SL 280, 1996, R129 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Kui eelmises postituses kiitsin, et SL sobib peaaegu igas olukorras, siis möödunud suvi pakkus nukravõitu teadmise, et leidub siiski koht, kuhu rohelise SL-iga sõita olnuks piinlik. Lapsepõlvesõbra isa ärasaatmise päeval jäi see auto seega koju.

Aga tean, et vana poleks ise mingit pisaravenitamist sallinud ja vahetades minoorsed toonid taas kiirelt mažoorsete vastu, tuleb öelda, et kõige muu osas on olnud enneolematult suurepärane vanatehnikasuvi, mis pakkus elamusi, millest veel vaid 10 aastat tagasi unistadagi ei osanud.

Kõlan nagu väike laps oma lihtsate rõõmudega, aga päris kindlasti jäävad selle aasta üldse kõige ägedamateks märksõnadeks minu jaoks:
- päris oma Mercedes SL-i saamine ja sellega Saksamaalt koju sõitmine,
- sõidukogemus Eestis ainsa ZIL 41047 limusiini roolis,
- päev Lääne-Virumaal sõbra "uue" Bentley Turbo R sohvrina,
- iga-aastase Volgade kevadsõidu "Ettevaatust Auto!" korraldamine,
- tänu sõpradele kahe korraliku W140 (500 SEL ja S 600 L) pikem kasutamine,
- oma W201-ga nö noorte klassikute kokkusaamisel osalemine ja proovisõidud pea kõigi kohaletulnute autodega (nt BMW M3, Toyota MR2, MB R107, MB C126 jne),
- peaaegu terve suve jooksul peamiselt vanade Mercedeste ehk R129, C124 ja W201 igapäevane kasutamine.

Ja kuigi sõber Tihhonovi seikluste kõrval näib kõik eelpoolmainitu kokku nagu üks rahulik nädal, on minusuguse igava eurokontoriroti jaoks see vahelduseks ikka päris tõsine vanatehnikahooaeg, mida järgnevatel aastatel saab olema keeruline ületada.

No tõesti - kui keegi oleks öelnud aastal 2004, kui asutasime Eesti Volga Seltsi, et kümne aasta pärast on Sul lisaks originaalkorras Volgale olemas ka isiklik SL ja mis peamine - sõbrad, tänu kellele saad roolida ehtsat ZIL-i või püüda taltsana hoida e30 kerega BMW M3-e, oleksin täiesti kindlasti arvanud, et kodanik on mingi järjekordne sõge motivatsioonikoolitaja, kes prognoosib ilusat tulevikku vaid selleks, et ma näiteks tema raamatu ära ostaksin. Elu on ikka seiklus.

Võttes kõike, mis võtta annab, üritasin igal võimalusel leida neid väheseid päevi, mil tuli vaid kahekesi autosse mahtuda ning mille käigus SL võimaldas nii töösõite kui kiireid esivanemate külastusi.


Vaikselt muutusid päevad aga üha lühemaks ja valget aega autodega mängimiseks jäi juba päris väheseks. Viimased sõidud tegi SL lahtisena pimedas ning 7 soojakraadi juures. Kuskil kuni 9 C oli kulgemine veel täitsa meeldiv, kuid sellest allapoole muutus vaprusevärinatega võitlemine mõttetuks, katuse sulgemine näis mõnusalt soe mõte ning vihjed hooaja lõppemisest tuli teadmiseks võtta.


Igast suvest saab lõpuks paratamatult ilus mälestus ja varem või hiljem panevad nii väikesed kui suured oma tuled rahulikult kustu ning jäävad uut äratust ootama. Ilusaid ja värvilisi unenägusid.



Parimate soovidega,

Sm. Västrik