14-07-2011, 04:39 PM
Täna endiselt sama autoga tööle sõites jäin pikemalt selle üle juurdlema, et miks ma just oma sedaankerega W124 autoga nii palju suviti sõidan ja miks mitte kupee või W126-ga ringi liikuda.
Lähenesin probleemile väga teise nurga alt kui tavakodanik, kuid tegelikult ei ole järeldustes, milleni jõudsin, midagi jahmatavat. Nimelt võtsin aluseks puhtalt emotsioonide erinevuse kõigi nende kolme autoga sõites.
Emotsioone iseloomustab hästi muusika.
Minu 230 E autos on alati kassett 80-te lõpu ja 90-te alguse naiivse diskomuusikaga. See auto ja temaga seonduv on lihtsalt selline - lihtne, kerge, mitte liiga palju mõtteid tekitav, käib nagu rütmimasin ja sobib hästi taustaks. Ajastu on õige ja sageli on isiklike maitseelistuste tõttu ka riietus nagunii sobiv.
300 CE-24 autos hoian tavaliselt kassetti Rammsteini muusikaga. Samuti tekitab see auto vaatamata suhteliselt tagasihoidlikule dünaamikale oma olemusega sõites just sellise tunde, et tahaks kihutada, vaatamata peast lendavatele juustele aknad alla lasta ja igalt ristmikult esimesena minema kiirendada. Selline natuke riiukuke tunne, kes siiski heast ja halvast tegelikult aru saab, kui mõistate.
Sõiduautos 420 SE pole mul veel üldse kassetti, aga tõenäoliselt saab seal olema helikandja Richard Wagneri või mõne teise Saksa helilooja klassikalise muusikaga, sest selle auto olemus on suursugune, rahulik, väljapeetud, kvaliteetne ja ajab kohati kananaha ihule.
Kellelegi keda ma tean ei meeldi kuulata iga päev hommikust õhtuni ja igas olukorras raju rokki või ainult klassikalist muusikat. Tapeet sobib taustaks aga igal ajal ja seetõttu sobib W124 230 E ka jätkuvalt igal ajal sõitmiseks.
Ta ei tekita emotsioonide üledoosi. Temasse ei pea süvenema ja ta ei nõua keskendumist. Ta on ja sõidab laias laastus sinust sõltumata. Ja see ei väsita tema tarbimisel kunagi ära.
Aga ikkagi tuleb ta garaaži ära panna, sest lõpuks kulub muidu kassett veel auklikuks.
Oma imelikke pealelõunaseid mõtteid vahendas
Tauno
Lähenesin probleemile väga teise nurga alt kui tavakodanik, kuid tegelikult ei ole järeldustes, milleni jõudsin, midagi jahmatavat. Nimelt võtsin aluseks puhtalt emotsioonide erinevuse kõigi nende kolme autoga sõites.
Emotsioone iseloomustab hästi muusika.
Minu 230 E autos on alati kassett 80-te lõpu ja 90-te alguse naiivse diskomuusikaga. See auto ja temaga seonduv on lihtsalt selline - lihtne, kerge, mitte liiga palju mõtteid tekitav, käib nagu rütmimasin ja sobib hästi taustaks. Ajastu on õige ja sageli on isiklike maitseelistuste tõttu ka riietus nagunii sobiv.
300 CE-24 autos hoian tavaliselt kassetti Rammsteini muusikaga. Samuti tekitab see auto vaatamata suhteliselt tagasihoidlikule dünaamikale oma olemusega sõites just sellise tunde, et tahaks kihutada, vaatamata peast lendavatele juustele aknad alla lasta ja igalt ristmikult esimesena minema kiirendada. Selline natuke riiukuke tunne, kes siiski heast ja halvast tegelikult aru saab, kui mõistate.
Sõiduautos 420 SE pole mul veel üldse kassetti, aga tõenäoliselt saab seal olema helikandja Richard Wagneri või mõne teise Saksa helilooja klassikalise muusikaga, sest selle auto olemus on suursugune, rahulik, väljapeetud, kvaliteetne ja ajab kohati kananaha ihule.
Kellelegi keda ma tean ei meeldi kuulata iga päev hommikust õhtuni ja igas olukorras raju rokki või ainult klassikalist muusikat. Tapeet sobib taustaks aga igal ajal ja seetõttu sobib W124 230 E ka jätkuvalt igal ajal sõitmiseks.
Ta ei tekita emotsioonide üledoosi. Temasse ei pea süvenema ja ta ei nõua keskendumist. Ta on ja sõidab laias laastus sinust sõltumata. Ja see ei väsita tema tarbimisel kunagi ära.
Aga ikkagi tuleb ta garaaži ära panna, sest lõpuks kulub muidu kassett veel auklikuks.
Oma imelikke pealelõunaseid mõtteid vahendas
Tauno
