190 E 2,6, 1992, W201 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Õhtust, härrased. Üle pika vaikuseperioodi on taas põhjust avada uus teema ja hoiatan, et see on jälle pikem jutt.

Mark: Mercedes-Benz 190 E 2,6
Väljalaskeaasta: 1992
Läbisõit: 262 000 km (hooldusraamat)
Võimsus: 118 kW
Käigukast: automaat (4 käiku) (420)
Värv: must metallik (199)
Salong: must nahk (261)

Lisavarustus:
2x el. aknad (583), el. katuseluuk (412), 2x istmesoojendused (873), turvapadjaga nahkrool (281), esiistmete käetugi (570), välistemperatuurinäidik (240), kassetihoidik keskkonsoolis (331), rohelise tooniga klaasid (593), suurema mahutavusega kütusepaak (915).

Maailma loomisest ja muudest tagamaadest:
Mõne aasta eest õnnestus natuke aega omada üht ilusat 190 E 2,3 autot, mille juures peamise probleemina häiris mind Mercedesele täiesti sobimatu manuaalkäigukast, mistõttu olin algusest peale nõus autost mõistliku hinnaga loobuma. Kahjuks või õnneks leidus tookord inimene, kes ilmselt sellist autot otsis ja nii ma temast ilma jäingi.


Kuna auto iseenesest oli hea, põdesin seda veel tükk aega ja ilmselt tänu sellele ostsin vahepeal liiga väheste tablettide mõju all viibides enda W126, millega ma ka väga rahul olen ja mis selgi suvel mõnisada kilomeetrit sõitis.

Aga kutsikas, mis oli kunagi üle kümne aasta tagasi mudeli poolest minu esimene päris korralik välismaa auto üldse, jäi hinge edasi. Kui naabermaja ees must originaalvelgedega kutsikas parkis, vaatasin seda alati pikalt. Ja kui Tartus üks pruun korraliku välimusega võrdlemisi värskelt toodud 190 E vastu sõitis, võis selle omanik mind ilmselt tema auto jõllitamise tõttu veidrikuks pidada.

Tegelikult selle auto jutt:
Ühel suvalisel teisipäeva õhtul vennaga külmetuse tõttu Jägermeisterit juues ja heade masinate üle filosofeerides, lappasime jälle mobile.de portaali. Täiesti pimeda juhusena oli kuulutuste seas Sindelfingenis (!) müügis üks õiget värvi ja sobiva salongiga 190 E 2,6, mille veaks oli - uskumatu aga tõsi - automaatkäigukasti rike!

Niisugune vedamine ei ole vanemate Mercedeste puhul väga tavapärane, sest tavaliselt roostetavad kered enne ära või käivad nendest tuuningusõbrad üle, aga mehaanika peab vastu. Sel autol näisid kere ja salong olevat igati eeskujulikus korras, kõik originaaltükid küljes ja ainsaks tegelikuks probleemiks see, et tagurpidi sõita üritades blokeeris käigukast liikumist, mistõttu tagurpidi liikumine oli võimalik, aga ebanormaalselt rohkesti gaasi andes. Rehkendasime, et see on kogu kasti vahetamisel umbes 500-eurone probleem, mida pole just ülearu palju.

Kirjutasin müüja telefoninumbri üles, kuid kuna olin mõnevõrra švipsis ja hommikul oli vaja palju asju ajada, ununes teema terveks järgmiseks päevaks. Alles Saksamaa aja järgi kella viie ajal õhtul meenus mikroinfarkti saatel, et jestas - kutsika peale pidi ju ka helistama. Valisin numbri ja sain teada, et auto on igati korralik, aga kahjuks kuni reede õhtuni reserveeritud.

No mis teha, lubasin müüjale reede õhtul võibolla veel helistada, aga tegelikult on reeglina nii, et need autod, mis juba reserveeritakse, on nagunii müüdud ja seetõttu ei vaevunud samal nädalal enam tagasi helistama.

Terve nädalavahetuse sajatasin omaette, et kohe kolmapäeva hommikul ei helistanud, aga pikapeale ununes teema, tuli uus nädal ja uued tegemised, mistõttu järgmisel korral sain aega mobile-s surfata jälle täpselt teisipäeval ning üllatusena avastasin, et seesama auto on ikka veel müügis. Ei olnud vaja palju mõelda - helistasin müüjale, kes kinnitas, et auto on alles ning et ta on selle mulle ka ülekandega müüma, kuid mitte selle hinnaga nagu ma lootsin. Palusin müüjal endale passi koopia saata ja jäin ootama.

Vahepeal, kõigi nende tegemiste juures aga tuli kaine mõistus külla. Kas see auto on ikka üldse mõistlik ost? Miks mul teda vaja on, kui mul niigi on garaažikohad kõik täis ja juba sel suvel ei viitsinud ma üht oma autodest üldse pikemalt sõitmiseks garaažist välja võtta? Miks ma peaksin ostma kutsika kui tegelikult saab ainult natuke kallimalt ka korralikke W140 kerega autosid? Niimoodi möödus terve päev ja jõudsin vähemal 100 korda selle auto ostmise osas ringi mõelda. Lõpuks lootsin lihtsalt, et müüjal on ka ükskõik ja ta ei saadagi mulle passi koopiat või kui saadab, siis on mingi jama seal passis kirjas, miks see auto kindlasti ostmata jätta tuleks.

Kahjuks eksisin. Müüja saatis passi koopia minu e-mailile meie aja järgi õhtul kell 7 ja see nägi omanike poole pealt välja selline:


Esimene omanik on olnud siiani tegutsev suurettevõte, kuid on juba vähem kui 5 kuu pärast nö Jahreswagen'ina (ma ei teagi eestikeelset vastet) auto müünud 1934. aastal sündinud Saksa nimega kodanikule, kes on selle omakorda 1998. aastal müünud edasi 1952. aastal sündinud Saksa nimega kodanikule. Kontrollides kerenumbri järgi varustust, mootorit ja salongi, klappis kõik samuti täpselt piltidelt vastu vaatavaga. Ebameeldivalt mõistlik ajalugu mu meelest. Ebameeldivalt seetõttu, et nüüd oli mul veelgi rohkem põhjuseid see auto ikkagi ära osta.

Mõtlesin veel terve järgmise päeva ja lõpuks helistasin ning ütlesin, et ostan auto ära. Müüja arvas selle peale, et "kindlasti jääd rahule". Palusin saata pangaandmed ja lubasin täpsustada, millal treiler auto peale korjab. Ühesõnaga kõik see tavapärane ja üldse mitte põnev bürokraatia. Lõpuks ei olnud muud teha kui lihtsalt oodata, millal auto peale võetakse ja millal see tegelikult minuni jõuab.

Lõpuks jõudis. Ja peab ütlema, et müüjal oli õigus - on põhjust rahuloluks.
Kere poolest on tegemist kindlasti minu parima Mercedesega ja värvimist vajavad ainult kergete täkete ja muljumise tõttu pagasiruumi luugi tagumine serv ning parem esitiib. Salong on kulumata ja korralik ning kõik tema vähesed elektrilt töötavad asjad, sealjuures katuseluuk, toimivad.

Mõistagi ei valmistanud üllatusi ka käigukast, mis oligi täpselt niisuguses korras, et edaspidi võinuks Hispaaniasse sõita, nagu müüja kinnitas, kuid tagurpidi liikumine valmistas probleeme.

Veidi auto juures toimetades tuli pagasnikupõhjast välja selline asi, millelt saab välja lugeda umbkaudse suurusjärgu, kui kallilt auto passi järgi kolmas omanik selle 1998. aastal ostis:


Tuleb kahetsusega nentida, et müügikuulutusest möödunud viieteistkümne aasta jooksul on lisavarustuse nimekirjast kaduma läinud elektriantenn ja Beckeri raadio, mis on asendatud mingite moodsate õudustega.


Raadiomure lahenes käesoleva foorumi abiga ning mõistliku raha eest on tänaseks autole soetatud ja ootab sissemonteerimist väga korralik masina väljalaskeaastale kohane originaalraadio - Becker Europa 2000.


Umbes nädala jooksul peale auto treilerilt mahalaadimist leidsin täpselt õige koodiga (722.409) käigukasti, mis nägi ostuhetkel välja justkui oleks põllutöömasina pealt võetud, kuid juba kahe päeva pärast oli kast puhas, auto küljes ja proovisõiduks valmis. Enda jaoks suure üllatusena võin kinnitada, et vahetatud käigukasti töö on vanema auto kohta filigraanne - ei mingit lumelabidaga kuklasse tunnet ühelgi käiguvahetusel, nagu pahatihti vanematel Mercedestel tükib olema.

Suure heameelega lasin autole korraga nö hoolduse ära teha (õlide-filtrite vahetus) ja nüüd saan temaga rahulikult edasi toimetada. Ei saa öelda, et tegemist ei oleks järjekordse projektiga, kuid väga mahukaks see vist ei kujune.

Plaanid:
Olles tänaseks enne järgmisse remondikohta viimist oma uue kutsikaga mõned korrad läbi linna ja natuke ka maanteel sõita proovinud, saan juba järeldusi teha. Tõenäoliselt tuleb välja vahetada (nagu alati) kõik süütejuhtmed ja jagajakaas, sest poolsoojalt hakkab mõnikord mingi silinder vahele jätma ja võib näha, et juhtmeid on juba üritatud ülepeksmise vältimiseks mootorist eemale tõsta. Tagasilla reduktor teeb gaasi maha lastes natuke häält, kuid arvestades auto läbisõitu on see igati ok ja isegi maanteesõidul ei häiri. Veermik on väga vaikne ja korralik, kuid pidurikettad vajavad sujuvama pidurdamise huvides üle käimist.
Standardlähenemisena on esindusest juba ära tellitud iluvõre plastikosa ja kroomliistud.

Minu autodel kipub alati olema mingi konks.
Selle masina haakekonks on originaal, kuid õnneks teisaldatav ning seega on samuti tellitud konksukate, mis vastavat kohta tagastanges tulevikus varjama saab.
Kindlasti kuuluvad lähiajal soetamisele korralikud originaalvaluveljed, kuid kas need saavad olema 8- või 15-auguga disainiga, selgub järgmistes vaatustes, sest viimasena mainitud meeldiksid endale rohkem, aga neid on keerulisem leida.

Ühesõnaga mõningase tööga saan endale lõpuks täitsa hea 190 E 2,6 automaadi. Täpselt selle, mida oli kogu aeg tarvis.

Ja kuigi mul pole siiani tänu ühest küljest korraliku telefoni puudumisele ja teisest küljest eriti jubedale fotoaparaadile sellest autost korralikke pilte, on mingid illustratsioonid temast nö leiukorras siinkohal siiski võimalik ära tuua. Seda autot pole peale treilerilt maha võtmist veel pestud, värvitud ega tehtud midagi muud peale ohtralt õliste kätega näperdamise ja seetõttu näeb ta vilets välja. Aga muutub pikapeale ilusaks.






Kardetavasti ei jõua ma sel aastal oma uut kutsikat enam eriti tarbida, sest tema valmimise ja lume tuleku vahele ei pruugi jääda kuigi palju aega. Aga järgmise aasta kevadet ongi sellevõrra huvitavam oodata ja eks püüan vahepeal ikka enda jaoks siia üles kirjutada, kui miskit jälle korda saab, muutub või areneb.

Vahepeal tuleb tööd ka teha. Seega kuulmiseni kõigile.

Parimate soovidega,

Tauno