SL 280, 1996, R129 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Kõige vastikum osa vanatehnikaprojektide juures on minu jaoks alati värvimine - selleks tuleb ju autol paljud detailid küljest võtta ja see omakorda tähendab, et isegi kui me seda ei näe, pole need detailid uuesti kokkupanduna enam kunagi koostatud täpselt nii hästi ja kvaliteetselt, nagu nad tehases esimest korda auto külge pannakse.

Aga ükskõik kui õudne see mõte ka ei näi, oli ju juba autot ostes teada, et selgi korral värvimisest päriselt ei pääse. Seega üritasin lihtsalt teha nii hästi kui oskasin ja kuigi värvimist vajasid vaid mõned detailid, lasin värvimiseks eemaldamist nõudvad tükid plekksepal lahti võtta, sest ta oskab seda hästi ning ühtlasi tiibadel olnud roostemullid igaks juhuks korralikult puhastada ja töödelda. Ma ei teagi, mida ta lõpuks üldse tegi, aga ta tegi seda kiiresti, sest juba mõne tunni pärast oli masin kuidagi iseenesest plekitööst värvimisse liikunud.

Kui auto värvija käest tagasi sain, olin sunnitud pärast paaritunnist mõttepausi talle (mõistagi oma raha eest) uue tellimuse andma, milles ütlesin, et mind ei huvita, mida ja kuidas ta tegema peab, aga värvitoon peab järgmisel korral ideaalselt kokku sobima.

Kahe värvimise vahel tehtud pildid ei too seda ehk hästi välja, aga tagatiibade toon erines pisut uste omast ja nii kalli auto puhul ei saa sellele kahjuks läbi sõrmede vaadata - seega läks sõit tagasi värvitöökotta.


Kuna auto oli värvija juures kokku peaaegu terve kuu ja tagumiste poritiibade värvimiseks tuleb pehme katusega elektri abil veiderdada, suri vahepeal maha juba ostes ilmselt masina pikemast seismisest üsna jõuetuks muutunud aku. Peale läks uus 100 aH jurakas, mis sellise mootori ja katusega autole on minu hinnangul täpselt paras.

Ma arvan, et viga on kahtlemata minus, kui mulle tundub, et kõvakatusega opereerimine pole kuigi mugav ja teda ei ole kuskil hoida, sest iseenesestmõistetavalt on inimestel, kes uuena SL-i ostsid, olemas spetsiaalne autoga koos lisatasu eest ostetud raam, millel katust ladustada ning mõistagi seisab see avaras garaažis otse auto juures. Minul sellist raami ei olnud ja garaaži leidmisega alles tegelesin.

Seega samal ajal kui auto värvimises viibis, ilmestas mu igavat kontoriseina lisaks märkmepaberitele ja muule sodile R129 kõvakatus - kahtlemata ilus tükk, mis võiks sobida ka elutuppa.


Lõpuks tagumiste poritiibade, stangede (tagastange lihtsalt selleks, et värskem oleks) ja pagasiluugi värvimise tõttu kokku pisut üle 700 euro jagu (viie detaili eest mu meelest kosmiline summa) vaesemana autole järele minnes jäin enamvähem rahule, sest miski enam ei häirinud ning võisin rahulikult masina pessu ja poleerimisse viia.

Samal ajal sain ise alustada velgede problemaatika lahendamist.