal põhjusel nurki lõigates minagi ja püüdlustest hoolimata on kahetsusväärselt paljud mu postitused ikkagi liiga pikad. Vigade vastu aitabki vaid lugejate tagasiside põhjal harjutamine. Olen selle võimaluse eest siiralt tänulik.
Seega asendagem minu eelmises postituses sõna "eranditult" sõnaga "mõningate eranditega" ja kõik saab veel korda.
Tõe subjektiivsus
Teate, olen päris ausalt juba nii vana inimene, et ei halvusta enam ammu ühtki vaadet või mõtet ja saan aru, et tegelikult ei tea ma maailma asjadest suurt midagi. Kui teaksin kõiki neid asju õigesti, millest mul oma rumal arvamus on, ei istuks ma ilmselt kallil pühapäevaõhtul siin foorumis neid ridu kirjutades, vaid vestleksin oma elulooraamatu autoriga, kes mu kallihinnalised mõtted siis hiljem korralikult kirja paneb.
Maailm pole mustvalge. Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid vaateid, mis parasjagu ühe või teise mätta otsas seistes ongi tõepoolest vääramatult õiged. Tuuning on täiesti eluterve ja sageli ka meistrit ennast arendav tegevus ning tõsiasi, et siinkirjutaja jaoks on järeleaidatud või muudetud autod vähemväärtuslikud, ei tähenda, et ülejäänud 7 miljardit inimest planeedil Maa teisiti arvata ei tohiks. Erinevus rikastab.
Asjade väärtus
Asjadel ja sealhulgas vanadel autodel on mitu väärtust. Üheks on nende emotsionaalne või sentimentaalne väärtus omaniku jaoks ja see on sageli suurem kui vastava eseme turuväärtus. Omaniku äranägemise järgi muudetud ja parendatud auto on tema silmis täiesti põhjendatult suure väärtusega ning tal ongi selles osas õigus, isegi kui turg sama ei arva.
Vanade asjade turuväärtuse määrab väga sageli kollektiivne mälu ja see, kui palju inimesi vastavat mälu mingi objekti suhtes omab. Kui ühe auto väljatöötamisega oli seotud üks mees, kes selle masina oma garaažis valmis tegi ja sellega siis hiljem poodi, tööle ja koju sõitis, on selle sõiduki turuväärtus vanaks saades väga madal. Teisest küljest, kui ühe auto väljatöötamises osales sadu või tuhandeid inimesi, kes langetasid otsuseid lugematu hulga disainilahenduste, materjalide ja tehniliste lahenduste osas, mis mõjutasid autosid, mida soovisid enesele, tarbisid ja nägid tänaval ning reklaamides miljonid inimesed, on kollektiivne mälu selle sõiduki osas väga tugev. Sarnaselt saab kollektiivne mälu ja emotsioon kinnistatud, kui kellegi pingutuse tulemusel valmib kasvõi ainueksemplar autost, mis jõuab väga väga hea asjana miljonite teadvusesse.
Siin peitub tõenäoliselt ka põhjus, miks tuunitud auto turuväärtus on kasutatuna enamasti madal hoolimata sellest, et tema seisukord, parameetrid või kasutatud materjalid võivad olla paremad kui originaalilähedasel. Sellist autot ei näidatud meile reklaamides, teda ei liikunud tänavatel ja "sellised nad ei olnud". Ühiskondlikku teadmist ja tuntust ei ole - pole mingit kollektiivset mälu, mis meid selle objektiga seoks ja seega me ei oska teda endale tahta. Võitnuks see auto mõne suurvõistluse, oleks lugu teine, sest see tõestaks tema kvaliteeti vähemalt ühes aspektis ja ta oleks automaatselt ka tahtmist väärt. Samas täiesti tundmatuna turg isegi pigem kardab teda, sest tõenäoliselt ei valmistatud selle auto detaile seeriatootmises, teda ei katsetatud ühtekokku paar miljonit kilomeetrit ja tema kvaliteeti pole keegi peale omaniku kontrollinud. Selle tulemusena ei ole ta turu jaoks väärtuslik, kuigi võib olla omaniku jaoks hindamatu.
Aga mis mina ka kõigest sellest tean. Peaasi, et me kõik naudiksime seda, mis meil on ja seda, mida teeme. Siis ei lähe ka teiste hinnang või turuväärtus meile niiväga korda.
Ilusat õhtut.
Parimate soovidega,
Tauno
On see ju ikkagi minu auto teema ja seega olgu siin ära toodud kolm minu tagasihoidlikku mõtet.
Sõna olulisus
Aastad autotööstusettevõtte kvaliteedijuhina ei olnud mu elus küll teab mis stressivaesed, kuid andsid palju kasulikke õppetunde, millest üheks on kindel teadmine, et mida pikemalt Sa räägid või kirjutad, seda rohkem on Su tekstis sõnu või lauseid, millest saab kinni hakata. Sõna on imeline ja keeruline asi ja pole üldse lihtne üht mõtet või lauset nii selgelt ja puhtalt kirja panna, et seda on ühest küljest meeldiv lugeda ning sealjuures kannaks see edasi täpselt selle sisu ja mõtte, mida kirjutaja väljendada soovib. Blaise Pascal on kunagi väidetavalt palunud oma kirjas lugejalt vabandust selle eest, et kirjutas pikalt, kuna tal polnud lühikese kirja kirjutamiseks piisavalt aega. Päris sageli eksin samal põhjusel nurki lõigates minagi ja püüdlustest hoolimata on kahetsusväärselt paljud mu postitused ikkagi liiga pikad. Vigade vastu aitabki vaid lugejate tagasiside põhjal harjutamine. Olen selle võimaluse eest siiralt tänulik.
Seega asendagem minu eelmises postituses sõna "eranditult" sõnaga "mõningate eranditega" ja kõik saab veel korda.
Tõe subjektiivsus
Teate, olen päris ausalt juba nii vana inimene, et ei halvusta enam ammu ühtki vaadet või mõtet ja saan aru, et tegelikult ei tea ma maailma asjadest suurt midagi. Kui teaksin kõiki neid asju õigesti, millest mul oma rumal arvamus on, ei istuks ma ilmselt kallil pühapäevaõhtul siin foorumis neid ridu kirjutades, vaid vestleksin oma elulooraamatu autoriga, kes mu kallihinnalised mõtted siis hiljem korralikult kirja paneb.
Maailm pole mustvalge. Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid vaateid, mis parasjagu ühe või teise mätta otsas seistes ongi tõepoolest vääramatult õiged. Tuuning on täiesti eluterve ja sageli ka meistrit ennast arendav tegevus ning tõsiasi, et siinkirjutaja jaoks on järeleaidatud või muudetud autod vähemväärtuslikud, ei tähenda, et ülejäänud 7 miljardit inimest planeedil Maa teisiti arvata ei tohiks. Erinevus rikastab.
Asjade väärtus
Asjadel ja sealhulgas vanadel autodel on mitu väärtust. Üheks on nende emotsionaalne või sentimentaalne väärtus omaniku jaoks ja see on sageli suurem kui vastava eseme turuväärtus. Omaniku äranägemise järgi muudetud ja parendatud auto on tema silmis täiesti põhjendatult suure väärtusega ning tal ongi selles osas õigus, isegi kui turg sama ei arva.
Vanade asjade turuväärtuse määrab väga sageli kollektiivne mälu ja see, kui palju inimesi vastavat mälu mingi objekti suhtes omab. Kui ühe auto väljatöötamisega oli seotud üks mees, kes selle masina oma garaažis valmis tegi ja sellega siis hiljem poodi, tööle ja koju sõitis, on selle sõiduki turuväärtus vanaks saades väga madal. Teisest küljest, kui ühe auto väljatöötamises osales sadu või tuhandeid inimesi, kes langetasid otsuseid lugematu hulga disainilahenduste, materjalide ja tehniliste lahenduste osas, mis mõjutasid autosid, mida soovisid enesele, tarbisid ja nägid tänaval ning reklaamides miljonid inimesed, on kollektiivne mälu selle sõiduki osas väga tugev. Sarnaselt saab kollektiivne mälu ja emotsioon kinnistatud, kui kellegi pingutuse tulemusel valmib kasvõi ainueksemplar autost, mis jõuab väga väga hea asjana miljonite teadvusesse.
Siin peitub tõenäoliselt ka põhjus, miks tuunitud auto turuväärtus on kasutatuna enamasti madal hoolimata sellest, et tema seisukord, parameetrid või kasutatud materjalid võivad olla paremad kui originaalilähedasel. Sellist autot ei näidatud meile reklaamides, teda ei liikunud tänavatel ja "sellised nad ei olnud". Ühiskondlikku teadmist ja tuntust ei ole - pole mingit kollektiivset mälu, mis meid selle objektiga seoks ja seega me ei oska teda endale tahta. Võitnuks see auto mõne suurvõistluse, oleks lugu teine, sest see tõestaks tema kvaliteeti vähemalt ühes aspektis ja ta oleks automaatselt ka tahtmist väärt. Samas täiesti tundmatuna turg isegi pigem kardab teda, sest tõenäoliselt ei valmistatud selle auto detaile seeriatootmises, teda ei katsetatud ühtekokku paar miljonit kilomeetrit ja tema kvaliteeti pole keegi peale omaniku kontrollinud. Selle tulemusena ei ole ta turu jaoks väärtuslik, kuigi võib olla omaniku jaoks hindamatu.
Aga mis mina ka kõigest sellest tean. Peaasi, et me kõik naudiksime seda, mis meil on ja seda, mida teeme. Siis ei lähe ka teiste hinnang või turuväärtus meile niiväga korda.
Ilusat õhtut.
Parimate soovidega,
Tauno