MB 230 E, 1992, W124 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Eile oli võibolla üks selle aasta viimaseid tõeliselt ilusaid kuivi sügispäevi ning varsti on maas lörts ja sool. Seetõttu käis ka see auto eile viimast korda puhastuses, tankis paagi täis, lisas rehvirõhku ja läks talvekorterisse järgmist kevadet ootama.

Umbes kuu aega tagasi oli veel sel suvel vajalik vahetada aegajalt niiskemate ilmadega jupsima hakanud ülekoormuskaitse või -relee, sest suvalistel hetkedel ei ole ilus, kui autot käivitades ta ei tööta. Remontida ma teda ei oska ja kallis ta ka ei ole, seega ostsin uue. Taaskord on tegemist detailiga, mida täpselt samasugusena ei saanudki tellida. Kui uhket kirja Germany kandva vana jupi artiklinumber oli A2015403245, siis seda enam ei toodeta ja tellida ei saa ning uus tükk kirjaga Hungary kannab juba artiklinumbrit A2015403745. Kui nii on ette nähtud, siis nii sai ka tehtud.


Samuti põles ühel hetkel läbi vasakpoolne spidomeetrivalgustuse pirn ja see lõikas eriti valusalt hinge, sest W124 spidomeetriploki välja võtmine pole just minu leivanumber ning selle auto spidomeetri ümbruses polnud seni vähimatki märki sellest, et teda oleks iial välja võetud. Seega kartsin ikka päris korralikult, aga pimedate kelladega on veel koledam sõita ja esindus tõenäoliselt ei hooliks ka piisavalt, et mitte detaile kriimustada.

Võtsin julguse kokku ja hakkasin teda demonteerima. Selleks tegin originaaltööriistu meenutavad konksud, millega ta välja tõmmata, lasin alt põrandalt klambri tagant lahti spidomeetritrossi ja asusin jõuliste liigutustega tööle.

Paraku minu käte ramm lõppes enne kui spidomeetriploki kätte sain, kuigi ta liikus juba paar millimeetrit. Olin varem kuskilt foorumist lugenud, et mõni suudab selle krempli oma pesast kätte saada pelgalt sõrmede jõul. No ma ei tea, mis metallist need sõrmed siis tehtud on või kui mitu korda varem see kellaplokk välja käinud on, et asi nii lihtne oleks. Igatahes hakkasid mu päris kõvast terasest tööriistad juba järele andma ja meel muutus murelikuks, et kuidas peaks siis veel plastik vastu pidama!

Seega otsustasin teisiti läheneda ja demonteerisin juhi jalgade juures oleva armatuurlauaaluse katte ning vasakpoolse soojendusresti. Nüüd sai altpoolt spidomeetriploki ja armatuurlaua all jooksva risttala vahele paigutada hea laia pinnaga tööriista ning seda kangina kasutades spidoplokki väljapoole suruda, kartmata kuskile mingeid kriime või täkkeid teha. Peab ütlema, et meetod töötas ja lõpuks said pirnid mõlemad igaks juhuks korraga nii ära vahetatud, et ise olen rahul. Üldiselt läks see töö ikka väga hinge, sest ükskõik kui hästi sa asju ei tee, kunagi enam ei saa need nii head, kui olid enne lahti võtmist.

Kui ma varem selle autoga sõitmisest pole eriti kirjutanud, siis kindlasti mitte selle pärast, et ma poleks tahtnud või see ei vääriks kirja panemist. Seni pole lihtsalt osanud seda sõnastada ja pole soovinud selle auto puhul keskpärast keelt kasutada. Kuid saades aru, et ma ei muutu aja jooksul paremaks kirjatsuraks, tahaksin siinkohal siiski mõne sõna hingelt ära öelda, sest kuigi mul on olnud 11 Mercedest, millest 6 olid või on 124 kerega, pole mul kunagi varem mul olnud nii ebanormaalselt hästi sõitvat kulumata W124 eksemplari. See lihtsalt hämmastab iga jumala kord, kui ma temaga sõidan.

Kui sujuv võib olla vana Mercedese käiguvahetus ja kui vaikne salong ning kui kergelt ja täpselt ta on juhitav. Mu kallis kaasa sõidab selle autoga palju parema meelega kui mistahes senise meie pereautoga ning samuti iga kord ütleb, et see auto väga meeldib talle. Muidugi ei ole ta uus ja on jätkuvalt detaile, mis võiksid olla paremad, kuid sellele vaatamata sõidad sa selle autoga alati sellise tundega nagu oleksid reklaamfilmis - täiesti omas ilusas ja rahulikus keskkonnas, kus naeratus huultelt lihtsalt ei kao.

Korraga hakkavad linnud aeglasemalt lendama ja teised liiklejad muutuvad uskumatult sõbralikuks. Sul on aega näha tuult, mis keerutab maha kogunenud kollaseid lehti moodustades neist kiiresti kaduvaid skulptuure või vaadata päikese imelisi värve peegeldumas majade akendelt. Ja selle kõige juures ma ei kujuta ette, kui uskumatult hea võis olla omas ajastus tuliuue W124-ga sõita. Ebareaalne.

Seetõttu on tõepoolest tegu minu kõige kallima autoga. Mitte ainult hinna, aga ka emotsionaalses mõttes. Igatahes soovin talle head talveund ja loodan kevadel jälle sama emotsionaalseid hetki kogeda.

Enne garaaži sisse sõitmist:




Selle auto jätkuvalt parim koht:



Parimate soovidega,

Tauno


PS! Hoiatus noortele autohuvilistele, kes endale autot valides kogemata sellele lehele sattusid! Eelkirjeldatud Mercedes-Benz W124 sõiduomadusi tuleb vaadelda puhtalt omas ajastus ning siinkirjutaja soovib rõhutada, et W124 kerega auto on aastal 2010 vananenud mudel, mis hõlmab endas paljuski aegunud tehnoloogiat, mistõttu ei ole tegemist tänapäeva kontekstis kaasaegsetele autodele võrdväärset konkurentsi pakkuva sõidukiga. Tegemist on ennekõike kõrgväärtusliku vanatehnikaga ning endale esimest autot ostma minnes soovitab käesoleva kirjatüki autor valida näiteks võimalikult uus ja korralik VW Golf.