MB 230 E, 1992, W124 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Kuna teistest autodest tegin sel aastal kokkuvõtte, tunnen lühikese mälu tõttu vajadust vaatamata ajanappusest tingitud inspiratsioonipuudusele ja üha manduvale kirjaoskusele ka selle auto teemas mõned mõtted talletada.

Kui rääkida vanadest Mercedestest, siis just W124 on see mudel, mis ongi täpselt "mina". Mulle meeldib tema juures kõik alates mõõtmetest lõpetades kvaliteetsete materjalidega, millest see auto on tehtud. W124 ei tüüta kunagi ära nagu paljud teised vanad või uued autod, ei ole linnaliikluses nii kohmakas nagu W126 või W140 ja samas on maanteel mugavam ja rahulikum kui W201. Teda vaadates ei riiva odavad materjalid silma nagu W210-s ja samas on ta piisavalt praktiline pere ja vajaliku kraami mahutamiseks. Lisaks meeldib mulle selle auto juures anonüümsus, sest kuigi igal aastal on esinenud juhuseid, kus keegi saab aru, et tegemist ei ole igapäevasõidukiga ja tuleb midagi küsima, ei juhtu seda eriti sageli, sest 95% inimestest ei erista W124 kerega hobiautot tavalisest taksost. Ja see annab vabaduse auto peale ülearu palju mitte mõelda, mis omakorda muudab tema kasutamise lihtsamaks.

Seetõttu olen suviti just oma sedaani tarbinud mõõdutundetult palju, läbides 5 omatud aasta jooksul kokku mitu tuhat kilomeetrit. Ja iga kord on sellise mõnenädalase intensiivsema kasutuse järel tekkinud rumal süütunne, sest kuigi saan väga hästi aru, et auto on tarbeese ja ehitatud kestma sadu tuhandeid kilomeetreid, hakkab pikapeale ikkagi lihtsalt kahju veluuri, põrandamati ja rooli kulutamisest ning Eesti tolmustel ja auklikel teedel masina trööpamisest. Sestap tegin sel suvel teisiti ja see auto ei sõitnud rohkem kui mõned korrad garaažis manööverdamiseks tarvilik.

Pealegi on tarvis autosid aegajalt liigutada, sest muidu vajuvad rehvid mutriks ja sellest oleks antud auto puhul päris kahju, sest üle-eelmisel aastal sai ta endale täiesti uhiuued ja ajastutruud Dunlop SP suverehvid (teatavasti paigaldati Dunlop SP rehve W124 autodele ka tehases).

Eelpoolkirjeldatu aga ei tähenda, et möödunud vanatehnikahooajal 124 kerega autodega hullata ei oleks saanud.

Ühel ilusal juulikuu päeval Saksamaal viibides avanes tänu mu venna riskijulgele ostule 21. sajandi kohta täiesti uskumatu võimalus sõita koju 1993. aastal valminud 100-kilovatise helebeeži salongiga E 300 TD-ga (MB foorumi lugeja kindlasti teab, et TD ei tähenda siinkohal Turbodiislit, vaid universaalkerega diislit). Ja kuigi valikus oli mitmeid kaasaegsemaid autosid, millega sõit võinuks ilmselt kujuneda kiiremaks või ökonoomsemaks ja isegi mugavamaks, ei tekkinud siinkirjutaja teadvuses enam mingit otsustuskohta, sest ilmselt ei avane meie elu ajal enam 124 kerega autol võimalust sedavõrd mastaapseks vanatehnikaürituseks, mille käigus saab läbida paar tuhat kilomeetrit Saksamaalt Eestisse ning mis võimaldab sõita kiirusepiiranguteta kiirteedel, tiheda liiklusega linnades ja väga erinevates liiklusoludes alates lõõskava päikesega ummikutes istumisest lõpetades väsinuna Leedu uimases maanteeliikluses 70-märkide jälgimisega.


Selle 2000 km jooksul sai selgeks, et viimase mudeliuuenduse läbinud 124 on vaatamata vanaaegsele vabalthingavale mootorile üsna kiire ja sealjuures tänu 5-käigulisele kastile maanteel väga vaikne, võimaldades vasaku käe kahe sõrmega alt rooli hoides vabalt veel ka 140-150 km/h kulgedes kiirteel ilma igasuguse hääle tõstmiseta kaasreisijatega rääkida. Selle kliimaseade on niivõrd efektiivne, et teda tuleb sageli pärast sõidu alustamist maha keerata ja samal ajal ei võta see 100 kW diisel üldse rohkem kütust kui näiteks kümme aastat uuemad Audi 2,5 TDI mootoriga autod.

Minu jaoks oli see kõik väga üllatav, sest tegemist on ikkagi aegunud tehnoloogiaid kätkeva vanatehnikaga, millest ootaks pigem eelajaloolist sõiduelamust. Tõesti uskumatu - nagu päris autoga oleks sõitnud ja samal ajal seda mudelit ei toodeta juba 20 aastat!

Ja olgem ausad, ükskõik millise kaasaegse autoga on see päris tõenäoline, aga kui paljudel meist avaneb võimalus Bremenist endale 20 aastat vana 124 roolis 25 euro eest ilus mustvalge foto tellida?


Kuna koju tulnud auto salong oli helebeež nagu minu endagi W124 oma, tekkis tõttöelda juba auto ostmise eel salakaval plaan vahetada enda autoga välja keskkonsool, millesse minu masinal eelmine omanik telefoni jaoks kaks kruviauku on tekitanud. Kahjuks see aga ei realiseerunud, sest olles mõlemast autost eemaldanud keskkonsoolis oleva laeka, hakkasin nende värvitooni võrdlema enne kui konsooli enda lahti kruvin ja selgus, et detailide toon on natuke erinev.

Pildil on vasakul 1993. aasta ja uuema auto helebeež detail ning paremal 1992. aasta autost pärit keskkonsooli laegas.


Toonierinevus pole väga suur ja korraks tekkis isegi kahtlus, et võibolla on tegemist erineva pleekimisastmega, kuid asja lähemalt uurides selgus tõsiasi, et 1993. aastal muudeti tõepoolest Mercedese salongi helebeeži tooni ning endise 8411 beeži või Champignon tooni asemel tuli kasutusele 8F33, mis on mõnevõrra roosakam, kuid üldiselt väga sarnane. Kusjuures mõned detailid jäid ka täpselt samaks (nt uste siseküljel küljeklaasi ümber jooksvad plastikust katted jms väiksemad asjad). Siiski tähendas vinüülkattega detailide tehase poolt tekitatud muutus seda, et pääsesin edasisest muterdamisest ja mõlemale autole jäid külge originaaldetailid.

Kõike kokku võttes võib öelda, et kuigi möödunud suvi ei võimaldanud käesoleva teema sisuks oleva auto sihtotstarbelist kasutamist, oli hooaeg ikkagi W124 osas tavapäraselt intensiivne. Vaimse tervise säilitamiseks on see kahtlemata hädavajalik.

Ilusat talve kõigile.

Parimate soovidega,

Tauno