24-06-2015, 09:29 PM
Umbkaudu seitse nädalat tagasi, kell 8.10 helises mu taskus mobiiltelefon. Selles pole midagi imelikku. On normaalne, et tööpäeva hommikul helistatakse ja päritakse imelikke asju. Ebanormaalne on sellisel kellaajal saada kõne abikaasalt. Süda hakkas ärevalt põksuma juba enne kõnele vastamist. Kõne sisu ei olnud südemetegevusele rahustavalt mõjuva iseloomuga. Kooliteel oli juhtunud õnnetus.
![[Pilt: a1hd9c.jpg]](http://i61.tinypic.com/a1hd9c.jpg)
![[Pilt: 35mjtif.jpg]](http://i62.tinypic.com/35mjtif.jpg)
Meie viie meetri pealt päris vaadatav Mercedes oli sattunud kolme auto ahelavarii keskmiseks autoks. Mercedese taga sõitnud auto juht ei märganud pidurdada ja sellest sündis plekikolin. Tänu Mercedese veokonksule lahkus tema sõiduk sündmuskohalt puksiiri abil, ülejäänud pääsesid omal jõul. Mina nõutasin politseist protokolli ja helistasin kindlustusse. Autot nägin alles õhtul kodus. Lükkasin ta ninapidi vaarikapõõsasse ja andsin naisele kooliskäimiseks oma auto. Positiivseid emotsioone ei tekkinud. Auto oli ju tükk maad näotum kui varem. Kindlustuse kõned ei andnud erilist lootust ja Mercedes vedeles kolm nädalat nägu vaarikates. Ei olnud isegi muru korrektse madaldamise huvides tahtmist teda liigutada.
Mingil hetkel jäi abikaasaga kahe peale ühest sõitvast autost siiski väheks. Minu majandusautol oli ülevaatus läbi saanud, ja nagunii kiskusin ma pesemise huvides ta seest laiali, kokkupanemine jäi nii tüüpiliselt muidugi paari puuduva pisiasja ja ajapuuduse taha. Seega tuli ikkagi punase auto võtmed üles otsida ja hakata temaga uuesti suhteid looma. Mercedes käivitus nagu eile sõidust tulnud. Konditsioneer hakkas kenasti jahedat õhku tootma. Nautisin diiselmootori hääle kõla. Pagasnikuluuk sulgus ja avnes nagu ta seda varemgi teinud oli. Käisin tankimas. Päris meeldiv oli üle hulga aja temaga sõita. Kiusasin taas kindlustusfirma ametnikke. Taas ei lubatud midagi. Tundus vähe tühja mõttena nendega tegeleda. Tabasin end jälgimast W202 kerega autode varuosade turgu. Korduvalt.
Seejärel saabus pööre. Kindlustusfirma esindaja lubas auto viia vabalt valitud remonditöökotta hindamisele. Paluti ainult mitte pöörduda selles asjas margiesinduse poole. Ajapuudusel jõudsin sellega tegeleda umbkaudu nädal peale vastavasisulise nõusoleku saamist. Misjärel katkestas ootusärevuse taas telefoni helin. Kindlustusfirma viis mind kurssi kurva tõega. Taastamine on ebamajanduslik. Pakuti erinevaid kahju kompenseerimise võimalusi. Valisin neist sellise paketi, kus sõiduk jäi mulle. Tehingu teise osana maksti välja rahaline kompensatsioon.
Seejärel ma enam varuosakuulutusi ei vaadanud. Peas keerles idee leida järgmine samade parameetritega sõiduk. Kriteeriumiteks diisel, automaat, Webasto, konditsioneer. Käisin mõningaid väljavalituid ka vaatamas. Uskumatu millist sõnnikut ikka auto pähe müüakse. Üks auto tundus suisa aiavoolikuga värvitud olevat. Taasavastasin vana tõe - läbi fotoaparaadi on võimalik isegi selline jõledus apetiitseks pildistada. Väsitav ja tülgastav elamus oli. Andsin loobuka. Avasin taas autod seibideks rubriike. Kuni leidsin päris kena seibi. Tegin telefonitsi asjad selgeks. Sobib.
![[Pilt: 8yxjr7.jpg]](http://i61.tinypic.com/8yxjr7.jpg)
Siin pildil juba kenasti nelja rattaga vaarikapõõsa lähedal, taustaks majandusauto. Millel pole ikka veel istmeid sees ja need muud pisiasjad. Ülevaatusest rääkimata. Doonoriks sai 1996 aasta Elegance kirjasid kandev iludus. Ostuhind oli odav. Auto on väntvõlli rikkega. Selles võib igaüks ise veenduda, sest see võll on läbi mootori kohati puuduva seina vaadeldav. Välimuselt viis miinus. Ustel esineb mikroskoopilises koguses roostet. Plaanis on pintslid ritta seada, rohelised detailid punase auto küljes ei tundu maitsekana.
Meie viie meetri pealt päris vaadatav Mercedes oli sattunud kolme auto ahelavarii keskmiseks autoks. Mercedese taga sõitnud auto juht ei märganud pidurdada ja sellest sündis plekikolin. Tänu Mercedese veokonksule lahkus tema sõiduk sündmuskohalt puksiiri abil, ülejäänud pääsesid omal jõul. Mina nõutasin politseist protokolli ja helistasin kindlustusse. Autot nägin alles õhtul kodus. Lükkasin ta ninapidi vaarikapõõsasse ja andsin naisele kooliskäimiseks oma auto. Positiivseid emotsioone ei tekkinud. Auto oli ju tükk maad näotum kui varem. Kindlustuse kõned ei andnud erilist lootust ja Mercedes vedeles kolm nädalat nägu vaarikates. Ei olnud isegi muru korrektse madaldamise huvides tahtmist teda liigutada.
Mingil hetkel jäi abikaasaga kahe peale ühest sõitvast autost siiski väheks. Minu majandusautol oli ülevaatus läbi saanud, ja nagunii kiskusin ma pesemise huvides ta seest laiali, kokkupanemine jäi nii tüüpiliselt muidugi paari puuduva pisiasja ja ajapuuduse taha. Seega tuli ikkagi punase auto võtmed üles otsida ja hakata temaga uuesti suhteid looma. Mercedes käivitus nagu eile sõidust tulnud. Konditsioneer hakkas kenasti jahedat õhku tootma. Nautisin diiselmootori hääle kõla. Pagasnikuluuk sulgus ja avnes nagu ta seda varemgi teinud oli. Käisin tankimas. Päris meeldiv oli üle hulga aja temaga sõita. Kiusasin taas kindlustusfirma ametnikke. Taas ei lubatud midagi. Tundus vähe tühja mõttena nendega tegeleda. Tabasin end jälgimast W202 kerega autode varuosade turgu. Korduvalt.
Seejärel saabus pööre. Kindlustusfirma esindaja lubas auto viia vabalt valitud remonditöökotta hindamisele. Paluti ainult mitte pöörduda selles asjas margiesinduse poole. Ajapuudusel jõudsin sellega tegeleda umbkaudu nädal peale vastavasisulise nõusoleku saamist. Misjärel katkestas ootusärevuse taas telefoni helin. Kindlustusfirma viis mind kurssi kurva tõega. Taastamine on ebamajanduslik. Pakuti erinevaid kahju kompenseerimise võimalusi. Valisin neist sellise paketi, kus sõiduk jäi mulle. Tehingu teise osana maksti välja rahaline kompensatsioon.
Seejärel ma enam varuosakuulutusi ei vaadanud. Peas keerles idee leida järgmine samade parameetritega sõiduk. Kriteeriumiteks diisel, automaat, Webasto, konditsioneer. Käisin mõningaid väljavalituid ka vaatamas. Uskumatu millist sõnnikut ikka auto pähe müüakse. Üks auto tundus suisa aiavoolikuga värvitud olevat. Taasavastasin vana tõe - läbi fotoaparaadi on võimalik isegi selline jõledus apetiitseks pildistada. Väsitav ja tülgastav elamus oli. Andsin loobuka. Avasin taas autod seibideks rubriike. Kuni leidsin päris kena seibi. Tegin telefonitsi asjad selgeks. Sobib.
Siin pildil juba kenasti nelja rattaga vaarikapõõsa lähedal, taustaks majandusauto. Millel pole ikka veel istmeid sees ja need muud pisiasjad. Ülevaatusest rääkimata. Doonoriks sai 1996 aasta Elegance kirjasid kandev iludus. Ostuhind oli odav. Auto on väntvõlli rikkega. Selles võib igaüks ise veenduda, sest see võll on läbi mootori kohati puuduva seina vaadeldav. Välimuselt viis miinus. Ustel esineb mikroskoopilises koguses roostet. Plaanis on pintslid ritta seada, rohelised detailid punase auto küljes ei tundu maitsekana.
