Teema hinnang:
  • 1Hääli - 5 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
190 E 2,6, 1992, W201 - Sm. Västrik
#41
Tuuningul ja tuuningul on vahe, seda minagi. Mullegi meeldivad pigem tagasihoidlikult ja ajastutruult tehtud masinad ja ma oma praktilise meelega ei mõista siiani seda stance-i fancy värki (põhi vastu maad ja rattad lääpas all), kuna see muudab auto sõiduomadused ainult halvemax. Aga mulle ei meeldi see kui tuuningusse üleüldiselt halvustavalt suhtutaxe ja kuuldes sõna tuuning kangastub inimesele just pornotuuning. Tuuningut ja pornotuuningut saab tihtipeale eristada selle põhjal, et esimesel juhul on omanik oma autot muutnud isikupärasemax ja paremax enda vajadustest ja maitsest lähtudes ja hoolimata teiste arvamusest ja teisel juhul on tuuningut tehtud just teiste arvamuse (või sellega vastuollu minemise) ja parasjagu leviva maitsevoolu järgi.

Mis lapselapse poolt tuunitud vanaisa autosse puutub, siis tuuning kipub tihtipeale inimese vanuse ja arenguga muutuma ja kui noores eas kipub see minema pigem sinna pornotuuningu poole, siis vanemax saades, muudetaxe see vahel tagasi ajastutruux või isegi originaalix. See, et vanaisa auto taas kasutusse võetaxe ja selle eest hoolt kantaxe on ju parem variant kui et see kuskil kuuri all lihtsalt ära roostetab ja Kuusakoskisse rändab. Tõsi, tihti satub see auto ka lapselapse käest Kuusakoskisse, aga midagi pole parata, selline on elu, ja kõiki hingi me päästa ei suuda.

Autoturg on mõnevõrra kahtlase väärtusega ja üldistav näide, kuna vahel võib tuunitud exemplar olla paremini hooldatud ja paremas konditsioonis kui kallima hinnaga müüdav aastaid seisnud ja väikese läbisõiduga originaalkorras auto, millest taas elulooma saamine võib kokkuvõttes kallimax minna kui tuuningu tagasipööramine. Ja kui auto tuunimist vältida vaid sel eesmärgil, et siis püsib hind kõrgem ja hiljem saab kallimalt maha müüa, siis ilmselgelt pole veel omale õiget hobiautot leitud ja tasub antud auto kohe maha müüa ja edasi otsida. Mina ei plaani ühtki oma hobiautodest maha müüa ja tuunin ning korrastan nad täpselt sellisex nagu ma vaimusilmas ette näen, isegi kui see mul 10-20 aastat aega ja auto turuväärtusest kümnetes kordades rohkem raha peax võtma. Kui omanik on rahul oma hobiautoga sellisena nagu see on, siis on tegu kadestamisväärselt õnneliku autoentusiastiga ja tuleb talle vaid palju muretuid kilomeetreid soovida. Mina nii õnnelik veel ei ole ja liigun alles sinna suunas.

Ma ei palu muud kui lihtsalt veidi rohkem tolerantsust ja mõistmist ja veidi vähem üldistamist. Ka tuunija on inimene Tongue
You can have any car you like... As long as it's a Mercedes!
Vasta
#42
Mõtlesin, et ma enam sel aastal ei kirjuta, aga miks ka mitte.
On see ju ikkagi minu auto teema ja seega olgu siin ära toodud kolm minu tagasihoidlikku mõtet.

Sõna olulisus

Aastad autotööstusettevõtte kvaliteedijuhina ei olnud mu elus küll teab mis stressivaesed, kuid andsid palju kasulikke õppetunde, millest üheks on kindel teadmine, et mida pikemalt Sa räägid või kirjutad, seda rohkem on Su tekstis sõnu või lauseid, millest saab kinni hakata. Sõna on imeline ja keeruline asi ja pole üldse lihtne üht mõtet või lauset nii selgelt ja puhtalt kirja panna, et seda on ühest küljest meeldiv lugeda ning sealjuures kannaks see edasi täpselt selle sisu ja mõtte, mida kirjutaja väljendada soovib. Blaise Pascal on kunagi väidetavalt palunud oma kirjas lugejalt vabandust selle eest, et kirjutas pikalt, kuna tal polnud lühikese kirja kirjutamiseks piisavalt aega. Päris sageli eksin samal põhjusel nurki lõigates minagi ja püüdlustest hoolimata on kahetsusväärselt paljud mu postitused ikkagi liiga pikad. Vigade vastu aitabki vaid lugejate tagasiside põhjal harjutamine. Olen selle võimaluse eest siiralt tänulik.

Seega asendagem minu eelmises postituses sõna "eranditult" sõnaga "mõningate eranditega" ja kõik saab veel korda.


Tõe subjektiivsus

Teate, olen päris ausalt juba nii vana inimene, et ei halvusta enam ammu ühtki vaadet või mõtet ja saan aru, et tegelikult ei tea ma maailma asjadest suurt midagi. Kui teaksin kõiki neid asju õigesti, millest mul oma rumal arvamus on, ei istuks ma ilmselt kallil pühapäevaõhtul siin foorumis neid ridu kirjutades, vaid vestleksin oma elulooraamatu autoriga, kes mu kallihinnalised mõtted siis hiljem korralikult kirja paneb.

Maailm pole mustvalge. Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid vaateid, mis parasjagu ühe või teise mätta otsas seistes ongi tõepoolest vääramatult õiged. Tuuning on täiesti eluterve ja sageli ka meistrit ennast arendav tegevus ning tõsiasi, et siinkirjutaja jaoks on järeleaidatud või muudetud autod vähemväärtuslikud, ei tähenda, et ülejäänud 7 miljardit inimest planeedil Maa teisiti arvata ei tohiks. Erinevus rikastab.


Asjade väärtus

Asjadel ja sealhulgas vanadel autodel on mitu väärtust. Üheks on nende emotsionaalne või sentimentaalne väärtus omaniku jaoks ja see on sageli suurem kui vastava eseme turuväärtus. Omaniku äranägemise järgi muudetud ja parendatud auto on tema silmis täiesti põhjendatult suure väärtusega ning tal ongi selles osas õigus, isegi kui turg sama ei arva.

Vanade asjade turuväärtuse määrab väga sageli kollektiivne mälu ja see, kui palju inimesi vastavat mälu mingi objekti suhtes omab. Kui ühe auto väljatöötamisega oli seotud üks mees, kes selle masina oma garaažis valmis tegi ja sellega siis hiljem poodi, tööle ja koju sõitis, on selle sõiduki turuväärtus vanaks saades väga madal. Teisest küljest, kui ühe auto väljatöötamises osales sadu või tuhandeid inimesi, kes langetasid otsuseid lugematu hulga disainilahenduste, materjalide ja tehniliste lahenduste osas, mis mõjutasid autosid, mida soovisid enesele, tarbisid ja nägid tänaval ning reklaamides miljonid inimesed, on kollektiivne mälu selle sõiduki osas väga tugev. Sarnaselt saab kollektiivne mälu ja emotsioon kinnistatud, kui kellegi pingutuse tulemusel valmib kasvõi ainueksemplar autost, mis jõuab väga väga hea asjana miljonite teadvusesse.

Siin peitub tõenäoliselt ka põhjus, miks tuunitud auto turuväärtus on kasutatuna enamasti madal hoolimata sellest, et tema seisukord, parameetrid või kasutatud materjalid võivad olla paremad kui originaalilähedasel. Sellist autot ei näidatud meile reklaamides, teda ei liikunud tänavatel ja "sellised nad ei olnud". Ühiskondlikku teadmist ja tuntust ei ole - pole mingit kollektiivset mälu, mis meid selle objektiga seoks ja seega me ei oska teda endale tahta. Võitnuks see auto mõne suurvõistluse, oleks lugu teine, sest see tõestaks tema kvaliteeti vähemalt ühes aspektis ja ta oleks automaatselt ka tahtmist väärt. Samas täiesti tundmatuna turg isegi pigem kardab teda, sest tõenäoliselt ei valmistatud selle auto detaile seeriatootmises, teda ei katsetatud ühtekokku paar miljonit kilomeetrit ja tema kvaliteeti pole keegi peale omaniku kontrollinud. Selle tulemusena ei ole ta turu jaoks väärtuslik, kuigi võib olla omaniku jaoks hindamatu.

Aga mis mina ka kõigest sellest tean. Peaasi, et me kõik naudiksime seda, mis meil on ja seda, mida teeme. Siis ei lähe ka teiste hinnang või turuväärtus meile niiväga korda.

Ilusat õhtut.

Parimate soovidega,

Tauno
Vasta
#43
Väga osavalt ja täpselt sõnastatud Tauno! Mõistan, et meil on sel teemal veidi erinevad vaated, kuid tundub, et mõningase tahtmise korral mõistame teineteise vaateid ja austame neid. Loodetavasti järgmisel hooajal kohtume mõnel autoüritusel ja saame neid vaateid meeldivamas olustikus hea söögi kõrval arutada. Ei ole välistatud, et saame kumbki oma W201-d kõrvuti panna oma vaadete näitlikustamisex. Senix aga kõike kõige paremat!
You can have any car you like... As long as it's a Mercedes!
Vasta
#44
Lihtsalt selleks, et sarnased kutsikad teemade hulgas korraks kõrvuti satuksid, võtan paari sõnaga kokku selle auto suve, mis ei ole sedapuhku olnud kuigi aktiivne.

Nimelt sigines noorema generatsiooni pealekasvu tõttu majja kutsikale konkurent, mis sel aastal lõviosa tähelepanust endale on saanud. Kutsikas peab seda nooruse uljust nüüd kuidagi oma soliidsusega tasakaalustama, aga ühele pildile mahuvad konkurendid täiesti vabalt.
[Pilt: 160811_MB190E26_1992_1_tn.jpg]

Kui juba teemat alustades kurtsin niiskusega mõningast mootori longet tundes, et selle auto küünlajuhtmed ei ole vist eriti head, siis lähemal vaatlusel sai päris selgeks, et nad seda tõesti ei ole.
[Pilt: 160814_MB190E26_92_2_tn.jpg]

Kuna auto on pidanud sel hooajal peamiselt vaid tublisti paigal seisma, tahtsin süümepiinade vaigistamiseks tema heaks kasvõi natuke midagi head teha ning kuigi ei olnud ametlikult kutsika aasta, paigaldasin talle muude autodega seotud toimetuste kõrvalt siiski uue Bosch'i juhtmekomplekti. Ta oli selle ju ammu ära teeninud.
[Pilt: 160814_MB190E26_92_3_tn.jpg]

Kolmandat korda sel suvel saime kokku lihtsalt järjekordseks garaažide ümbermängimiseks ja jääb loota, et kui järgmisel korral uuesti kohtume, on Münchenist tulenev agressiivne konkurents kuidagi taandunud, sest praegu kipub olukord elupõlise Mercedesehuvilise jaoks juba selgelt kahtlaseks.
[Pilt: 161004_MB_190E_26_92_1_tn.jpg]

Seniks aga head vanatehnikahooaja lõppu kõigile.

Parimate soovidega,

Tauno
Vasta
#45
Käisime nädalavahetusel pojaga Laitses Youngtimerite kokkutulekul ja oli erakordselt palav, aga samavõrd ilus päev ning keegi teine ei tea kui tohutult hea meel on mul kirjutada seda teksti siin oma kodus, kust meie väljasõit algas ja kuhu see tubli auto mind igasuguste muredeta tagasi on toonud.
[Pilt: 190727_MB190E_26_92_4_tn.jpg] [Pilt: 190727_MB190E_26_92_1_tn.jpg]

Ja kuna mitmete allikate kinnitusel ei jätnud kutsikas meid sel suurüritusel sadade pilkude all häbisse, julgen vist lõpuks oma senise elu raskeima projekti lõppenuks lugeda ja panna kirja kui keeruline see teekond on päriselt olnud.
Sellest tuleb üks pikk jutt.

Võiks ju arvata, et see kevad tuli teisiti, aga tegelikult saabus 2017 aasta aprill nagu iga teine ja miski ei lubanud aimata, et ta käivitab sündmusteahela, mida siinkirjutaja palju parema meelega vältinuks, kuid mis kõigest hoolimata korraliku õppetunni ja kõike arvesse võttes siiski suhteliselt positiivse lõpplahenduse annab.

Mu autodel on regulaarselt omad aastad, millal nad sõita saavad ja kutsikas näis olevat teenimatult vähe tähelepanu saanud. Seega käivitasin silindrid, tankisin paagi kütust täis, pesin masina puhtaks ning tarbisin järgmised kuu aega seda autot igapäevasõidukina.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_0_1_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_0_2_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_0_3_tn.jpg]

Selle ajaga sai seoses tavapärase Volgasõidu ettevalmistusega korduvalt läbi rallitud suur osa Lõuna-Eestist ja üldiselt olin masinaga rahul ning kiitsin teda igal võimalusel taevani. Isegi kellegi lahke inimese poolt üllatusena tulnud äärmiselt ahvatleva ostupakkumise lükkasin tagasi, sest ma ei olnud siis ega ole täna kindel, et seda autot oleks sama mootori, seisukorra ja varustusega mõistlikus hinnaklassis üldse võimalik asendada. Neid lihtsalt ei ole Saksamaalgi väga palju ja mis on, ei ole enamasti valmis hobiautod.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_1_1_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_2_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_1_3_tn.jpg]

Olgu sellega kuidas on, kuid suve algus möödus tõepoolest mängleva kerguse ja kiirusega, sest kutsikas on vaatamata oma võrdlemisi laisale mootorile võrreldes tänapäevasemate polsterdatud ja filtreeritud mullsõidukitega äärmiselt vahetu ja kärme auto ning võimaldab jaburalt agiilset linnasõitu, sest tead peaaegu igal hetkel täpselt, kus on Su rattad ja nurgad ning suudad kõigist aeglasematest kaasliiklejatest ja muudest takistustest mõttekiirusel mööda põigata, kiirendada ja pidurdada. Niimoodi sõidad ja lahendad oma teele jäävaid probleeme hasartmängusõltlasele sarnanedes üha kiiremini ja kiiremini nagu arvutimängus, kuni ühel hetkel Su silmad, mõte ja teod enam koostööd teha ei suuda ja lahenduse leidmiseks on juba liiga hilja...

Hetk enne kokkupõrget sain aru, et mul pole paremat valikut kui vasakpöördeks pidurdanud autole otsa sõita, sest tee oli palistatud ülikõrge äärekiviga ja teine auto on selgelt pehmem valik. Palju muud ma mõelda ega teha ei jõudnud ja suunasin autot lihtsalt nii hästi kui suutsin ning siis käis juba pauk.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_3_2_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_3_0_tn.jpg]

"AAAA!" ja "KURAT KÜLL!" on ainus, mida Sa sellisel hetkel sisimas kahjutundevalust kokkutõmbuvas südames tunned, sest tänu suhteliselt väiksele löögile ei ole Sul ega Su kaasreisijail õnneks muid valusid, mis vaimse piina üles kaaluks.

Mäletan selgelt, et mu esimene reaktsioon oli võti kiiresti süütelukust välja tõmmata ja käest põrandale visata, sest see ei kao sealt ära (autost väljas võiks vabalt kaduda). Seejärel, olles kiirelt silmanud, et mu kaaslasega on kõik ok, tuli kogu oma ahastuses ülikiirelt autost välja hüpata (vaadates siiski küljepeeglist, et see on turvaline) ja veenduda, et auto ei saa mingist jumal teab millisest kogemata tekkida võinud lühisest süttida. Kapoti alla pääsemiseks kangutasin paljaste kätega eest kapotiavamisliigendeid blokeeriva iluvõre, aga vist ei olnud pilt nii hull ja otsustasin ohutulede põlemajäämiseks akuklemmi esialgu mitte lahti ühendada, kuid sellest ei mäleta ma eriti midagi. Mäletan hoopis, et ahastasin veel veidi, kiskusin üles mõned teeääres kasvanud murulibled, kuigi oleksin tahtnud sama teha oma juustega ning kuidagi selle kõige vahel üritasin võimalikult rahuliku näoga veenduda, et eessõitnud autos viibinud perega on kõik korras.

Keegi ei saanud vigastada ja olukord nägi tõttöeldes palju hullem välja kui ta tegelikult oli, sest õnneks oli mu auto poolraam täpselt eesolevast Fordist mööda mahtunud ning löögi neelasid sujuvalt hästi pehmed plekkdetailid, nagu tuleraam, poritiib ja kapott. Kõik detailid peale vasaku poritiiva ja kapoti olid õiges asendis (jah, isegi parem esimene poritiib), turvapadi jäi loomulikult kinni, tuuleklaas oli terve ja esirehv jäänuks samuti terveks kui tiiva serv teda läbi lõiganud ei oleks. Ja kuigi tiivale kinnituv küljeliist oli löögi tõttu minema lennanud, oli seegi terve ja ei vajanud hiljem isegi värvimist. Eessõitnud Fordi kahjustused ei olnud eriti tõsised ja auto sai vabalt sõitmist jätkata, kuid minu masina transportis järelveetaval autotreileril koju mu vend, kelle mu üliratsionaalselt ja tasakaalukalt tegutsenud abikaasa kõige selle jama ajal kohale oli kutsunud.

Ma ei andesta seda endale iial, et rikkusin ära auto, mille kere oli mu autodest seni kõige paremas korras ning suuremalt jaolt originaalvärvi all. Vannu, nuta, naera või taasta kuidas tahad, teda ei saa enam kunagi endiseks.
Vasta
#46
Jama värk aga huvitav lugemine nagu ikkaThumbsup
Vasta
#47
Aga kui oled pisut rahunenud ja elu üle järele mõelnud, saad aru, et ainus, mida Sa üldse edasi teha saad, on proovida taastada oma auto nii hästi või halvasti nagu vähegi oskad ja loota, et vähemalt ise sellega pärast edasi elada suudad.

Algne vaatepilt oli kahtlemata trööstitu. Koheselt nähtavatest suurematest detailidest oli katki:
- iluvõre,
- kapott,
- vasak poritiib,
- tuleraam,
- vasak esituli ja suunatuli,
- tulealune liist,
- rattakoopas asuv logar,
- õhufiltrikorpus,
- radiaator ja
- paindunud oli ka see plekkpaneel, mis jookseb üle radiaatori ja millele kinnituvad pirkad ja kapoti lukustusmehanism.

Kuid lisaks silmaga nähtavatele kahjustustele tegi ärevaks tõsiasi, et akuklemmi pealetõstmisel mu seni hästitoiminud auto enam ei käivitunud. Ilmselgelt ei pruukinud ta seda teha tänu tõigale, et vasakul ees asub ka mootoriaju, millesse jooksvad juhtmed ja kohe aju kõrval asetsev diagnostikapistik olid viga saanud ning paar juhet üldse katkenud. Halvimal juhul võis ju ka aju ise löögi tõttu kahjustunud olla, kuid ma ei saanud seda silma järgi hinnata ja seetõttu alustasin lihtsamast - võtsin lahti eBay ning tellisin paari hiireklõpsu abil kogu juhtmekimbuga varustatud kasutatud komplektse ja üllataval kombel täpselt 2.6-liitriselt W201 autolt mahakruvitud diagnostikapistiku.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_4_1_tn.jpg]

See oli päris esimene detail, mille oma auto taastamiseks tellisin, kuid kui ta kohale jõudis ning paki lahti tegin, hakkasin enda sabas tervet juhtmerägastikku kandvat monstrumit silmitsedes pisut tõsisemalt mõtlema, avasin külma õlle ja otsustasin koheselt mitte midagi edasi teha, sest mõtted said otsa.

On ju ilmselge, et mitte kedagi teist usaldava kodanikuna demonteerin auto ise ja plekksepp ega värvija enam midagi lahti võtma ei pea. Seega tean ja pildistan üles kõiki neid detaile, mille ise lahti võtan. Aga sellest ju ei piisa, sest vastuseta jääb küsimus, kuidas taastada autot kui Sa ei saa olla kindel, milline ta üldse olema pidi. Mõistagi ei pea ma siinkohal silmas, et milline ta laias laastus olema pidi, sest suuremate osadega on alati lihtne, kuid tähtis on ju ka see, mis moodi ja millises järjekorras (üksteise all või peal) täpselt jooksevad kõik need vasakul ees asuvad juhtmed ja peenikesed vaakumvoolikud, millises asendis peavad olema erinevad klambrid ning mis suunas ja kuidas on paigaldatud juhtmeid hoidvad kaablisidemed. Seda kõike võib muidugi oletada, aga liikunud ja vigastatud detailide puhul päris kindel enam kuidagi olla ei saaks.

Sedasi murelikult mõtteid mõlgutades jõudsin järeldusele, et tegelikult on lahendus väga lihtne - mul on võrdlusmaterjalina lihtsalt üht näppimata 2.6-liitrist kutsikat tarvis. Seega avasin veini ja mobile, sisestasin vajalikud parameetrid ja etskae - TÄPSELT mulle sobiv auto leiduski Saksamaal inimliku hinnaga müügis. Vaevalt ma purjus olin, sest tegin ju ikkagi kiirelt väga subjektiivselt kallutatud kalkulatsioonid, kuid sõltumata kalkulatsioonide tulemustest olin nagunii otsustanud, et isegi kui keegi seda autot mu käest pärast ära osta ei soovi, on mõistlik ta "ära päästa" ja koju tuua ning endale jätta, sest mulle vaatas ekraanilt otsa musta metallikvärvi ja musta nahksalongiga 2.6-liitrine automaatkäigukastiga originaalkorras auto ja täna juba kutsikat klassikaks tembeldavalt turult ei ole üldse lihtne sellise kombinatsiooniga masinat hankida.

Mul on ilmselgelt väga mõistev abikaasa, sest kui paljudes peredes arutataks hoolikalt läbi, kas meil on ikka rohkem tarvis näiteks vannitoaremonti, soojamaareisi või seda, et äsja katki sõidetud hobiautole lisandub veel üks tõsist tähelepanu vajav isend, mille jaoks tuleb rentida järjekordne garaažiboks, ei tekitanud ostuidee mingeid küsimusi. Mäherdune usaldus, sest ma ise polnud kindel milleski peale tunde, et maailma juurde neid ei toodeta ja mulle endale see auto väga meeldib.

Ja nii juhtuski, et mu kutsikas sai endale kergelt väärkoheldud, kuid peaaegu originaalseisukorras kurja kaksikvenna ning minu niigi keerulisest projektist sai korraga kaks.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_5_0_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_5_2_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_5_1_tn.jpg]
Vasta
#48
Huvitav lugemine.
Ka mina olen aeg ajalt tabanud end mõtlemast teemal- hobiauto ja avarii.
Kui sul on hobiautosid palju, siis ilmselt sõidad nendega igapäevaselt vaheldumisi ja ajad omi asju. Või sõidad neist ühega ja ajad omi asju.
Ma ise oman ainult ühte hobiautot ja olen aru saanud, et linnasõit on avarii suhtes kõrgendatud riskiga.
Seetõttu katsun linnasõitu vältida ning üritan oma suvised kilomeetrid täis vurada maanteel.
Võimaluse korral mitte sellistel närvilistel põhimaanteedel nagu Tallinn-Tartu või Tallinn-Pärnu (vahel peab ka seal sõitma), vaid vaiksema liiklusega asfaltkattega kõrvalteedel.
Näiteks väljasõit Tallinnast Lahemaa rahvusparki mööda väiksemaid teid. Või siis Piibe maanteed pidi Lõuna Eestisse.

Vasta
#49
Põhimõtteliselt olin ma nüüd asendanud ühe probleemi kahega, sest egas see mu "uus" kutsikas ju ka mingi prillikivi olnud.
Kuigi auto oli müüja lubadusele vastates tõepoolest originaalvärvi all, selgus lähemal vaatlusel, et peaaegu kõik ta originaalvärviga kaetud kereplekid olid lisaks kaetud ka kriimude ja parklatäketega ning seetõttu oli ainus mõistlik lahendus terve alumine ring üle värvida. See on juba iseenesest terve suur projekt, sest kui kedagi teist ei usalda, tuleb selleks taaskord endal kogu auto lahti võtta ja kokku panna, tellida ja otsida loomulikult terve posu uusi juppe ja kulutada hulk õhtuid olemasolevate detailide puhastamisele ja parendamisele.

Aga juba enne igasuguste töödega alustamist läksid vahetusse autol ees olnud suunatuled, sest valgetega olnuks isegi kriimulise ja pesemata vanatehnikaga piinlik läbi linna sõita.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_6_1_tn.jpg]

Egas sellest muidugi auto veel päriselt korda saanud ja seega ohkasin raskelt, tõmbasin tööriided selga ning alustasin oma järjekordse Mercedese dekomplekteerimist. Autot lahti võttes läks tuju veidi paremaks, sest selgus, et masina kere ei olnud üldse nii roostes nagu ühest Euroopas sõitnud vanast Mercedesest karta võinuks ja pisut tõsisemat taastamist vajaski vaid vasak esimene tõstukiga tõstmiseks mõeldud koht. Üldjoontes oli pilt küll räpane ja kindlasti mitte nagu Jaapanist pärit autodel, kuid minu maitsele siiski pigem hea.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_7_1_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_7_3_tn.jpg]
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_7_5_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_7_6_tn.jpg]

Põhjust, miks need autod esimeste tõstukipunnide juurest roostetama kipuvad, võib vist sellelt pildilt otsida.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_8_1_tn.jpg]

Samal ajal kui auto kerega tegeleti, sain ise teha muid peatset koostamist ettevalmistavaid töid.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_9_1_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_9_2_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_9_3_tn.jpg]

Ja kui masin lõpuks pleki- ja värvitöödest naases, asendusid plekkveljed nagu võluväel märksa nägusamate 8-auguliste originaalvaluvelgedega, kapott sai uue mürasummutuse ja teda toetava amordi, süütejuhtmed ja jagajakaas kattusid tuliuute plastiktoodetega ning standardpaketina läks vahetusse komplekt iluvõreliiste.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_10_1_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_10_2_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_10_3_tn.jpg]

Kohatult moodsa Blaupunkti asemel võttis keskkonsoolis taas koha sisse märksa sobivam Becker Europa 2000 ja raske südamega tuli välja vahetada "pisut katki" olnud kõlarid.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_11_2_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_11_1_tn.jpg]

Kuna päris originaalkõlareid ei suutnud ma korralikuna isegi eBayst mitme kuu vältel leida, olin sunnitud need asendama täpselt sobiva ja W201 autode jaoks Saksamaal valmistatud alternatiivtootega, mida julgen teistelegi soovitada.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_11_3_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_11_4_tn.jpg]

Lisaks on nüüdsest empiiriliselt tõestatud, et mitme Mercedese omamine tekitab tohutut sünergiat, sest lootusetult kinnijäänud elektriantenn sai uue teleskoobi ning annetas organidoonori kombel oma vanas sisus leidunud hammasjõhvi mu W126 auto tagaaknalauas laisalt lebanud rulookardina remondiks.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_12_1_tn.jpg]

Lõpuks jäi teha veel tavapärane paarisajaeurone pesu, paigaldada kirsina tordile poleerimise hõlbustamiseks seni paigaldamata tuliuued embleemid ning veljekapslid ja ei kulunud aastatki kui üks vana auto oli oma uueks eluks valmis.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_13_2_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_13_1_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_13_3_tn.jpg]

Kõlab tagantjärele muidugi lihtsalt, aga tegelikult jäi aastast puudu täpselt 11 päeva ja nagu vanal autol ikka, leidub ju endiselt asju, mida saaks parendada. Kuid kõik oli läinud nii nagu plaanitud. Mul oli nüüd korralik ja väga sarnane 2.6-liitrine W201 kerega Mercedes võrdluseks olemas ja sain taas keskenduda enda katkisele autole.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_14_1_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_14_2_tn.jpg]
Vasta
#50
Kõigepealt tuli auto vabastada deformeerunud detailidest ja oma usu taastamiseks uuesti käima saada. Käivitamiseks oli seega tarvis jahutusradiaatorit, sest sellest käib läbi ka automaatkäigukastiõli ja ma tõesti ei soovinud mingite pimedate või muu sellise ajutise ratsimisega tegeleda, vaid teha nii nagu inimesed ikka teevad - minna poodi, osta uued detailid ja need siis auto külge kruvida. Kui uue originaalradiaatori hinna teada sain, mu soovid mõnevõrra muutusid. Nüüd soovisin minna eBaysse, tellida korraliku radiaatori ja selle auto külge kruvida.

Aga see kõik ei ole üldse nii lihte.

Tuli välja, et 2.6-liitrisel autol on kasutusel tänaseks jaburalt haruldane jahutusradiaator (esinduse hind 661 eurot) ning kasutatud originaalosa leidmine nii Eestist kui eBayst näis esmapilgul lootusetu. Aga käivitasin sellegi poolest otsingud ja igaks juhuks hakkasin uurima, mille poolest mu auto veel kuidagi väikese mootoriga masinatest erinev võib olla. Hea, et hakkasin.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_15_1_tn.jpg]

190E 2.6 on pealtnäha kutsikas nagu iga teine, kuid tegelikult on kogu ta esiosa pisut eriline ja sellest tulenevalt defitsiitsemate detailide hankimise vajaduse mõttes ka loomulikult keerulisem. Näiteks kui tavalisi suletud ribidega esistangesid vedeleb peaaegu igal pool lademetes, on avatud ribidega stangeversiooni leidmine märksa ebatõenäolisem, sest seda vist paigaldatigi üldlevinud mudelitest vaid suurema diiselmootoriga ja 2.6-liitrisele bensiinimootoriga autodele. Eks ta pikapeale leiaks ikka, kuid õnneks kannatas mu originaalstange vigastatud kohta üsna lihtsasti remontida ja seega seda detaili tarvis ei läinudki.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_16_1_tn.jpg]

Aga lisaks stangele on erinevalt väikese mootoriga autodest tõsisemate hoolduste teostamiseks keevituse asemel hoopis kummaltki poolt kolme poldiga kinnituv ja seetõttu veidi haruldasem see paneel, mis jookseb üle radiaatori ja millele kinnituvad pirkad ning kapotilukk. Ja kuigi erinevalt uuest stangest või radikast pole selle paneeli hind teoreetiliselt kallis, ei saa teda esindusest enam paraku tellida.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_17_1_tn.jpg]

Kuna olukord varuosarindel kujunes lihtsa auto kohta oodatust märksa keerulisemaks, tuli mõneks ajaks hoog maha võtta, teha korralik detailinimekiri ja keskenduda vajalike defitsiitsete juppide hankimisele. Ja olgu igaks juhuks ka öeldud, et kuigi kõrval oli teine korralik masin ning mind mitte eriti tundev lugeja võib arvata, et see võinuks teenida ka organidoonorina, ei saanud teise auto küljest midagi ära võtta, sest siis ei oleks ta ju enam komplektne ja korralik, vaid mingi isetehtud auto ja nii lihtsalt ei tehta. Autod peavad olema sellised nagu nad on toodetud ja kui tegu pole just lammutamisele kuuluva vanametalliga, ei ole ükski neist erand ning teda võib teha paremaks, aga mitte kunagi halvemaks.

Ostunimekiri sai pikk, kuid õnneks ei olnud kõik selles leiduv vaid suure mootoriga auto teema ja suurt hulka detaile oli originaalvaruosana võimalik veel isegi esindusest päris mõistliku hinnaga tellida. Näiteks tuleraam, logar, radiaatorilõdvik, õhuvõtu plastikosad jms pudi-padi on kenasti vabamüügis saadaval ning seetõttu sai suur osa probleemist väga lihtsasti lahendatud.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_18_2_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_18_1_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_18_3_tn.jpg]

Aga uut kapotti (580 eurot) ja poritiiba (790 eurot) nende hinna tõttu minusugune esindusest naljalt ei telli. Õnneks leidis raskel hetkel appi tulnud ralak oma rikkalikest varudest aastaid tagavarana oma aega oodanud ideaalses korras vasaku originaalporitiiva ja täiesti roosteta kapoti. Iluvõre lubas lahke seltsimees koguni oma isa auto küljest maha kruvida ja kehvemaga asendada ning isegi mu teine kutsikas leidis ta isa auto küljest oma salongi korraliku plastikdetaili, mille katkisemaga asendasime. Võibolla imestab isa siiani, et millise fašistide võlujõuga need jupid ta auto küljes ühe talveööga ära vananesid, aga ma loodan, et ta pole pahane.

Kasutatud korralik kapotialune paneel ja vasak esituli õnnestus leida koguni Eestist ja peab ütlema, et lisaks toidupiltidele võimaldab sotsiaalmeedia kohati ka kasulikke postitusi näha ja jagada.

Seega jäidki nimekirja endiselt figureerima defitsiitsed varuosad ja need osad, mis sel hetkel veel prioriteetsed ei näinud.

Ma ei liialda kui ütlen, et tegelesin järgmised paar kuud radiaatori leidmiseks igal õhtul järjekindlalt kogu mulle teadaoleva eBayderuumi kammimisega (sealhulgas Kleinanzeigen), kasutades kõiki sünonüüme ja keeli, mida otsimiseks suutsin välja mõelda. Ja niimoodi kulusid päevad ning lõpuks ta ikkagi müüki tekkis ja mu koju ka jõudis. Mul oli nüüd radiaator ja seega sain uuesti käivitamisele mõelda.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_19_1_tn.jpg]

Olles paari õhtu jooksul juhtmetel näpuga järgi ajades parandanud ära katkenud ühendused, mille hulgas oli ilmselt peasüüdlasena ka väntvõllianduri juhe ning asendanud diagnostikapistiku, proovisime lõpuks ühel hämaral talveõhtul pojaga garaažis autot käivitada. Ja vist me mõlema suureks rõõmuks ta tõesti ärkaski ellu! See oli nii äge - ta on küll haavatud, aga siiski elus! Ja selle kõige juures käis mootor ühtlaselt ning pärast käivitumist ei jäänud põlema ükski kontroll-lamp peale esialgu igaks juhuks süsteemist puuduva jahutusvedeliku oma. See tähendas, et ka ABS-i hüdraulikamoodul, mis asub ju samuti vasakul ees sel deformeerunud plekkdetailil, mille esindusest ostsin, oli õnnetusest eluga pääsenud. Palju autosid remontivate inimeste jaoks pole see vist mingi saavutus, aga ma ei tea auto elektroonikast, plokkidest, juhtmetest ausalt midagi ja seega käsitlesime kujunenud olukorda erakorse töövõiduna. Suurest õnnest tegin sellest isegi video, mida ei hakka siia lisama, sest selle vaatamisega ei viitsiks ilmselt keegi tänapäeval aega raisata. Ekraanipilt kõlbab ka. Smile
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_20_1_tn.jpg]

Auto oli nüüd jälle võtmest käivituv ja jahutusvedeliku ning käigukastiõli normi seadmise järel võis sellega vabalt kasvõi omal jõul plekksepa juurde või siis vähemalt treilerile ja maha sõita.
Vasta
#51
Tore näha ja lugeda et ma ei ole üksi oma "hulluses".

Need kõlarid - mängivad muidu normaalselt? Mul on enda projektidega sama häda et pappmembraanid vaid "lärtsuvad" ja isegi vaikselt kuulates ei tule sealt normaalset heli. Youngtimercamp sain nii kibekähku läbi et ei jõudnudki uudistama lähemalt. Väga ilus !
Vasta
#52
Öelda kasutajale, kelle nimi on audiophile, kas üks väike ja mitte kuigi kallis kõlar mängib hästi või halvasti, on väga riskantne tegevus. Ma ütlen seega nii, et ta kindlasti mängib minusuguse jaoks pettumustvalmistavalt palju paremini kui originaalkõlar, kuid kuna tegu on sellele autole valmistatud ja tõesti täiuslikult sobiva lahendusega ning originaali pole enam võtta, tuleb ta originaalist parema kvaliteediga paraku leppida. Big Grin

Kuid tulles eelviimase mammutpostitusena tagasi mu pooleliolnud projekti juurde, oli meeldivaks arenguks, et plekitöödest tuli auto tagasi juba omal jõul. Pisut rohkem kui aasta pärast avariid taas oma kutsikaga kasvõi korra läbi linna sõita oli peaaegu liigutav. Kapoti värvitoon ei olnud küll päris õige ja kõik oli endiselt puudu ning katki, kuid laias laastus tundus auto peaaegu juba auto nägu, päike säras ja see kõik tegi tuju kuidagi heaks. Tundus, et niimoodi võib temast veel asjagi saada.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_21_1_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_21_2_tn.jpg]

Põhimõtteliselt oleks võinud sõit otse värvija juurde minna, kuid selleks, et olla kindel, et pärast värvimist enam midagi teha ei ole tarvis, käisin läbi ka sillastendist, kus kontrolliti, et miski ei kannatada ei saanud ja silla reguleering õige on. Kõik oli hästi ja seega võis plekitööd edukalt lõppenuks lugeda.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_22_1_tn.jpg]

Autode ehitamise juures on alati kohti, kus õnnestub asi unetutel õhtutel jaburalt keeruliseks mõelda. Näiteks see andmekaart või pirka, mis kapoti alla käib ja mis koos teda kandva paneeliga värvimisele kuulub, on valmistatud alumiiniumist ja tähed on selle sisse pressitud. Kui ta lihtsalt matistada ja uuesti tuimalt üle värvida, muutavad tähed paksema värvikihi tõttu suure tõenäosusega originaalist töntsimaks. Seega tuli vana värv kindlasti eemaldada. Proovisin kangeid keemiaid, kuid see ei andnud tulemust. Värvi maha lihvida ju ka ei saa, sest siis lihvid samuti tähtede teravikud töntsiks. Igasugused liiva-, sooda- jms pritsid tundusid üldse liiga jõulised. Õnneks tuli pähe, et materjale puhastatakse ju ka laseriga. Üks sellist teenust pakkuv töökoda asus siinsamas Tartumaal ja kuna mul oli originaali asenduseks ostetud paneelilt proovimiseks ja laseri seadistamiseks ka teine pirka võtta, viis sõbralik teenusepakkuja need mõlemad ühes ning tagasi sain perfektselt puhta alumiiniumpirka. Laserpuhastus ei olnud mu suureks üllatuseks isegi eriti kallis ja seega on väga tõenäoline, et soovin ja soovitan seda teatud juhtudel ka tulevikus kasutada, sest tulemus on tõesti suurepärane.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_23_1_tn.jpg]

Kogu sebimise tulemusena oli auto lõpuks päriselt värvimiseks valmis. Tänu oma vennale ja ta headele tuttavatele leidsin korraliku töökoja, viisin masina selle ukse ette ja võtsin ta argipäevaselt triiksärki ja tänavakingadesse riietatuna ühe tõsisema hommikupoolikuga jälle koost lahti.

Tavaliselt ma tegelen samal ajal kui auto ära on, koostamiseks vajalike asjade ettevalmistamisega, kuid antud juhul oli värvimisele eelnenud aeg sedavõrd pikk, et praktiliselt kõik tundus valmis olevat. Külgekruvimiseks vajalikud varuosad olid riiulil ja need, mida ei olnud (nagu tüüblid, klambrid jms peenem pudi), pidi olema lihtne ja odav jooksvalt esindusest hankida.

Mõne nädala pärast helistati värvitöökojast, et auto on valmis ja võin sellele järele minna. Kuna ma tõesti ei viitsinud muud transporti otsida, läksin sedapuhku ettenägelikult töörõivastes kohale ning panin ta nii palju kokku, et sellega kannatas uuesti läbi linna rahulikuks koostamiseks oma garaaži sõita. Normaalsed töökojad ilmselt panevad auto värvimisjärgselt paari päevaga kokku, sest muidu oleksid nad peagi pankrotis. Mul kulus selleks siiski nädalaid ja valetaksin kui ütleksin, et vahepeal sellest päris tüdinenud ei olnud, seda enam, et tavalise korteriinimesena, kes tavaliselt selliseid asju tegema ei pea, ei ole ka töötingimused just liiga lahedad.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_24_1_tn.jpg]

No näiteks lähed Sa õhtul peale tööd garaaži ja mõtled, et paned täna kapoti kokku. Iluvõret loomulikult veel mitte, aga kõik peenemad asjad alustades lukustusmehanismist, lõpetades klaasipesudüüside ja nendealuste katetega peaks ju jõudma. Iga detaili juures vaatad pidevalt igaks juhuks teise auto pealt, et kõik kruvid õiged ning ka õiget pidi oleksid. Voolikute ja juhtmete puhul jälgid piinliku täpsusega, et just see kaugemale ulatuv juhe saaks teise peale või alla, nii nagu ta teisel autol on ja kõigi klambrite asendid kopeerid samuti omast arust ideaalselt. Ja siis lõpuks kui hakkad klaasipesudüüsi paika lükkama, käib klõps ja ta raibe murdub ära! "Mis seal's ikka," mõtled - "Mul oli ju ralakilt saadud teine komplektne kapott ja võibolla saab klaasipesudüüsi selle küljest?!" Aga ei - kiirel võrdlusel selgub, et 92 aasta auto klaasipesudüüs pole samasugune, mis oli näiteks 1990 aastal kasutusel mu teisel kutsikal. Teda on moderniseeritud! Ta on nüüd tumehalli asemel päris musta värvi ja ta see osa, mis on mõeldud voolikuga ühendamiseks, pole sama nurga all. Seega tuleb uus tellida, aga ikka jääb koju minnes kehv tunne, et endiselt seisab kutsikas garaažis vaid ühe klaasipesudüüsiga. Õnneks oli Silberautos konkreetne düüs siiski veel vabalt saadaval ning maksis vaid paar- kolmkümmend eurot ja seega järgmine päev oli jälle tuju parem.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_25_1_tn.jpg]

Samasuguseid kergeid tagasilööke tekib autot koostades siiski pidevalt. Paljud neist saab lahendada kiirelt, aga mõnedele ei oska esimese hooga üldse lahendust leida. On väga kerge minna kümnest erinevast tüüblist ja klambrist koosneva detailinimekirjaga esindusse ja need ära tellida. Hoopis keerulisemaks läheb aga siis kui saad teada, et mõnda neist vajalikest vidinatest enam üldse ei pakuta. Nii juhtus näiteks tüübli abil auto kere külge kinnituvate kaablisidemetega, mida selle aja Mercedestel kümneid kapoti all leidub. Võibolla me ei osanud lahke Silberauto varuosamüüjaga õiget artiklinumbrit välja selgitada ja mingi imenipiga on need veel saadaval, aga meil hankida ei õnnestunud. Tellisin prooviks 1 tk kõiki (päriselt ka kõiki) variante, mida varuosakataloog kaablisidemetest üldse näitas, kuid mitmed neist asendati tarnes automaatselt lihtsamate ehk ilma tüüblita versioonidega ja kuigi mul oli nüüd kümneid kilokotikesi kaablisidemetega, ei olnud täpselt samasugust endiselt ühtki.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_26_1_tn.jpg]

Erinevalt muudest detailidest ei ole ilmselt universaalse artiklina kasutatud kaablisidemetel peal tema artiklinumbrit. Seega otsisin eBayst lihtsalt nime järgi võimalikult sarnast toodet. Ja kulus aega mis kulus, aga midagi ma lõpuks taaskord eBay vahendusel ikkagi leidsin. Tähelepanelikult vaadates võib näha, et ta pea ehk silmus, millest kaabliside läbi jookseb, on valatud pisut teisiti kui originaalil, kuid kõige muu osas (laius, pikkus, isegi otsa peenikeste hammastega pind) olid nad identsed ning seega võis raske südamega nende kasutamise välja kannatada. Kui keegi teab, kus 10 tk originaaltooteid leidub, olen siiski sellest infost huvitatud ja vahetaksin nad kindlasti välja.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_27_1_tn.jpg]

Normaalne inimene ei kujuta ettegi kui palju aega võib kuluda ainuüksi kõigi juhtmete ja vaakumvoolikute paikasättimiseks, sest keegi teine ei tee seda niimoodi klouni kombel kahe auto vahet hüpeldes ja iga juhtme asendit nii ümbritsevate detailide kui teiste juhtmete suhtes iga mõne sentimeetri kohta meelde jättes, seda pusa paika sättides ning seejärel vähemalt 3 korda üle kontrollides. Ütleme nii, et vaid selle vasaku esimese nurga juhtmete paikasättimiseks kulus mul kindlasti vähemalt kolm õhtut ja kui keegi tark nüüd ühtäkki päris originaalkaablisidemed kogemata leiab, võib vaid pisut vanduda, aga tänulik olla, sest siis kulub vähemalt 1 õhtu veel.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_28_1_tn.jpg]

Suuremate detailidega oli märksa lihtsam. Stange sai paika peaaegu möödaminnes, kapoti mürasummutusmattide liimimine on mul juba käpas ja ralaki isa auto küljest pärit iluvõre tuli lihtsalt korralikult ära puhastada ning asendada taaskord kõik ta liistud. Muus osas oli tegu ideaalse tootega.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_29_0_tn.jpg]

Tuledega oli pisut rohkem pusimist, sest siingi foorumil toimetava Kaarli käest saadud Hella esituld tuli pisut olemasolevate juppidega parendada ja kahtlemata nõuab tulede paikasättimine silma, kätt ja mõõtevahendeid, kuid ka need said lõpuks minu meelest väga kenasti ette ning jabural kombel vajas hiljem ülevaatusel reguleerimist vaid parempoolne ehk avariist tervena pääsenud esituli, kuid vasak oli täpselt paigas. Müstika! See on ju sama tõenäoline nagu oleks puhta pesu hulgast kasutamiseks esimese korraga kaks täpselt ühesugust sokki võtnud.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_29_1_tn.jpg]

Ja kui me juba valgusallikatest räägime, siis suunatuledega juhtus üldse sedasi, et Hella omi ma esimese hooga ei leidnud, mistõttu läksid esialgu külge Boschid. Need tuleb aja jooksul kahtlemata välja ära vahetada, sest mu autol peaksid tehasetähise kohaselt küljes olema Hella valgusseadmed ja on pehmelt öeldes koomiline kui esituli on ühe ning ta kõrval platseeruv suunatuli teise tootja oma. Samas mäletatavasti said ka kusagil päris seda autot kajastava teema alguses mu masinale külge Boschi suunanäitajad ja seega ma selle veidruse pärast vähemalt esialgu liialt ei kurvasta ning hoian silmad lahti ja tegutsen otsustavalt kui Hella tulesid müügis märkan.

Ühel hästi meeldival õhtul tundus, et projekt hakkab lõpule lähenema ja võin kerenumbrit kandva alumiiniumpirka esindusest tellitud originaalneetide abil oma kohale kinnitada ning uue mootoriinfot kandva originaalkleebise tuleraamile kleepida. Sellised detailid on alati projekti lõpus kõige ilusamad ja nende paigaldada tohtimise nimel tasub pingutada.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_29_2_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_29_3_tn.jpg]

Nüüd ei jäänud teha muud kui ammu riiulile varutud õhufiltrikorpus peale tõsta, käed puhtaks pesta ja õlu lahti korkida. Aga nagu ikka - see kõik ei olnud üldse nii lihtne. Õhufiltrit komplekteerima asudes sain teada, et M103 mootoriga W201 autol ei ole kasutusel sama filtrikorpus, mida kasutatakse W124-del, vaid see on (vist) kasutusel veel R107 kerega SL-idel, aga võimalik, et ka R129-l. Ta on kapoti alla mahtumiseks tehtud õige pisut madalam kui W124 oma. Sain aru, et oleksin pidanud vähem laisk olema ja sellegi detaili juures päriselt varuosakoode võrdlema, mitte visuaalsele sarnasusele lootma. Igatahes oli mul auto peaaegu koos, aga õhufiltrikorpus puudu. Ja lisaks olin äsja kohalike Mercedesesõpradega kokku leppinud, et lähen selle autoga juba vähem kui kuu aja pärast toimuvale Youngtimerite kokkutulekule.

Eestis väga palju 2.6-liitriseid kutsikaid ja SL-e ei lammutata ja uus tükk, kui teda tellida saab, maksab üle 700 euro. Isegi mu heaks sõbraks saanud eBay ei näidanud esimese hooga midagi mõistlikku ja korraks tundus, et nüüd võib saatuse irooniana ikkagi olla käes see hetk kui olen sunnitud ürituse ajaks käe teise kutsika poole sirutama. See mõte näis kohutav, sest siis ei oleks ikkagi mu auto päriselt valmis ja see rikkunuks kogu asja mõtte ning mu enesetunde täielikult. Õnneks on aga eBay-sid mitu ning ma ei tea, kas keegi kuskil valvab me üle või mis värk mul selle vedamisega on, aga Kleinanzeigen lehel leidus siiski müügis korralik ja õige õhufiltrikoda. Kuna müüja ei soovinud seda välisriikidesse saata, tellisin ta oma venna aadressile Saksamaal ning sain paki täpselt kaks päeva enne üritust juba Eestis postist kätte. Uskumatu napikas!

Ja mitte, et see vedamine juba isegi suur ei oleks olnud, õnnestus õhufiltrikorpus sedapuhku osta koguni koos ta külge käiva kummist õhuvõtulõdvikuga. Mu avariilise auto oma oli küll päriselt terve ja ta pole ~50-eurose hinna juures ka selline asi, mida osta ei jaksaks, aga teisel ehk nö referentskutsikal oli see detail mõranemise tõttu katki läinud ja nüüd sai seegi kaks ühes lahendusena ootamatult soodsalt korda.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_30_1_tn.jpg]

Ühel ilusal päeval umbes nädal enne Laitse suurüritust tundus mulle, et nüüd küll aitab garaažis konutamisest ja on juba tõesti viimane aeg esimesteks katsesõitudeks. Kruvisin avariis vigastatud rehvi tõttu vist juba rohkem kui aasta eest kaks uut rehvi saanud ning garaažinurgas oma aega oodanud valuveljed masinale uuesti alla, sõitsin pesulasse ja sealt koos oma abikaasaga umbes paarkümmend kilomeetrit Tartust väljas elavatele vanematele külla.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_31_1_tn.jpg]

Auto toimis laitmatult ja üle väga pika aja oli see üks nüüdseks juba peaaegu valmis saanud kutsikaga tehtud rahulik ja ilus õhtu.
Vasta
#53
Vahepeal selgus, et sõber ralak on jäädvustanud fotosüüdistused sellest, kuidas ma moosivarga nägu peas ühel pimedal talveööl seltsimehe kaasabil ta isa autot rüüstasin. Polnudki järelikult fašistide kommertsime, vaid ikkagi külmrelvadega varustatud ida-eurooplase karvased käpad. Big Grin
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_32_1_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_32_2_tn.jpg]

Peab ütlema, et kuigi kaasfoorumlaste säästmiseks pean tänasega tõepoolest oma postitustesarjale joone alla tõmbama, mulle joonte alla tõmbamine üldse väga ei meeldi. Prints ja printsess ega romantilise komöödia peategelased ei ela pärast meelevaldset õnnelikku lõppu õnnelikult igavesti, vaid naeravad, nutavad, tülitsevad ja lepivad ning surevad ükskõik kui paljude õnnelike aastate järel millalgi ikka traagiliselt ära ning nende järeltulijad saavad omakorda põlvkondade kaupa pisarateni rõõmustada, kurvastada ja varanduse pärast jageleda. Sama moodi on meelevaldne lugeda lõppenuks vanatehnikaprojekte, sest alati on asju, mis jäävad kripeldama ja mis vajavad veel kindlasti tähelepanu.

No näiteks teadsin juba peale radiaatori jahutusvedelikuga täitmist ja esimesi käivitusi, et eBayst ostetud varuosa peale masina soojalt seismajätmist kohtadest, kus plastikust külg alumiiniumiga kokku on pandud, mõnd aega natuke lekib. Ta ei leki nii palju, et vahepeal möödunud aasta jooksul oleks jahutusvedelikku juurde olnud valada ja kuna kõik me autod muutuvad varem või hiljem printsessidele sarnaselt nagunii tolmuks, ei olnud ega ole ma selle pärast eriti stressis, sest kuigi pärast sõitu tekib asfaldile mõni inetu märg täpp, olen teinud oma parima ja paremat kasutatud radiaatorit leida ei ole lihtsalt praegu veel õnnestunud. Kui tulevikus keegi kuskil automaatkäigukastiga 2.6-liitrist kutsikat lammutab või ma mõnd originaalradikat taas müügis märkan, vahetan ta loomulikult välja. Sama moodi olen ju endiselt huvitatud Hella suunatuledest, kapoti alla käivatest originaalkaablisidemetest, aga ka C124 auto mootori alla käivast põhjakattest, Volga turvavöö plastikkattest ja veel kümnetest detailidest oma teoreetiliselt ammu lõpetatud projektide jaoks. Seega lõpud ei ole päris kindlasti kunagi lõplikud ja iga vanatehnikahuvilise jaoks kestab ükskõik kui kauni esitluse või seltsimeeste kiidusõnade järel erinevas tempos ikkagi edasi pidev tegutsemine selle nimel, et me vanatehnika lõplik mullaks saamine võimalikult kaugele edasi lükkuks.

Aga kuskile peab joone tõmbama. Kasvõi selleks, et ise uskuda, et oled justkui millegagi hakkama saanud või selleks, et lugeja raamatu vähemalt järgmise osa ilmumiseni kinni saaks panna. Minu jaoks pidi lõppu tähistama see kui olen kutsikaga taas mõnel vanatehnikaüritusel osalenud ja Youngtimer Camp sobis selleks hästi. Et julgeksin oma autoga Laitses kümnete või sadada pilkude alla ilmuda, pidi ta enamvähem hea välja nägema ja vanatehnika, mis on paaril viimasel aastal seisnud vaid tolmustes garaažides ning remonditöökodades, ei ole kerge šampoonipesu tulemusel kindlasti kuigi kena. Seega läbis masin põhjaliku puhastamise ja poleerimise näol uuesti enamvähem kõik samad protseduurid, mille oli juba korra 2013 aastal läbinud.

Lisaks sai ta esindusest külge uue kojamehe ning kuigi need on täna veel Tallinnas, said sõber Tihhonovi abiga Saksamaalt tellitud ka kvaliteetsed jalamatid.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_33_2_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_33_1_tn.jpg]

Ja kuna auto ülevaatus oli loomulikult ammu kehtivuse lõpetanud, astusin reedel vastu laupäeva ehk nö suurpäeva ka ülevaatuspunktist läbi. Ise natuke küll pabistasin, et mine tea, mis vahepeal mu näppimiste tulemusel näiteks heitgaasid näidata võivad, aga kõik oli korras ning parempoolse esitule näpukruvidega paikareguleerimise järel võisin taas julgelt tänavail ja maanteedel liigelda.

Enne üritust tegin autoga kokkuleppe, et laupäeval ei ole mul kordagi tarvis midagi kontrollida ega millegi pärast muretseda ja masin pidas sõna. Sõit Andrese suure mootoriga ilusa W124 järel Laitsesse, sealt heas seltskonnas söögipausiks Tallinna ning seejärel Tartusse tagasi kulges Eesti suve kohta ebaharilikus leitsakus ja kliimaseadmeta, musta nahksalongiga ning musta värvi masin ei pruukinud sel päeval kõige mugavam valik olla, aga auto käitus eeskujulikult ühtviisi nii linnaliikluses kui 120-ga kiirteel sõites. On pisut üllatav ja mul ei olnud isegi meeles, et kutsikas täiesti viisakas maanteeauto on, sest sirgel kiirteel võid vabalt 120 pealt vajadusel ka käed roolilt võtta või rooli vaid alt ühe sõrmega hoida ja samal ajal muretult reisikaaslastega juttu ajada ning auto sõidab vaikselt, sirgelt ja vibratsioonivabalt. Kui 4-käigulisest käigukastist tulenevalt mootoripöörded natuke kõrged ei oleks, võiks öelda, et maanteekiirus on isegi lõõgastav. Ühe vana masina kohta on see igal juhul hea, aga nii väikese isendi kohta minu meelest lausa eeskujulik käitumine.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_34_1_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_34_2_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_34_3_tn.jpg]

Õhtul tagasi koju jõudnuna olime mõlemad pojaga üliväsinud, aga tõesti samavõrd õnnelikud. Pühapäeval pesime kutsikad puhtaks, parkisime juba alanud järgmiste projektide hõlbustamiseks garaažikohtadel ringi 6 autot, paigaldasime kaksikutele autokatted ning olime endaga rahul. Mu rumaluse ja hooletuse tõttu kasutuskõlbmatuks muutunud vana väärikas auto oli umbes 3000 eurot ning kaks aastat ja kaks kuud maksma läinud õppetunni järel jälle korras ning esinduslik, me projekti võis sellega ametlikult lõppenuks tunnistada ja usun, et saame seda tubli autot veel palju aastaid hoida ja mõnusa ajamasinana kasutada.
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_35_2_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_35_3_tn.jpg]
[Pilt: 190728_MB190E_26_92_35_1_tn.jpg] [Pilt: 190728_MB190E_26_92_35_4_tn.jpg]

Oli tore vanatehnikaüritus ja loodetavasti kohtume taas kahe aasta pärast.

Parimate soovidega,
Tauno
Vasta
#54
Loodetavasti kohtume juba järgmisel aastal Halingas. Oleme plaani võtnud taaskord klassikalised Mercedesed üles rivistada.

Aga minupoolne austusavaldus ka ja mitte ainult sellise hoolega auto hoolitsemise eest, vaid ka meile detailse ülevaate andmise eest. Väga põnev lugeda ja teisalt omakeskis mõeldes et sul ikka kannatus jaguks mõlema tegevuse jaoks.
" The Best Or Nothing"  Mercedes-Benz

Indrek Peets
Mercedes-Benz Eesti klubi juhatuse liige
indrek@clubmb.ee / 5121868
Vasta
#55
Bravo, milline kajastus, milline lugu!
Nüüd on siis teada mis täpsemalt juhtus toona...kurb küll ent tulite sellest kõigest lõpuks küllaltki eduliselt välja.
Missioon Lõuna-Eestisse kujunes lihtsast ideevälgatusest meeleolukaks varuosahanke õhtuks, ööpimeduses garaažid läbi tuhlatuna ning natuke "vahetuskaupa" kohaliku külamehe 190 küljest ilmselt andis mingisuguse panuse nendele projektidele küll.
Tore lugeda, väga põnev ning ülevaatlik, loodame siis ülejärgmisel aastal ka tulemust ise käega katsuda kuna sel aastal.... jäin magama Tongue

Tervitused

setud sõitsid seciga
Vasta
#56
Vat nii tehakse asju!Eusa_angel

Ma olen ametlikult kade.Ninja
Vasta
#57
See oli üx üleütlemata mõnus laupäeva pärastlõunane lugemine! Minu lugupidamine ja austus sellise obsessiiv-kompulsiivse detailidesse laskumise ja kannatuse eest asi kõigi ja kõige kiuste sinu standarditele vastavalt auto taastamine lõpuni viia. Lugesin seda ja tundsin teatavat äratundmisrõõmu (ka minul peab mõni asi vahel olema täpselt nii nagu mul mõttes ja mitte mingil juhul teisiti), aga samas ka mõningast kergendust, et ma õnnex nii obsessiiv-kompulsiivne ei ole ja olen valmis suurematex kompromissidex.

Muide see 661 EUR-i originaalradika eest on ju küllaltki soodne hind, arvestades, et 1990-nda aasta Porsche 928 S4-ja originaalradika hind on sõltuvalt auto varustusest umbes 1300-1600 EUR-i ja B-osa kui sellist ei ole kunagi toodetudki. Kasutatud radikaid väga tihti ei liigu ja nende hinnad on tavaliselt umbes pool uue hinnast (mis on ikkagi palju 30 aastat vana plastikvannidega alumiiniumradika eest). Õnnex saab tänapäeval aftermarket täisalumiiniumist radika 2-3 korda soodsamalt, mis mind õnnex ei häiri üldse, kuid sinul võtax kõhus keerama, kuna ei ole originaal, ega näe sellesarnane väljagi.

Mul tekkis küsimus, et mis sellest teisest W201-est nüüd saab? Tegu üle keskmise heas korras masinaga (kuigi mitte sinu standarditele vastavas korras), mida on patt lihtsalt garaaži seisma jätta, kuna kahe kutsikaga korraga sa ju ei sõida. Kuna hobiautodega sõitmine käib sul kalendri järgi, kas siis sellel masinal puudub kalendris koht ja tegu on lihtsalt "laojäägiga" või vastupidi võid sellega sõita üxkõik millal tuju tuleb, kuna tegu pole prillikiviga?

Edu ja kannatlikku meelt sulle hobidega tegelemisel!
You can have any car you like... As long as it's a Mercedes!
Vasta
#58
Tere, härrased ja tänan heade sõnade eest, kuid kinnitan, et ma ei tee oma autosid korda kaugeltki nii hästi kui on võimalik, vaid nagu kuskil algusepool öeldud, üritan teha lihtsalt nii, et ise sellega elada suudan. Olen näinud, et teised oskavad ja suudavad paremini, seega lihtsalt pingutan vahepeal veidi ka omalt poolt, et mitte sõprade tasemest lootusetult maha jääda.

Kuid enne kui ma nüüd lõplikult igasuguse pingutamise lõpetan ja puhkama ära lähen, annan omalt poolt suvalises järjekorras mõned kiired vastukommentaarid.

1. Indrek, kui Halinga järgmine aasta toimub, olen mõistagi kohal. Mõne enamvähem toimiva Mercedes tüüpi sõiduauto ma vast ikka leian. Tongue

2. Werewolf, jah, see varuosade hind ongi selline suhteline nähtus, aga võibolla mul selle pärat Porschet polegi, et ei jaksaks radiaatoreid osta. Big Grin
Ei, tegelikult ka, kutsikas on siiski odavalt üleval peetav auto. Näiteks W126 puhul saaksin ma nendest sadadest eurodest arugi, kuid ühe lihtsa ja odava "rahvamersu" puhul käsi nii kergelt rahakoti põhja ei sirutu ning olen kindel, et korralik asi õnnestub hankida lõpuks hinnaga alla 150 euro. Lihtsalt kannatlik ja järjepidev tuleb olla, aga kus meil ikka kiiret. Smile

Ja kui rääkida teisest masinast ehk kutsika kurjast kaksikvennast, siis jah, ta ongi põhimõtteliselt laojääk kui nii väljenduda, sest oma eesmärgi nö eeskujuna on ta juba ära täitnud, ma kahte ühesugust autot tegelikult ei vaja ning minus pole nii palju meelekindlust, et üks võrdlemisi korralik vana auto igapäevakasutuses ja Eesti talves ära hävitada. Sellest tulenevalt on ta ka igati mõistliku hinnaga müügis. Aga ta müügihind on enamvähem täpselt omahinnaga sama, mistõttu endale aru andes, et sel tasemel neile autodele täna veel ostjaid ei leidu, ei kavatse ma lähiaastail sellest "laojäägist" odavalt loobuda, vaid teda kenasti laos edasi hoida, isegi kui see on kallis.

Selle auto seisukord tegelikult on mu enda standardite kohaselt (mida need ka ei tähendaks) piisavalt heal tasemel, et ta võinuks vabalt mu eelmise kutsika välja vahetada. Peamised vastuargumendid on, et tal pole pikka keskkonsooli, turvapatja ja ta on sündinud sportline vedrustusega. Neist esimene ehk pikk keskkonsool on mu jaoks isegi tähtsam element kui nahksalong ja sportlik vedrustus pigem selge miinus. Samas on "kurjal kaksikvennal" näiteks tagapeatoed, mida mu esimesel autol pole. Ja kui mu nö originaalkutsikas poleks õigeks ajaks mingil põhjusel valmis saanud, oleks mind Laitsesse viinud kutsikas vol 2 ja ma kindlasti poleks pidanud tedagi häbenema. Selle kõige tõttu ei põe ma selle laojäägi olemasolu üldse ehk olen pigem rahul, et saan olla sellise ägeda auto omanik ja olen valmis temagi eest piisavalt hoolitsema ja teda säilitama ning kindlasti aegajalt suvel sõitmagi. Mulle meeldivad selle aja Mercedesed selgelt liiga palju. Ärge mu abikaasale öelge, et ma seda autot järjekordselt maha müüa ei kavatse. Big Grin

3. v6sa, tegelikult pole põhjust üldse kade olla. Ausalt. Ma juba ammu ei jaksa oma autopargiga nii tegeleda nagu need autod seda vääriks, tingimused nende hoiustamiseks pole väga head ja kogu mu elu on selgelt liiga autode poole kaldu. See on sama moodi kõrvalekalle nagu alkoholism või kasiinosõltuvus, takistab praktiliselt kõigis muudes valdkondades paremat edasijõudmist ja kuigi endal on lõbus, ei ole see päriselt mõistlik ning loodan, et vähemalt mu poeg saab sellest aru ja teeb teisiti ehk nii nagu mu enda isa ütleb - enne tuleb luua tingimused ja siis võib hobidega tegeleda. Me vennaga pole sellega väga hästi toime tulnud, aga vast järeltulevad põlved on targemad.

4. ralak, see varuosamatk lõunaosariikidesse oli tõesti kuradima meeleolukas. Maru külm ja pime oli, aga ta õnnestus hiilgavalt ja ma südamest tänan, et mind aitasid, sest suuri plekkdetaile ikka eBayst väga ei osta ja ma kahtlen, et tervest Eestist ka tikutulega otsides nii korralikke asju saada oleks õnnestunud. Tõesti suur ja siiras aitäh Sulle!

Tänan veelkord tähelepanu eest ja lähen nüüd puhkama. Autoga. Automuuseumidesse. Abikaasa tahtis muidu loodusparki ja randa minna, aga see poleks ju mingi normaalne puhkus, kui mõistate.

Aitäh kaasa elamast ja uute seiklusteni!

Parimate soovidega,
Tauno
Vasta
#59
Johaidii. Sinu tekstid on alati nii loetavad! Mulle meeldib. Lausa õhinaga ootan järgmist ja järgmist posti.
MB 200T D, S123, 1983. a. 2.0, 44kW, diisel
Instagram: mb_s123
www.rxoptika.ee
Vasta


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  S 400 CDI Lang, 2001, W220 - Sm. Västrik Sm. Västrik 32 5,787 24-04-2024, 11:59 AM
Viimane postitus: Sman
  W201 190D 2.0 55kw maxim1655 7 1,383 12-12-2023, 03:40 PM
Viimane postitus: maxim1655
  W201 hinnad MMBrogan 4 893 03-02-2023, 08:26 PM
Viimane postitus: Mike22
  SL 280, 1996, R129 - Sm. Västrik Sm. Västrik 20 18,996 26-11-2022, 05:03 PM
Viimane postitus: Sm. Västrik
  560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik Sm. Västrik 86 84,879 05-11-2022, 11:43 AM
Viimane postitus: Sm. Västrik
  MB 230 E, 1992, W124 - Sm. Västrik Sm. Västrik 84 105,091 24-11-2021, 06:05 PM
Viimane postitus: Sm. Västrik
  MB 190e, 1993, w201 - kaarel kaarel_w201 55 47,804 26-07-2021, 11:45 AM
Viimane postitus: kaarel_w201
  MB w140, 420, 1992, Arkadi.T Arkadi.T 7 2,999 18-04-2021, 07:30 PM
Viimane postitus: Arkadi.T
  MB W201 190D '87 - maxim1655 maxim1655 19 8,663 25-01-2021, 11:47 PM
Viimane postitus: väikemees
  MB S124 200TE 1992 - coprone coprone 2 2,832 14-09-2020, 01:58 PM
Viimane postitus: jansa



Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 2 külali(st)ne