SL 280, 1996, R129 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

R129 on selline auto, mille puhul juba 90-te esimesel poolel teadsin, et kui suureks saan, siis sellist endale tahan, kuigi sain aru, et tõenäoliselt ei saa ma seda endale iial lubada.

Kui sõber Tihhonov kirjutab, kuidas Bentley on tema silmis vaieldamatult parima auto võrdkuju juhile orienteeritud suursedaanide seas, siis R129 on olnud alati minu võrdkuju üldse kõige paremale ja ilusamale kasutuskõlblikule rotsterile või kabrioletile, võttes sealjuures arvesse tolleaegseid Jaguare, Astoneid jms ülikalleid konkurente. Ja seda juba ajast, mil ma veel üldse ei teadnud, kes on Bruno Sacco ja isegi seda, et mulle hakkavad paljud Mercedesed veel tulevikus meeldima.

Selline oli mu koduarvuti taustapilt kuskil 2000. aasta paiku ja niimoodi aastaid, sest ilusamat pilti kogu tollases internetis minu hinnangul ei leidunud.


Märkamatult möödus 20 aastat ja täna on mu enda poeg sama vana kui mina siis, kui esimest korda pildil R129 autot nägin ja teadlikult tajusin, et midagi täiuslikumat pole vist võimalik autotööstuses luua.

Kunagi käesoleva aasta veebruaris helistas üks tuttav Saksamaa automüüja mu vennale ja pakkus elupäevad Saksamaal elanud M103 mootori ja nii korraliku pehme- kui ka kõvakatusega varustatud 300 SL-i sellise hinnaga, et tegelikult oleks pidanud ta ära ostma. Aga ta oli sinist värvi ja ikka täitsa tavalist tumesinist, mitte mingit metallikut.


Ja kuigi ka auto läbisõit oli pigem suur, oleks pidanud ta kõigest hoolimata ära ostma, sest masin oli korralik ja sellise hinnaga on võimalik R129 puhul heal juhul osta täiesti räbaldunud salongi ja katusega USA importlaipasid. Või autosid, mis on põlenud.

Mõtlesin selle peale väga tõsiselt ja rohkem kui viiel korral olin vaid mingi vaevumärgatava tunnetuspiiri kaugusel sõnumi saatmisest, et ostan selle auto ära. Niimoodi isekeskis peaaegu hullumiseni värvi ja muude aspektide üle juureldes ning vist kogu Saksamaa R129 foorumeid ja artikleid läbi lugedes sai kõhklustest nädal, auto hind langes juba naeruväärsele tasemele ning loomulikult leidis see kahtlemata ülisoodne SL endale lõpuks uue omaniku mõne aferistist leeduka või poolaka näol, kes kodumaal ta omahinnale 1 000 eurot otsa keevitas ja ilmselt kiire kasumi teenis.

Aga mõra oli löödud. Üha uuesti ja uuesti lappasin mobile.de portaali, kuni kätte jõudis märts, vähemalt Saksamaal hakkasid ilmad kevadisemaks muutuma ning nende autode hinnad kasvasid täiesti selgelt paari tuhande euro võrra. Kui veebruaris olin seadnud müügikuulutuste hinnapiiriks kuni 5 000 eurot (ja selle eest oli isegi musta värvi enamvähem mõeldavaid Saksa autosid võimalik leida) ning kusagil märtsis tõusis hinnapiir märkamatult 6 000 eurole, siis peagi olin nö faceliftieelse, aga enamvähem ilusa musta värvi auto eest nõus maksma ka 7 000 eurot.

Sellise raha eest ei ole täna ehk 2015 aastal vaid Saksamaal elanud faceliftiga korralikke originaalseisukorras R129 autosid olenemata mootorist üldse võimalik osta ja vanatehnikana tundub mudeliuuenduseelne konkreetsemate joontega ja kollaste suunatuledega välimus isegi sümpaatsem.

R129 puhul ei huvita mind nö konkreetne mudel peale selle absoluutselt, et 600 SL-i ei pea ma tavakodaniku jaoks realistlikuks ja 500 SL lihtsalt ei oleks väga tahtnud, aga ostmata ka poleks jätnud. Käigukastist on Eestimaal ükskõik, sest kiirustel kuni 120 km/h on kõik variandid üsna ühtviisi head, kuid manuaali välistasin sellegipoolest täielikult.

Ühesõnaga, kogu mula kokkuvõttes oli sooviks 199 värvikoodiga 1989 - 1995 aasta enamvähem korralik automaatkäigukasti ja soovitavalt väikese mootoriga SL.

Ja SL-i oli üldse väga tarvis ka põhjusel, et kuigi siinkirjutaja näol on tegemist täpselt parajas keskeakriisieas meesterahvaga, siis kabriot mul ju ikkagi veel ei ole, aga A124 kerega autod maksavad tänaseks kaugelt üle 10 000 ja SLK või CLK sobiksid pigem naisterahvale ning nende suurest tootmisarvust tulenev laialdane valik paneb mind endale meeldivate eksemplaride väärtuse säilimises kergelt kahtlema. R129 oli aga oma aastatepikkuse ootejärjekorraga juba tootmise ajal klassika, mis ei muutu kunagi päris odavaks ja mille väärtus ka tulevikus langeda ei tohiks.

Seega, et mitte rongilt maha jääda, oli teda kohe nüüd, enne kui hinnad nagu A124 puhul kosmosesse ära kasvavad, tõesti väga hädasti tarvis. Haigus süvenes.

Ühel hetkel oli olukord juba nii veidraks kujunenud, et jaurasin peaaegu teispool maakera komandeeringus viibides sakslasest kliendiga õlut juues, kuidas mul on hädasti SL-i tarvis ja tagasi jõudnuna otsisin mõistliku hinnaga lennukipileteid Nürnbergi ja Münchenisse, sest sealkandis oli paar isendit, mida oleks tahtnud reaalselt vaatama minna. Õnneks olid soodsad lennud vaid läbi Istanbuli ja ükskõik kui palju ka ei tahaks, siis nii palju ikka ühe auto nimel ei viitsi pingutada, et terve päev mööda ilma lennukitega seigelda.

Lõpuks rahunesin üldse maha ning plaan sai selline, et sõidan sel aastal hoopis kupeega ja isegi üsna juhuslikult Saksamaale minnes võtsin kaasa ainult täpselt nii palju raha, et endale võimalusel vaid pereauto soetada. Lihtsalt selleks, et enda impulsiivsust teades mitte lolliks minna ja näiteks rendiautoga kuskile Stuttgarti või Münchenisse põrutada ning mõne SL-irimakaga koju naasta.

Noh, ma ei tea, kas see on saatus või mingi muu väga saatanlik asi, aga jälle läks kõik lõpuks väga valesti.

Selline pilt vaatas vastu esimesest autoaiast, mis meie teele jäi ja me tulime tegelikult siit kaasa võtma hoopis üht konkreetset praktilist diiseluniversaali.


Milline iroonia!

Sain muidugi kohe aru, et esiritta pargitud autod on tavaliselt mõeldud kohalikule inimesele ja maksavad seega nii palju, et osta neid ei kannata, aga lähemalt vaadata on ikka võimalik. Ma ei olnud varem kunagi R129-s isegi istunud, rääkimata nuppude näppimisest või katusega mängimisest.

Küsisin võtme ja uurisin samal ajal kui teise auto asju aeti ajaviiteks esimest korda elus SL-i lähemalt. Täitsa tavaline Mercedes. Sama tuttavalt hästi ja suhteliselt lihtsasti ehitatud nagu nad kõik, usaldusväärne M104 (2,8) mootor käis hästi, kõik nupud töötasid ja isegi katus liikus. Läbisõit oli väike, hulgaliselt tšekke ja hooldusraamat kaasas ja all minu arvuti taustapildilt tuttavad veidi korrodeerunud ja W210 offsetiga ehk natuke kõhu all, kuid siiski ilusad Sador veljed. Samuti oli katus ja plastikaknad korralikud ning mis minu jaoks peamine - ikka veel Mercedese originaalid!

Vanale autole kohaselt leidusid ka mõned väikesed vead, nagu:
- paar roostemulli mõlemal tagatiival,
- äärekivikriimud esistange allservas ja
- tänu sellele, et kellegi ilumeel oli millalgi nõudnud instrumendipaneelile kroomrõngaste paigaldamist, aga kvaliteedimeel appi ei rutanud, spidomeetrikella ümbert lahtikukkunud kroomvõru.


Ühesõnaga väikesed vead, mille kõrvaldamine ei ole ülearu kallis ja üldjoontes oli tegemist suhteliselt roostevaba originaalkorras igati toimiva vana autoga.

Ainult värv oli roheline ja kuigi ta ei olnud üldse kole ning seda kompenseeris Saksamaa turul üsna haruldane hele salong, siis värvitoon Turmalingrün metallik ei olnud minu maitsele just maailma parim. Parem muidugi kui hõbedane või sinine ja metallikuna kahtlemata parem kui nö mittemetallik, aga no ikkagi - roheline ju.

Võtit tagasi viies küsisin kerge irvega näol lihtsalt infoks auto hinda ja sain teada, et:
- Esiteks on tegelikult kõvakatus ka olemas, aga kuna see on ühe sõbra auto, siis katus on tal kodus.
- Ja teiseks, et hind on täpselt nii suur nagu ma olin seni valmis maksimaalselt maksma mudeliuuenduseelse auto eest.

Naeratasin lollakalt ja andsin võtmed tagasi. Milline iroonia korda kaks!

Turuga juba üsna kursis olles, või õigemini praktiliselt kõiki Saksamaal müüdavaid alla 10 000 eurot maksvaid Saksa SL-e enamvähem peast teades, olin oletanud, et konkreetse auto hind tuleb mulle öeldust ikka tubli mitu tuhat eurot kallim, kui mitte üle 10 000, sest kuigi teda veel müügiportaalis ei leidunud ja tegemist oli uuena iseenesest odavaima mootoriversiooniga, oli ta ikkagi faceliftiga, puhta Saksa ajalooga ja esirea auto.

Vajusin näost täiesti ära ja vist eriti ei rääkinud sealt müügiplatsilt lahkudes üldse midagi, sest mingi hetk ütles mu vend ise, et kui ma tahan, siis võime ju tagasi minna ja selle auto ära osta. No ma ei tea, kui tema midagi sellist rääkima hakkab, siis on tavaliselt asi juba väga kummaline.

Aga me ei läinud tagasi. Pidasin vapralt vastu terve õhtu ja öö.

Paraku ei olnud hommik sel korral õhtust targem, sest järgmise tööpäeva alguses olime samal müügiplatsil tagasi sooviga proovisõitu teha. Autoaia omanik kinnitas mu küsimuse peale, et kas sellisega 2000 km Eestisse sõita kannataks, et sellega kannatab kasvõi Jaapanisse sõita, sest ta teab selle auto omanikku ning tehniliselt on masin kõige paremas korras. Oma jutu kinnituseks andis ta auto võtmed ja teatas, et ma võin sellega pool päeva mööda Saksamaad ringi sõita kui tahan, sest ta garanteerib, et ma ei leia midagi, mille kallal viriseda.

Vanade autode suhtes paadunud skeptikuna ma muidugi seda kõike ei uskunud ja lootsin sisimas ikka, et vast ta raibe ei sõida või ei vaheta hästi käike või sõidab mingil muul põhjusel nii halvasti, et ma ei taha teda enam endale. Muidugi sõitis auto hooldusajaloole ja läbisõidule vastavalt täiesti suurepäraselt, vahetas käike paremini kui ükski teine minu vanadest Mercedestest, töötas ühtlaselt ja vaikselt ka tühikäigul ning õlirõhk ja mootoritemperatuur püsisid igal hetkel ideaalsena.

No mis sa kuradile ütled. Vägisi tahab tulla ja kes olen mina, et keelata.

Kui masina tagasi viisin, teadsin, et ta on ostetud.

Ja veelgi enam - ma teadsin ka seda, et sellest ostust saab seni minu igava elu suurejooneliseim vanatehnikaüritus, sest kavatsen temaga kõik 2 000 kilomeetrit päriselt ise koju sõita. Varem olin arvanud, et paar suve tagasi ühe S124 autoga Eestisse sõitmine oli mu elu viimane põhjendatud võimalus millegi sedavõrd vana ja lollakaga nii pikka sõitu ette võtta ja sellest korralik vanatehnikaüritus teha. Nüüd aga pakkus saatus võimalust sama asja kordamiseks mõneti veel lollakama ja ebapraktilisema, kuid teisest küljest ka kaugelt ägedama autoga.

Oleks olnud hullumeelsus selline asi tegemata jätta, sest kuigi see tuleb kallim, ebamugavam ja ebaturvalisem kui auto treileriga Saksamaalt Eestisse toimetamine, on oma isiklikul SL-il läbi Euroopa sõitmine nii palju kordi ägedam kui mingi moodsa ökonoomse ja mugava pereautoga kulgeda, et ainult hingelt raamatupidaja suudaks sellisele pakkumisele "ei" öelda.

Leppisime kokku, et müüja organiseerib kõvakatuse autole paari päeva jooksul peale ja nii jäigi. Pereautot ma endale ei leidnud, aga väga enam ei pingutanud ka, sest hinges oli rahu.

Pealegi sain täiesti usutavalt oma isale, kes mingi hetk helistas teadmisega, et tahan tegelikult lihtsalt mingit E-klassi osta ja kes pole vanade autode suhtes eriti positiivselt meelestatud, telefonis väita, et ostsin endale auto ära umbes sellise tekstiga:
- "ei ole 320, aga 270 ka ole, vaid juba 280" (jättes mainimata, et ta pole CDI),
- "aasta on juba 6 ehk suht ok" (jättes mainimata, et mitte 2006, vaid 1996),
- "aga muidu väikese läbisõiduga ja korralik Saksa auto",
- "lihtsalt värv on roheline metallik ehk ei ole kõige parem, aga vähemalt on salong helebeež nahk".

Kõlas täiesti loogiliselt. Aga isa ei uskunud ühtegi sõna ja sai aru küll, et poeg on jälle mingi õudse vana rondi ostnud. Õnneks ta nende hindu ei teadnud ja arvas, et selliseid saab paari tuhandega ning seega pole kahju vast väga suur.

Mõne päeva pärast käivitasin oma isikliku SL-i silindrid ja peale rehvirõhu paikaseadmist keerasime nina Varssavi poole.

Vanade Mercedeste puhul on hea see, et kui ta sõidab Saksamaalt ostes 30 kilomeetrit, siis ta sõidab ka 3 000 kilomeetrit. Seega võis juba esimeses tanklas vabalt paagi täis võtta ja numbrid "sisse kirjutada".


Kojusõit on alati ühest küljest väsitav, kuid teisest küljest autohuvilise jaoks selliste puhkusenädalate parim osa.

Minu elu esimene R129 käitus kogu reisi eeskujulikult ja ei põhjustanud hetkekski pikkadel reisidel isegi kaasaegsete autodega mõnikord tekkima kippuvat tunnet või kahtlust, et äkki miski läheb katki. Lihtsalt kogu aeg oli nii kuradi ilus ja hea Saksamaa ja Poola korralikel teedel, Leedu ja Läti igavatel teedel ja Eesti olematutel teedel sõita, et ma siiamaani arvan, et äkki see kõik oli üldse uni.



Terve selle umbes ööpäeva jooksul, mis ma oma "uues" SL-is elasin, ei jätnud fooride taga vahele ükski silinder, ükski osuti ei käitunud kummaliselt, ühtki naginat ega kolinat ei ilmunud isegi Valga linna piinlikul teekattel ja see auto on minu lühikese elu jooksul omatud ja kokkupuututud autodest (ja neid on kindlasti üle 50) üks kahest, mille automaatkäigukast uskumatu järjepidevusega kõik käiguvahetused igas olukorras ja iga jumala kord loogiliselt teostab. Kuidagi masendavalt muretu ja igav värk nii vana auto kohta ning kuna SL-il puudub kapotil "sihik" ja kõvakatusega on ka auto salong täitsa tavaline, tekkis vahepeal isegi tunne, et võibolla on ta hoopis Mondeo.

Isegi kütusekulu oli täiesti mõistlik, tulles täpselt:
- 9,8 l sajale kiirteelõikudega osal (tõsi, kuna mõlemad olid bensiiniautod, sõitsime rahulikult ehk ~130-140 km/h),
- 8,9 l sajale Leedu ja Läti kuni Valga Statoilini.

Ainsa negatiivse nähtusena võis tõdeda, et kui pikema kodaniku jaoks võib istme piisavalt kaugele liigutamine olla komplitseeritud, siis magada on SL-is üldse peaaegu võimatu, sest istme seljatuge ei saa alla lasta. Puhkasin vahepeal teises autos.

Ja isegi kodus oodati ning võeti mind vastu põnevusega.
Huvitav on see, et ükskõik millise muu vana panniga ma koju oleksin tulnud, ei oleks mu abikaasa sellest tõenäoliselt vaimustuses olnud, sest lisaks endiselt puuduvale pereautole polnud meil isegi täiendavat garaažikohta, kuhu järjekordselt midagi veidrat ladustada. SL aga võeti kuidagi kahtlaselt lihtsasti vastu - justkui oleks midagi sellist alati oodatud. Tõesti väga kahtlane ja jääb vaid loota, et pereliikmed siiski ei ole siinkirjutaja tõttu sellesse reaalsustaju pärssimise teel enesehävituslikku käitumist põhjustavasse vana saasta endaletahtmise haigusesse nakatunud.

Koju jõudmisele järgnesid igavad värvitööd, õigete velgede otsing, täispesu ja muu selline, mida ka võibolla lähiajal kajastan ja mis auto omahinda muidugi tõstnud on, kuid mis üheski aspektis ei ole osutunud kallimaks kui täiesti suvalise W124 juures samasugused tegevused maksaksid ja pikema kogemuse puudumise tõttu ilmselt eksin, aga siiani on jäänud mulje, et R129 on tänases maailmas lausa odav pidada.

Ja kogu eelnenud lühikese taustaloo tulemusel ongi mul nüüd selline auto, millest ma olen nõus küll võrdlemisi mõistliku hinnaga loobuma, sest ta ei ole 199 värvikoodiga ja ta on "liiga uus", aga mille omamise üle mul on vaatamata tema värvitoonile siiralt hea meel, sest ta on minu arust täiesti suurepärane ja piisavalt muretu vanatehnika.


Mark: Mercedes-Benz SL 280 (R129)
Väljalaskeaasta: 1996
Läbisõit: 176 000 km (hooldusraamat)
Võimsus: 142 kW
Käigukast: automaat (4 käiku) (420)
Värv: tumeroheline metallik (269, Turmalingrün metallik)
Salong: helebeež nahk (265A)

Standardvarustus:
kliimaautomaatika, roolivõimendi, kesklukustus (puldiga juhitav), ABS, stabiilsuskontroll (ETS), 2x turvapadjad, el. aknad, el. katus, elektriliselt reguleeritavad istmed, püsikiirusehoidja (Tempomat), pähklipuidust iluliistud salongis, hardtop.

Lisavarustus:
lisasuunatuled (341), valuveljed (652), istmesoojendused (873), CD-boks (819), raadio MB Special RDS (512, tarvis uuesti leida).

Hind uuena: 130 939.- DEM

Järgneb...