MB 300 CE, 1990, C124 - Mondos

[Mondos]

Auto minu käes: 4 aastat ja 4 kuud
Minu käes sõitnud: 22 000 km

Uut ja vana
Minu vanasõna ütleb, et kui midagi head ükskord juhtub, siis ei jää teine kord tulemata.

Ühel ilusal päeval helises telefon ja teisel pool toru oli Autolehe tegevtoimetaja. Ta küsis, et kas ma olen huvitatud osalema 2013 aasta lõpu numbri suurprojektis. Nimelt on plaanis teha uus vs. vana lugu ning üheks paariks soovivad teha Mercedes-Benz E-klassi kupeesid. Täpsemalt otsib paarilist uus punane kupee Pärnus ning minu vana härra sobiks väga hästi sinna kõrvale.

Võtsin mõtlemise aega … umbes 3 sekundit. Juhuse tahtel oli mul puhkus just sellel nädalal ja mis võiks olla parem puhkus, kui üks maanteesõit.

Auto pesti Silberauto Eesti Pärnu esinduse poolt puhtaks ning sõideti uute autode salongi sisse. Kohapealne uus iludus oli salongi auto ja teda ei kõlvanud sombuse ilmaga välja ajada. See tegi ettevõtmise veelgi haruldasemaks, sest mitte iga päev ei käi vana auto uute autode salongis. Lisaks oli väga uhke saada oma auto uute autode salongist väljasõitnuna kätte. Eks see ettevõtmine läks mulle üsna kalliks, kui arvestada auto väärtust, sest on ju teada, et uute autode salongist välja sõitmisega läheb auto hinnas 30% kohe maha.

Natukene ajaloo ülevaadet
(allikas: Wikipedia)
Esimesel kahel E-klassil, W120 'Ponton' (1953) ja W110 'Fintail' (1962), polnud kupee versioone. Esimene E-klassi kupee tuli aasta peale sedaani versioonist W114 'Stroke-8' (1968). Minu Mercedes-Benz on C124 (1986) ehk vahele jääb veel C123 (1976). W124 tootmise ajal 1993 muudeti autode tähistust ehk numbri ja tähe järjestus vahetati (300CE-st sai E320 (facelift, erinev mootor)), sest sissepritset polnud enam vaja eraldi välja tuua kuna muud ei pakutud ja hakati ametlikult kasutama nimetust E-klass.

W124 facelift jäigi pikaks ajaks ainukeseks ja teatud mõttes ka viimaseks päris E-klassi kupeeks. W210 (1995) ja W211 (2002) ei omanudki kupeed vaid seda kohta täitis C-klassi põhjale tehtud C208 (1996) ja C209 (2003) ehk CLK-klass. Praegu müügil olev kupee lõpetas CLK-klassi ja võttis tagasi nimeks E-klass, aga on tüübiga C207 (2009) ehk erineb sedaani tüübi numbrist W212 (2009). Wikipedia ütleb, et C207 jagab 60% ulatuses W212 komponente, aga nagu Autoleht ütleb, siis platvorm on C-klassilt ning seega ka mõõtmed ning teatud lisavarustuse piirangud võrreldes sedaaniga.

Seega kui tahta väga närida, siis pole minu 300CE (1990) kõige esimene E-klassi eelase kupee ega ka veel ka päris ametlik E-klassi kupee ning võrdluseks olev uus E-klass on kahtlaselt CLK karva ega jaga sedaaniga sama tüübi numbrit. Minu arust on see lihtsalt põnev faktijada ning autod on vägagi võrreldavad uus ja vana kontekstis, sest on sama klassi esindajad sõltumata mida turundusosakond on nimeks pannud.

Autode võrdlus
Uus E-klassi kuppe on sportlikuma välimusega, kuid osad detailid on uuel ja vanal samaks jäänud. Minu kupeel olev kuid esimesel CLK puudu olnud B-piilarist taga poole oleva akna alla laskmise võimalus on ka uuel olemas, mis minu jaoks on E-klassi kupee kohustuslik element. Teine kohustuslik tunnus on turvavöö kelner, mis on ka uuel ja vanal olemas.

Mulle meeldib uue juures väga käigukangi asukoht, mis on kolinud rooli juurde. Minu arust on see ainuõige koht sellele hoovale.

Suurim pettumus oli uue mudeli tagaiste. Uus ja vana on mõlemad 4 kohalised, aga uuel on puudu käetugi ning seda ei saa ka tellida. Lisaks on seal kitsam, mis võib tulla C-klassi platvormi kasutamisest. Uue näol on tegemist juhi autoga, aga võrdluseks olev vana E-klass on kõigile mugav, sest ka taga istmel on sõita täielik nauding.

Dünaamikat kahjuks proovida ei saanud, aga paberite järgi on 300CE mootor R-6 3-liitrine 132kW ning 225Nm (4400 p/min) viies 1,4 tonni 8,5 sekundiga sajani. E200 omab kahte silindrit ja ühte liitri vähem, aga turboga mootorit, millel on 3 kW ning 15Nm rohkem (aga juba 3200p/min varem turbo abil) viies 140 kg raskema auto 0,7 sekundit kiiremini sajani tarbides poole vähem kütust.

1 pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna














Artikkel ilmus Autolehes 18. detsembr 2013. Suur tänu Silberauto Eestile, Autolehele, Tõnu Korrolie ning fotode autorile Pille Russile.